Arko Olesk: nagu esimene suudlus

Arko Olesk Foto: SCANPIX

«EstCube-1 on surnud, elagu EstCube-2!» tekib tahtmine hüüatada. Mis sest, et päris asjakohane see lööklause ju pole. Meie satelliit ei ole surnud, ta vajub õige pea koomasse. Võimalik troonipärija pole aga veel rohelist tuld saanud. Ent nõustugem, teatud kuninglikku elegantsi ja haaret Eesti esimeses satelliidis vaieldamatult oli. 

Laenates teistki kuulsat lauset, Zhou Enlai kommentaari Prantsuse revolutsiooni tulemuste hindamise kohta (kuigi väidetavalt on tegu tõlkeapsuga ja tema ütlus käis vaid paar aastat varem möllanud tudengirahutuste kohta), tuleb tõdeda, et satelliidi tegelikku mõju on veel vara kokku võtta.

Seda mitte sellepärast, et juba praegu poleks saavutuste loetelu pikk ja soliidne. Eilsel pressikonverentsil saime sellest kena ülevaate, alates «maailma esimestest» tehnilistest saavutustest kuni avaldatud teadusartiklite ja kaitstud tööde arvuni välja. Pigem seepärast, mida kuulsime ühe näitena projektijuht Silver Läti suust: satelliidi ehitus, ülessaatmine ja käigushoidmine näitas meie sihikindlust, nutikust, tehnilisi oskusi ja õppimisvõimet, aidates Eestil saada Euroopa Kosmoseagentuuri liikmeks.

See on sümboolne kapital ja selle viljad võivad võrsuda hoopis ootamatul ajal ootamatutest okstest. Selle taustal on ka mootoririke, mille tõttu jäi välja kerimata päikesepurje juhe ja tegemata põhieksperiment, vaid ühekordne tagasilöök. Ettearvamatus ja ekstreemses kosmoses juhtub, ka parimatel.

Eestlaste endi jaoks võiks satelliidielamust võrrelda esimese suudlusega. See oli miski, millest salamisi unistati. Vaja oli üht julgusemomenti, et see teoks teha. Ja kui see oli käeulatuses, siis valdas õrnmagus ootus, erutus, kahtlused, joovastus. Selliseid kogemusi ei saa üks rahvas üleliia tihti.

Esimene on alati kordumatu. EstCube-1 edu on andnud julgust samale rühmale püüelda veel kaugemale ning Eestis on juba teisigi, kes on asunud oma taevakaaslast ehitama. Järgmised satelliidid võivad küll olla uhkemad ja lennata kaugemale, kuid samasugust tunnet nendega enam ei kaasne. Arvatavasti mitte ka nii palju ajalehtede esikülgi ja tegijate enda entusiasmi, mis lubas EstCube-1 valmis saada suuresti ametlike vahenditeta.

EstCube’i projekti parim mõju olekski see, kui Eesti satelliidid, edukad kosmoseprojektid muutuvad normaalsuseks. Ühtlasi tähendab see, et neist saavadki tavapärased teadusprojektid, mis peavad konkureerima rahastuse saamiseks, püsima teaduslikult ja inseneriteaduslikult eesliinil ja uuenduslikud.

Nagu paljude esimeste asjadega, võivad järgmised küll olla ka väga toredad, ent mälestus esimesest jääb alatiseks kõige eredamalt hõõguma. Elagu EstCube!