Eesti valimised raputasid kehtinud parteisüsteemi: parlamenti jõudis kaks uut erakonda, Eesti Vabaerakond (EVE) ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE). Kuue erakonna kuulumine parlamenti avaldab suurt mõju valitsuse loomisele. Või kui olla täpsem, siis isegi liberaalse partei suhteliselt suurt ülekaalu arvestades ei ole klassikaline kahe erakonna valitsus võimalik. See on suundumus, mida on olnud võimalik jälgida juba paljudes Euroopa riikides. Suured koalitsioonid näiteks Saksamaal ja Austrias, Skandinaavia vähemusvalitsuste mudel, tehnokraatide-spetsialistide valitsused näiteks kriisiriikides Kreekas, Itaalias ja Ungaris – igal juhul paistab Euroopa olevat astunud, kui kasutada Colin Crouchi väljendit, postdemokraatlikkuse ajastusse. Ebastabiilne või sageli vahetuv valitsus on tagajärg, indikaator laialt levinud pettumuse kohta poliitikas.
Poliitikavaatlejad on pööranud palju tähelepanu paremäärmuslikele ja parempoolsetele populistlikele uustulnukatele. Need jõud mobiliseerusid eriti 2014. aasta Euroopa valimiste eel selge immigratsioonivastase positsiooniga, kuid selle kõrval ka loosungiga «Euroopa – tänan, ei!». Kahtlemata väärivad poliitika paremserva välistamise, sallimatuse ja võõraviha ilmingud tähelepanu. Tundub, et umbusaldus erakondade vastu on püsivalt korrelatsioonis äärmusparempoolsete süsteemiväliste erakondade toetusega ning sellest on saanud Euroopa parteipoliitika püsitegur. EKRE esiletõus Eestis paistab suundumusega kenasti kaasa minevat – seda paremtsentristliku peavooluerakonna IRLi arvel.