Norra Kuningriik otsustas sügisel teha sõjaväeteenistuse naistele kohustuslikuks. Muidugi tuli see otsekohe jutuks ka Eestis. Sõjandust on peetud läbi ja lõhki meeste alaks. Milline tähtsus on sugudel ja soorollidel ning kuidas mõjutab see inimliiki, arutleb geeniteadlane akadeemik Richard Villems.
Richard Villems: seks, vägivald ja liikide kodustamine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud sajandi keskpaiku hakkasid Novosibirski teadlased uurima rebaste, täpsemini hõberebaste kodustamist kui protsessi. Juba seitsme põlvkonna möödudes olid käitumuslikud muudatused suured, aga paarikümne põlvkonnaga saavutati soovitu: inimest mittepelgav, koeralikult taltsas hõberebaste liin.
Käitumine käitumiseks, kuid mis juhtus morfoloogiliselt, välimusega? Aga järgmist: a) kikkis kõrvad hakkasid lonti vajuma; b) saba jäi lühemaks ja kiskus rõngasse; c) ajumaht vähenes (!). Lisaks muutused ajus endas, sealjuures emotsioone kontrollivas mandeltuumas. Pehmostumine? Pöördun selle juurde tagasi allpool.
Paleoantropoloogid armastavad öelda, et inimene kodustas end ise. Üldiselt tasapisi, vahel ka hüppeliselt. Või vähemasti nii paistab.
Baasteadmised 1
Sooline paljunemine ja Y-kromosoom
1. Sooline paljunemine esineb juba algloomadel ja tekkis tõenäoselt enam kui miljardi aasta eest. Seega on soorollid selle sõna ürgses tähenduses vähemasti tuhat miljonit aastat vanad. Miks üldse mitu – tavaliselt kaks – sugu ja sooline paljunemine? Igas mõttes kallis lõbu ja niisama, heast peast, ei kipu evolutsioon sedalaadi kohastumisi tekitama. Kuid tekkis, sealjuures nii taimedel kui ka loomadel. Miks? Ja kas alati ning iga hinna eest?
Võimalik vastus esimesele küsimusele: üliharvad kasulikud mutatsioonid, mis levivad niigi aeglaselt, leviksid soolise paljunemiseta veel palju aeglasemalt. Stabiilses keskkonnas poleks sellest ilmtingimata lugu, kuid kiirelt muutuvas võib see osutuda otsustavaks eelduseks sellele, et liik suudaks, enne kui hilja, muutustega kohaneda.
2. Vastuseks teisele küsimusele: partenogeneesis pole midagi suisa ebatavalist, seda suudavad kümned selgroogsed nii kalade kui ka neljajalgsete hulgast. Seda on evolutsioonis katsetatud palju kordi. Elab liike, kellel see on alati nii, ning liike, keda kutsutakse fakultatiivselt partenogeneetilisteks: neil on kord nii, kord naa.
Kuid põhiline järeldus on, et evolutsioonis tervikuna vahest mitte, kuid liikide tasandil on palju neid, kes saavad läbi meessoota. Paistab, et eriti siis, kui elu on hea – keskkond on stabiilne ja toitu piisavalt.
3. Platsentaarsetel imetajatel, sellistel nagu meie, pole partenogeesi siiski täheldatud. Neil, st meil, on meessoo jaoks Y-kromosoom. Binaarse XY-sugukromosoomide süsteemi evolutsiooniline vanus on usutavasti u 170 miljonit aastat. Y on väikseim meie kromosoomide hulgas ja esineb genoomis pealegi vaid ühes koopias. Funktsionaalseid geene on seal hõredalt ja muu koosneb esmajoones evolutsioonilisest prügist: peaasjalikult on Y-kromosoom inaktiveerunud retroviiruste surnuaed. Pealegi on see evolutsiooni käigus oluliselt lühenenud ja mõned on püüdnud kogunisti arvutada, millal Y lõplikult kaob. (Viimaste uuringute kohaselt on tasahilju kõdumine küll seiskunud.)
Seega: kui meessugu siiski peaks evolutsioonis välja surema, siis pigem mitte põhjusel, et ühel heal päeval pole Y-kromosoomi enam olemas.
Muuseas, Y-kromosoom on ka praeguste meeste vananedes nende somaatilistest, näiteks perifeersetest vererakkudest kerge kaduma – ilma et spetsialiseeritud rakk sellest nähtavalt kannataks.
