Kadri Veermäe: kullimäng gaasikambris

Kadri Veermäe Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Seda ei juhtu just tihti, et Tartu kunstimuuseumi näitus Vene propagandakanali Russia Today uudistekünnise ületab, kuid selline maiuspala nagu võimalus kujutada eestlasi holokausti üle irvitamas ei saanudki toimetajatel kahe silma vahele jääda. «Muude teoste kõrval näeb skandaalset videot, kus lapsed mängivad minutid enne oma surma kulli,» kirjutab oma kaubamärgiks kujunenud tõde pea peale pööraval viisil RT.

Kes eesti kunstimaailmast eriti midagi ei tea, sellel võib jääda mulje, et Tartu kunstimuuseumiga on midagi hullu lahti. Direktorit Rael Artelit on ametisse astumisest saadik saatnud süüdistused, sh despootlikus juhtimisstiilis ning põhjalikus vallandamislaines, kuid seni pole holokausti naeruvääristamine tema pattude hulka kuulunud.

Muuseumi töökliima kohta pole mul isikliku kokkupuute puudumise tõttu alust midagi arvata, kuid üsna kindlalt võib väita seda, et Arteli asumine Tartu kunstimuuseumi etteotsa on muuseumile kui institutsioonile selgelt hästi mõjunud, kasvõi seetõttu, et lähenemist «valitud palu Pallasest» on tunduvalt vähemaks jäänud. See ei ole kuidagi kriitika eelneva kuraatoritöö kohta, vaid isikliku maitse küsimus: mulle kui näitusekülastajale pakub Arteli kontseptuaalne lähenemisnurk rohkemat.  

Ja nüüd siis holokaust. Tegemist on teemaga, mille paljud muuseumidirektoreid lükkaks hargiga endast võimalikult kaugele, eriti juhul, kui kuraator on otsustanud sinna kaasata Poola kunstniku Artur Żmijewski, kelle tööde puhul on korduvalt läbiproovitult teada, et kedagi need alati ärritavad. Turvalise ja läbiproovitud joone ajamises Artelit igatahes süüdistada ei saa, vaadates, millist – vahepeal koomilist – pahameelt tema projektid kaasa on toonud. Kuigi kunsti on primitiivne käsitleda kategooriates «hea – halb», võib üsna kindlalt öelda, et näitus, mis ei tekita kelleski ühtegi emotsiooni, on väga suure tõenäosusega halb.

Kindlasti on paljusid neid, kes nüüdseks internetist Żmijewski «Kullimängu» ära on vaadanud, üllatanud see, et nad pole nähtust tegelikult eriti šokeeritud. Šokeeritud oli hoopis Żmijewski ise, kui ta noore abiõpetajana oma õpilased koonduslaagrisse ekskursioonile viis ja nood gaasikambris rõõmsalt kilgates kulli mängima hakkasid. Ka on ta ise öelnud, et ei taha kuidagi holokausti üle irvitada, vaid tahab, et tal oleks võimalus selle kohta midagi öelda. Kunstnikud teatavasti tsensuuri ja väga ei armasta tabudest kinni ei pea.

Kes arvab, et kunst peab iga hinna eest šokeerima, otsigu üles Teemu Mäki video, kus ta kassi tapab ja siis laiba peale onaneerib. Tartu kunstimuuseumi skandaal aga vaibub varsti. Kuni järgmise korrani.