Postimees 1900. aastal

Pidalitõbest. Pidalitõbi on väga vana haigus, mis pea terves ilmas ette tuleb. Juba Vanas Testamendis räägitakse meile temast, juba ammu enne Kristuse sündimist on ta Egiptuses, Indias, Hiinamaal ja Pärsias olemas olnud. Ta kestab aga võrdlemisi õige kaua ja muudab selle aja sees oma kuju, ilmub nii mitmel näol, et pea iga rahva juures tõbe üksikuid avaldusi ise haiguseks on peetud, mis haiguse äratundmist muidugi raskendab. Nii kui praegu lõppeva aastasaja teisel poolel üleüldse loodusteaduses, nii on ka arstiteaduses palju tööd tehtud ja selgust saadud, ja nii on ka alles viimastel aastakümnetel pidalitõbe uurimises tähtsatele otsustele jõutud. Praegu on see haigus omas mitmesugustes avaldustes meile õige tuttav.

Kõige rohkem silmapaistvate märkide järele on pidalitõbe kolme jakku jagama hakatud: 1) muhkline pidalitõbi (Lepra tuberosa), 2) plekiline pidalitõbi (Lepra maculosa), 3) tundmuseta pidalitõbi (Lepra anaesthetica). Siin olgu aga veel tähendatud, et kõik need haiguse kujud aja jooksul ühe haige juures nähtavale võivad tulla, et aga ka üks kuju hakatusest lõpuni jääda võib.