4. Küll mitte vahetult Y-kromosoomi, vaid spermatosoididega on evolutsioon seotud märksa fundamentaalsemalt. Evolutsiooni esimene põhitõde seisneb selles, et populatsiooni moodustavad indiviidid peavad omavahel erinema, sealjuures keskkonnaga kohastumise mõttes – muidu ei oleks looduslikul valikul millegi vahel valida, evolutsiooni ei toimuks.
Teine põhitõde on, et mutatsioonide kui erinevuste toormaterjali teke on stohhastiline protsess – halvad, neutraalsed ja haruharva ka kasulikud mutatsioonid tekivad juhuslikult. Kuidas need päranduvad? Jättes kõrvale epigeneetika, on selleks esmajoones vaid üks võimalus: muudatused (mutatsioonid) peavad kinnistuma suguraku genoomis, kas spermatosoidis või viljastamata munarakus. See saab juhtuda pooldumisel. Neid pooldumisi on aga spermatosoididel palju-palju enam kui munarakkudel.
Järeldus: evolutsiooni mootor on Y-kromosoomid – seega meessugu.
5. Spermatosoidid võivad olla küll evolutsiooni mootor, kuid spermatosoidi enda mootor pärineb emalt. Selle, et nad ülepea vingerdavad ja mõni haruharva ka pihta saab, tagavad sadakond spermatosoidi sabajuure otsa pool paiknevat ja energiat tootvat mitokondrit: need on mees – erinevalt isalt päritud Y-kromosoomist – pärinud emalt.
Miskipärast on sellest juttu haruharva.
Baasteadmised 2
Kodustamisest ja soorollide ettemääratusest
1. Arheoloogilistele leidudele toetuvad paleontoloogid usuvad end teadvat, et inimene kodustas hundi vähemasti 16 000 aasta eest. Koeratõugude mitmekesisus on hämmastav. Kuid nagu hiljaaegu märkis üks evolutsionist: pokkerit mängima neid siiski ei õpeta. Pealegi võib liigisisene, inimese suunatud valik olla umbtee.
Siinkohal Siberi laikadest. Ühest küljest on nad tõelised võitlejad – kaks treenitud laikat suudavad peatada karu. Teisalt vägagi inimsõbralikud. Kohalik, ilmselt ammustest aegadest pärinev aretustraditsioon põhineb episoodilisel kodutustamisel – aeg-ajalt ristatakse mõni emane laika hundiga. Innaperioodis emane seotakse lihtsalt mõneks ajaks metsa puu külge kinni. Isahunt sellist laikat ei murra, vaid paaritub, tulemusena sünnib poolkoer-poolhunt. Nagu Valgekihv. Kutsikaid selekteeritakse armutult – inimese suhtes agressiivsed hävitatakse, inimsõbralikke kasutatakse kütile oluliste omaduste taastootmiseks kohalikus koerakarjas.
2. Klassifitseerimine on meie teha ja Homo sapiens’i tekkeaeg on rohkem nagu kokkuleppe küsimus. Käibemõisteks on kujunenud «anatoomiliselt moodne inimene», mis tähendab «kraniaalselt moodne». Tekkis arheoloogiliselt u 200 000 aasta eest elanud esivanematest. Detailid on endiselt üsna ähmased ja mõiste «käitumuslikult moodne» on midagi muud – sel puhul langeb rõhk sümbolilise mõtlemise tekkele, mille alged on nüüdseks nihkumas Levandist Lõuna-Aafrikasse 70 000 – 80 000 aasta taha.
Suhteliselt hästituntud varased Euroopa moodsad inimesed (alates u 45 000 aasta eest) olid kromanjoonlased. Nende loodud on kuulsad koopamaalid Prantsusmaal ja Hispaanias. Ammuilma enne põllupidamist, loomakasvatust, asulaid. Meiega võrreldes märksa massiivsema muskulatuuriga, luuleidude põhjal (rohkelt traumasid) kõvad võitlejad. Samas meist oluliselt suurema ajukoljuga. Viimase mahuline taandareng langeb kokku perioodiga, kui meie esivanemad kodustasid end eriti intensiivselt – seoses maaharimise ja loomakasvatuse tekkega, püsiasunduse rajamisega.
3. Inimese ja šimpansi eellased lahknesid u 6–7 miljoni aasta eest. Meie teadmised tänapäevase inimese kujunemisest on selletagi lünklikud, kuid tee ühisest eellasest tänapäevase šimpansini on pea tundmatu maa. Teame vaid seda, et tänapäevane šimpanside perekond («perekond» kui mõiste taksonoomiast) koosneb kahest liigist: tavaline (Pan troglodytes) ja kääbusšimpans (Pan paniscus). Viimast kutsutakse bonoboks.
