Miks saadikud nii paaniliselt avalikustamist kardavad?

Riigikogu istungisaal. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Rahvaesindajad ei huvitu parlamendikomisjonide töö avalikustamisest, kuna paljudel neist pole lihtsalt ettevalmistust komisjoni töös sisuliselt osaleda, kirjutab endine riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõunik Marika Kirch.

Marika Kirch. Foto: Erakogu

Riigikogu eelmise koosseisu töö lõppemisel läks põhiseaduskomisjoni ja ajakirjanike vahel naginaks. Poliitikud leidsid, et komisjoni istungite salvestiste säilitamisel pole sel kujul mõtet, ajakirjanikud aga nägid salvestiste hävitamises tahet komisjonide tööd veel rohkem salastada. Huvitaval kombel oli mõlemal poolel õigus.

Komisjonis peaks toimuma poliitiline debatt valikute üle, kus laual on ühiskonna probleemide lahendusteed, arutuse all nende mõju ühiskonnale jmt. Kui riigisaladusega seotu välja arvata, siis miks see ei võiks olla avalik? Rahval on õigus teada, millist seisukohta poliitikud toetavad ja mille poolt või vastu hääletavad. Kuid – ja see ei ole ainult minu arvamus – argumenteeritud poliitilist diskussiooni kohtab riigikogu komisjonides harva. Kuna istungid on kinnised ja kasutatavaid salvestisi neist ei jää, mõjutab see väga olulisel määral komisjoni töö sisu.

Istungid, mis on lihtsalt arvamusavaldused kenade inimeste seltsis või ette teada tulemusega hääletused, ei vasta rahva ootusele asjalikust arutelust. Seda teades ei ole poliitikud olnud komisjonide töö avalikustamisest huvitatud. Riigikogu liikmetele on tunduvalt mugavam, kui komisjoni istungil ei pea esinema asjatundliku sõnavõtuga, võib rääkida ilmast ja inimestest, küsida lihtsaid küsimusi, süvenemata dokumente heaks kiita jne.

Rahvaesindaja Kadri Simson on viidanud sellele, et komisjoni tööst ei saada teada vajalikul määral: «Mina kuulun riigikogus rahanduskomisjoni, kus ei tehta salvestisi ja kus protokoll on n-ö laiendatud päevakord, seal ei kajastata mitte mingit arutluskäiku. Mul ei oleks mitte midagi selle vastu, kui selle asemel et kaitsta õigust igaühel sellel koosolekul nalja teha, toimuks koosolek nii, et koosoleku juhataja, komisjoni esimees, annab sõna ja see sõna on sisukas ja seda sõna ei häbeneta hiljem näha kas laiendatud protokollis või kuulata lindilt.» (Delfi, 14.01.2015)

Praegu ütleb riigikogu kodu- ja töökorra seadus, et komisjon võib kuulutada istungi avalikuks, kui selle poolt hääletab üle poole komisjoni koosseisust. Komisjoni istungitel võivad peale valitsuse liikmete teised isikud osaleda vaid komisjoni esimehe kutsel. Seadus sätestab veel, et istung protokollitakse ja sinna märgitakse toimumise aeg, koht, osavõtjad, päevakord ja vastuvõetud otsused; kui toimus hääletamine, siis ka selle tulemused.

Sõnavõtja seisukohad protokollitakse vaid tema enda taotlusel. Reeglina keegi seda ei taotle. Seega praeguse korra järgi ei pea komisjonis räägitu üldse avalikkuseni jõudma. Jõuab vaid anonüümne lõppotsus. Selline protokoll on mugav kõigile – nii poliitikule kui ametnikule.

