Juhtkiri: võimutegijail algas köievedu

Taevast näidati rahvale virmalisi, Moskvast kostis aastapäevajuubeldusi Krimmi «kodumaa rüppe» naasmise asjus, aga meil Eestis veereb elu tasapisi loogilist rada. Valimiste järel juba pea kaks nädalat kõnelusi pidanud neli parteid ei mahtunud eilseks enam suure laua taha ära, sest kõnelused olid «kinni jooksnud» (Sven Mikseri ütlus) ning vaevaliselt piirjooni omandanud uut koalitsioonilepet ähvardas hoopiski oht muutuda «ümaraks palliks» (Andres Herkeli väljend).

Peaminister Taavi Rõivas seletas enne äralendu Brüsselisse, et erakonnad peavad olema «vastutustundlikult järeleandlikud». Tõsi, et Euroopa ülemkogul leitakse keerulistes küsimustes üksmeel 28 riigi vahel, kus kõneldakse eri keeltes. Kui raske siis on Tallinnas saada kokkulepe ainult nelja erakonna vahel, kes kõik selget eesti keelt mõistavad? Ent võta näpust. Niipea kui võimuliidu püha üritus jõudis suhteliselt lohisevast jututoast kohta, kus tasapisi on tekkimas ootus, et sünniks ka mingid otsused, kiilus läbirääkimiste masin kriuksudes kinni.

Eelkõige on pall ikka Reformierakonna käes, kes valimised võitnud erakonnana peab lauale panema lepingu kondikava ning tegema teistele pakkumisi, mida siis need omakorda tagasi põrgatavad. Siit muidugi ootused järeleandlikkuse kohta. Praktikas on elu aga selline, et ega keegi laua taha kutsutud parteidest ei saa võimuliidu sündimise ühispildile poseerima tulla lihtsalt niisama – igaühel on tarvis ka mõni säravam võit ette näidata, et Toompeal mitte algusest peale oravate käpiknukuna näida. Koalitsiooniminek vajab nii erakonnasisest heakskiitu kui ka valijaskonnas vähemalt mõistmist.

Vabaerakonnal, kes haaras eile õhtul algatuse enda kätte ja nõudis reaalseid lahendusi enne uusi koosolekuid, on ka kõige selgem valmisolek uks enda järel kinni panna. Neil on selleks kõige enam poliitilist kapitali – olles üks valimisvõitjaid, on uustulnuka mänguruum laiem kui sotsidel või IRLil. Neli aastat on pikk aeg ning küllap jõuab veel valitseda, nii võib Vabaerakond endale mõtlemist lubada. Ning doseerida vastavalt ka Rõivase küsitud järeleandlikkust.

Reformil oleks aga Vabaerakonda valitsusse vaja, et panna värske jõud kohe riigijuhtimise eest vastutamise argipäeva nuusutama. Ühtlasi testiks see ka Vabaerakonda ennast – kas maailmavaateliselt kirju seltskond üldse suudab end ühte koondada, olla valitsemisvõimeline ja sidus? Konkurendid muidugi vaikselt loodavad, et ei suuda – ning kui ühe partei täht vajub, siis teise oma tõuseb. Natuke aega veel üksteisest mõõduvõtmiseks on, enne kui põhiseaduses seatud tähtajad tiksumist alustavad.