Genoomide võrdlusele tuginedes lahknesid need kaks liiki ligikaudu miljoni aasta eest – ammuilma enne moodsa inimese teket. Nad elavad Kongo keskjooksul (tavaline elab ka mujal), neid hoiab lahus suur jõgi, mida nad teadaolevalt ei ületa. Seega ei segune nad looduses, millega seletub lahknemine eri liikideks.
4. Bonobod ja tavalised šimpansid ei erine sedavõrd kasvult, kuivõrd hoopis sotsiaalselt. Tavašimpanside hierarhia, olgugi nüansseeritult, põhineb klassikalisel alfaisase mallil – umbes nagu meilgi. Bonobode grupisisene agressiivsus on palju tagasihoitum. Ilmselt on nende evolutsioonis osutunud oluliseks looduslik valik, mis eelistas agressiivsuse vältimist. Otsitakse kokkuleppeid, näha on koguni püüet lepitada konfliktid eos. Nende käitumise iseloomustamiseks hakati kasutama lillelastelt pärinevat maksiimi make love, not war.
Bonobode ühiskonnas domineerivad emased. Kuni selleni, et isase bonobo mõjukust ei määra suuresti mitte füüsilise võimekus, vaid tema ema staatus karjas – samuti hierarhia, kuid märksa leebem. Pojad jäävad emaga emotsionaalselt tihedalt seotuks kogu eluks, ka pärast suguküpsuse saavutamist kaheksa-üheksa-aastaselt. Kas eluaegsed memmepojad?
Kas tavašimpansid on macho’d ja bonobod pehmod? Vaevalt küll, sest näiteks jahipidamise poolest teistele liikidele, sh alamatele ahvidele, sarnanevad bonobod üsnagi tavaliste šimpansidega – selles tähenduses pole nende võimed kuhugi kadunud. Pealegi iseloomustab isaseid bonobosid tõepoolest suur seksuaalne aktiivsus, mis on tagatud anatoomiliseltki – nende munandid on märksa suuremad kui neist palju kordi suurematel gorilladel ja ka peenis on märksa toekam. Kuigi isagorillat, klassikalist polügüünse liigi esindajat, võib pidada haaremiomanikust alfaisase musternäiteks.
5. Kuid siiski – kui jäigad on käitumuslikud mallid, mida saab tõlgendada traditsioonilise soorollina alfaisase tähenduses? Üks tähelepanek loodusest endast, mitte uurijate konstrueeritud situatsioonist. Üldistuseks on sellest vähe, kuid jutuks piisavalt.
Kusagil Aafrikas, küla kõrval metsas, elas üks šimpanside kogukond. Nad armastasid käia tuhnimas jäätmeis, mida külarahvas metsa serva maha valas. Tuhnijad olid eranditult täiskasvanud ja nooremad isased. Ju oli õigus tuhlata privileeg, mida emastele ei võimaldatud. Paraku levis külas tuberkuloos. Šimpansid nakatuvad tuberkuloosi kergesti. Tagajärg oli drastiline: mõne aja möödudes surid kõik isased. Ellujäänute kari koosnes vaid täiskasvanud ja igat masti noorematest emastest ning päris pisikestest poegadest.
Ürgmetsades hulgub alati ringi üksikuid noori isaseid, arvatavasti on nad sünnikarjast välja tõrjunud alfaisased ja tema kildkond (hulgub ka noori emaseid, kuid hoopis muul põhjusel). Järjepanu sattus sellesse meeshingedeta seltskonda noori isaseid.
Ükshaaval saabunud noored isased olevat üritanud end alul kehtestada tüüpiliste alfaisastena, mille juurde ei kuulunud mitte pelgalt õigus seksida, vaid ka naistele ja lastele peksa anda – st käituda nagu endast lugupidavale isasele Pan troglodytes’ele kohane. Esimesega oli kõik korras, kuid teises ootas neid ees ebameeldiv üllatus – täiskasvanud emaste kamp klohmis agressiivse noormehe põhjalikult läbi, vajadusel korduvalt. Ürgmets on suur ja lai – kas peksasaanud tõmbasid saba jalge vahele (tõsi küll, inimahvidel ei ole saba) ja lasid jalga? Ei, nad võtsid õppust, muutsid käitumist. Ju siis vaagisid hüvesid ja nendest ilmajäämist ning tegid valiku.