Miks on riigikogu komisjonides poliitilist debatti vähe? Rahvaesindajad ei süvene eelnõude teemasse. Enamasti moodustatakse komisjonid, kombineerides riigikogu liikmeid, et säiliks koalitsiooni ülekaal. Kuna parlamenti valituil ei ole komisjonis töötamiseks spetsiaalset ettevalmistust, satuvad seetõttu ka haritud ja muidu asjatundlikud inimesed sageli n-ö valesse komisjoni. Lisaks sellele, et paljudel rahvaesindajatel pole ettevalmistust komisjoni töös sisuliselt osaleda, ei sunni ka kinnised istungid tööd tõsiselt võtma.

Näiteks tuleb kohale tuntud kultuuriinimene, suur sall ümber kaela, viskab õlakoti üle toolileeni ja vajub oma mõtteisse, pilk aknast väljas. Ta on komisjoni liige, aga ei kavatsegi toimuvasse süveneda, sest komisjon, kus ta istub, ei ole «tema teema» komisjon. Ta on tulnud riigikogusse oma kunstiala edendama, aga komisjon on maaelu oma ja parasjagu räägitakse näiteks eurotoetustest.

Niisugused komisjoniliikmed, olgu nad nii kenad inimesed kui tahes, ei saa arutluses osaleda. On selge, et kõik kunstnikud, dirigendid, koolidirektorid, kino- ja teatritegelased, endised sportlased jt ühte kultuurikomisjoni ära ei mahu. Enamik neist satub poliitiliste vangerduste tulemusel teistesse komisjonidesse.

On ka lihtsalt vastutustundetuid ja ükskõikseid parlamendiliikmeid. Iga valitu ei ole tulnud riigi ja rahva asju ajama. Olen olnud tunnistajaks, kuidas sisuka ettekande ajal vaatab kõrgharitud jurist piinlikkust tundmata aknast välja ja sosistab kuuldavalt kõrvalistujale, et väljas läheb vihmale, kuidas ta oma uue kostüümiga nüüd koju saab! Ei mingit kuulamishuvi, sisulisi küsimusi ega debateerimise soovi. 

Muidugi on meil ka parlamendipoliitikuid, kes komisjoni teemasid põhjalikult tunnevad, töötavad eelnõu tekstid läbi ja tahavad seda komisjonis sisuliselt arutada. Aga neid oli riigikogu äsjalõpetanud koosseisus vähem kui avalikkus eeldab.

Enamik eelnõusid tuleb parlamenti teatavasti ministeeriumist. Eeldatakse, et ministeerium on teinud juba piisava eeltöö (kuigi eelnõu seletuskiri selles enamasti ei veena). Riigikogu komisjonil jääb üle olla vaid kummitempel.

Ka siis, kui eelnõu on ministeeriumis koostatud kiiresti, selle mõjusid pole suudetud hinnata, huvigrupid ei ole ettevalmistusse kaasatud, võib komisjoni istung piirduda asendustegevusega, kus kiidetakse heaks see, mis kusagil «sfäärides» on eelnevalt kokku lepitud. Kui arutelu komisjonis ei ole avalik, siis ei ole ka näiteks opositsiooni vastuväidetel kaalu – avalikkuse ette see üldiselt ei jõuagi.

Kuid komisjoni ametnikud – ja eriti nõunikud –, mis roll on neil komisjoni töös? Avalikkusel on ametnike tööst arvatavasti ettekujutus, et «ega nad suurt muud ei tee, kui joovad kohvi ja lehitsevad Kroonikat». Aga tegelikult? Tuleb tõdeda, et ametnikesse, kellest paljud on ametikoha järgi nõunikud, suhtutakse üldiselt kui teenindavasse personali, kelle töö ei ole riigikogu liikmele sisulist nõu anda. Nemad võivad anda peamiselt n-ö kirjakunstialast nõu: kas paragrahv taandrealt või lihtsalt uuelt realt, kas panna koma või teha kaks eraldi lauset, kas osa tekstist kursiivis või rasvaselt – vormitehnika tuhat nõuet peab olema täidetud. Ametnikud ja nõunikud on enamasti selle rolliga kohanenud, järgivad enesetsensuuri, ei ületa piire ega ürita tungida eelnõu sisusse isegi siis, kui neil selleks kompetentsi on.

Ka õigus- ja analüüsiosakonna nõunikelt küsitakse eelnõu kohta kitsalt juriidilist nõu, sisuaspektide üle tavaliselt ei diskuteerita. Nõuniku asi ei ole analüüsida näiteks seda, milline oleks seaduse mõju ühiskonnas. Isegi kui mõni nõunik söandab eelnõu sisu suhtes oma arvamust avaldada, leidub keegi poliitikutest, kes tuletab talle meelde, et see ei ole tema rida.

On väidetud, et komisjonide koosolekud ei saagi olla avalikud, sest arutelu käigus võidakse öelda väiteid, mida hiljem kahetsetakse või tagasi võetakse. Ja et seega tuleb arvestada võimalusega, et avaliku arutelu korral tehakse veel rohkem otsuseid erakondade tagatubades ning komisjonide töö läbipaistvus väheneb veelgi.

Kõik erakonnad on samas püüdnud meid veenda selles, et neil mingeid tagatubasid ei eksisteeri. Avalikud istungid veenaksid meid selles päriselt. Lisaks paneks avaliku esinemise nõue juba riigikogusse kandideerimisel inimesed olukorda, kus nad peaksid hindama oma valmisolekut selliseks tööks ning ei jätaks võimalust kandideerida parlamenti lihtsalt nupulevajutajaks. 

Üks populaarsemaid ettepanekuid riigikogu tööd efektiivsemaks muuta on olnud liikmete arvu vähendamine ja selle arvel suurendada abiliste arvu. Nagu oleks probleem abiliste vähesuses! Riigikogu kantseleis on ametis mitusada inimest. Lisaks komisjonide ning õigus- ja analüüsi osakonna nõunikele ka fraktsioonide nõunikud jt abilised.

Kuid on välja kujunenud nii, et fraktsiooni töötajad ajavad peamiselt erakonna asja. Neist umbes kolmandik on lõpetanud suhteliselt hiljuti mõne keskkooli. Fraktsioon palkab oma nõunikud ise ja kantselei ei ole arusaadaval põhjusel hariduskriteeriumit nende suhtes tahtnud kehtestada. Eelmine direktor Heiki Sibul tavatses ikka öelda, et temal on 101 tööandjat, mis tähendas, et nendega tülli minna ei ole mõistlik. Ehk siis lahti seletatult: riigikogu kantselei töökorraldust ei saa muuta kantselei ise, vaid ikka riigikogu liikmed. Küsimus ei ole abiliste puuduses, vaid selles, et sisulist nõu praeguse töökorralduse juures ei vajata.

Riigikogu liikmete arvu vähendamisel hoiaksime kokku mitukümmend kõrgepalgalist töökohta. Kas see tõstab riigikogu töö kvaliteeti? Kui liikmeid on kolmandik vähem, siis on ka kompetentseid liikmeid vähem. Osa neist on väliskomandeeringus, teine osa võtab vastu mingit delegatsiooni, kolmandad on ammu kokku lepitud kohtumisel valijatega, mõni on haige… siis on ju komisjonis eelnõu üle otsustamine veel väiksema arvu inimeste asi. See kindlasti ei tõsta riigikogu töö kvaliteeti.

Parlamendiliige peaks arvestama sellega, et tema töö on rahvale näha ja tema sõnavõtud avalikud. Rahvas peaks saama hinnata poliitikuid mitte ainult suures saalis esitatud küsimuste või nelja aasta tagant toimuva valimiskampaania alusel. Mida rohkem on sisulist debatti, seda vähem on labast ärapanemist.

Viimane koalitsioon lubas muuta riigikogu tööd kaasavamaks ja avatumaks, aga see lubadus jäi täitmata. Jääme seda ootama uuelt koalitsioonilt.