Tulemuse üle pole midagi imestada, sest geneetiliselt programmeeritud soov järglasi saada on kindlasti väga palju fundamentaalsem kui soov kolkida naisi ja lapsi. Kuid kas me sooviksime öelda, et noored isased muutusid pehmodeks?
Segadus antiik-macho’dega
Analoogne teemaarendus Homo sapiens’i kohta ei mahuks kuidagi Postimehe lõuna formaati. Seetõttu piirdun ühe näitega, sest see tundub macho-pehmo dihhotoomia raames kontraintuitiivsena ja seetõttu informatiivsena.
Plutarchos peatub oma paari tuhande aasta eest kirjutatud võrdlevates elulugudes teiste hulgas Sparta legendaarsel kuningal Lykurgosel. Praegu pole olulised kuninga isikuomadused, vaid varase Sparta olustik. Esiteks rõhutab Plutarchos seda, mida mäletame kooliajast: Sparta meessoost kodanikud kasvatati sõjameesteks. Tegeleda muuga kui valmistumisega kodumaa kaitseks ja vajadusel ekspansiivseks sõdimiseks oli ebaväärikas või kogunisti keelatud. Tööd selle argitähenduses tegid orjad ja mittekodanikest immigrandid. Esmapilgul oli Sparta macho’de riik par excellence. Kuid edasine ei lange kokku stereotüüpse kuvandiga macho’st. Nagu tekstist paistab, tekitas see 700 aastat hiljem mõningat nõutust Plutarhoseski.
Nimelt kirjutab ta, et kui tolle ajastu Sparta mees ei saanud oma naisega lapsi, siis võis naine üritada saada emaks mehe mõne sõbra abiga – naist ei aetud selle eest kodust välja ega vaadatud ülepea kuidagipidi viltu. Just see viimane pani Plutarchost imestama.
Veelgi enam – Plutarchos tsiteerib Sophoklest ja lisab, et tütarlaste kasvatus Spartas oli väga vabameelne, neil oli täielik voli veeta aega omavanuste noormeestega, kuidas nad aga heaks arvasid. Sama perioodi roomlaste – mis sellest, et kehvemate sõdalaste – arusaamine kombekusest olevat neis asjus olnud oluliselt erinev.
Mida me sellest õpime?
Sooline paljunemine ja kahesoolisus on bioloogilised tõsiasjad, mis on meie kui liigi jaoks fikseerunud. Vähemasti seni. Edasi tuleb lõpmata lai, mõisteliselt hägune soorollide ala. See algab bioloogiast ja ulatub ning sulab kokku kirju loendiga ajas, ruumis ja sisus varieeruvate sooliste stereotüüpidega. 170 miljonit aastat XY-kromosoomi platsentaarsete imetajate liinis kipub näitama, et pööret partenogeneesile, kasvõi fakultatiivsele, meil loota ei maksa. Unistus androgüüni päevast jääb unistuseks.
Kuid vahest näitas see evolutsiooniline ekskurss midagi muud: käitumise ulatuslikku arengulist plastilisust, mis pole inimahvidel – meil nende hulgas – kuhugi kadunud. Mulle tundub, et kui suudaksime tõmmata demarkatsioonijoone soorollide ja sooliste stereotüüpide vahele, puhastaksime õhku üksjagu.
Kuid nüüd asja juurde. Antiikaja poolmütoloogilistes histoorias on amatsoonid üsna sagedased tegelased. Vahest kõige markantsema eripärana väidetakse mõnes kõige levinumas tekstis, et neil eemaldatakse juba lapsepõlves parem rind – et see ei segaks vibuga sihtimist. Huvitaval kombel on nad aga tolleaegsetel vaasimaalidel alati kahe rinnaga – ju siis kirjanikud ja kunstnikud ei kooskõlastanud omavahel visioone.
Samas polnud amatsoonides midagi peavoolust hälbivat – statsionaarselt nad meestega küll koos ei elanud, kuid mitte ka Lesbose saarel. Lapsi said nad meestega, tavalisel kombel. Sünnitasid nii poisse kui ka tüdrukuid, imetasid – olgu ühe või kahe rinnaga. Kuid poisslapsed anti kasvatada isa perre, tüdrukud jäid aga sirguma amatsoonide hõimu.
Kuidas peaksime käituma meie? Naised, olgu siis pealegi, sõjaväkke. Mehed Soome tööle. Tüdruklapsed kasarmusse emade juurde, poisslapsed vanavanemate kasvatada. Ei tundu ju võimatuna?