Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sergei Metlev ja Jevgeni Krištafovitš: me oleme kõik eestlased

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jevgeni Kristafovitš | FOTO: Erakogu
Sergei Metlev. | FOTO: Peeter Langovits

Iga Eesti kodanik on välismaalaste silmis eestlane. Nagu kõik Prantsuse vutikoondise liikmed on meie jaoks prantslased. Sisepoliitiliselt aga on need asjad palju keerulisemad. Tuleb tunnistada, et mitte kõik muu päritoluga Eesti kodanikud pole uuseestluse kontseptsiooniga kaasa läinud, nagu ka pole kõik põlisrahva esindajad veel valmis seda aktsepteerima.

Taasiseseisvunud Eestis välja kasvanud vähemusrahvuste põlvkond räägib küll eesti keelt siiamaani väikese aktsendiga ja kohati vigaselt, kuid neil on välja kujunenud meie kodanikuidentiteet. Ja kodanikuidentiteedi alus on Eesti riik, meie põhiseaduslik kord ja euroopalikud väärtused. Kokkuvõtvalt võibki seda nimetada uuseestluse kontseptsiooniks, mille järgi eestlasena laiemas mõttes aktsepteeritakse igaüht, kes peab end Eesti rahva osaks ja jagab meiega ühiseid väärtusi.

Teine, aga sugugi mitte vähem tähtis grupp selle kõrval on eesti rahvusest inimesed võõrsil ja nende järeltulijad. Eesti rahva väiksust silmas pidades oleks ülimalt rumal hüljata rahvuskaaslased, kes elavad Austraalias, Kanadas, Venemaal või kasvõi üle lahe Soomes. Nende lapsed võivad rääkida oma sünniriigi keelt paremini kui eesti keelt, võivad meie keelt üldse mitte osata, aga ometi peame neid eestlasteks. Teisiti lihtsalt ei saa, sest meid on maailmas liiga vähe. Kõige markantsem näide on kahtlemata Toomas Hendrik Ilves, keda vingamehed nimetavad küll jänki-presidendiks, kuid kes on ehk uusima aja suurim eestluse etalon maailmas Lennart Meri kõrval.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist Eestisse elama jäänud sisserändajate pojad ja tütred ei ole kõik Eesti ühiskonda valutult sulandanud. «Sõbralik naaberriik», kes peab neid samuti oma kaasmaalasteks, teeb kõike, et mitte-eesti päritolu inimesed kujundaksid siin viienda kolonni, keda saaks vastavalt vajadusele kasutada kas Eesti riigi autoriteedi nõrgendamiseks maailmas või koguni separatistidena Novorossija-taolisteks piiriülesteks provokatsioonideks. Kremli kaasmaalaste poliitika peamised vahendid siin on vene kool, vene meedia ja vene poliitika, mille abil Venemaa võimu püütakse siduda vene keele ja kultuuriga.

Moskva strateegiline ülesanne on säilitada kontroll vene kooli üle, et see jääks äärmiselt nõukameelseks institutsiooniks, mis soodustaks viienda kolonni taastootmist. Kõige efektiivsem viis selle ärahoidmiseks on muukeelse haridussüsteemi järkjärguline eestistamine. See on äärmiselt kulukas, keeruline ja aeganõudev protsess, aga ka kõige perspektiivikam.

Kremli-meelsed jõud seisavad vene kooli reformimise kavadele resoluutselt vastu kõigi olemasolevate meetmetega, kasutades eelkõige just Eesti-vaenulikku meediat ja endale lojaalseid poliitikuid. Õnneks ei ole Eestis juba ammu vene rahvuslikke erakondi, küll aga on meil päris palju kartellerakondadesse sisse imbunud tegelasi, kes alustasid poliitilist karjääri Vene rubla eest.

Samuti on aina vasakpoolsemaks muutuvas Eesti ühiskonnas paljudele poliitilistele jõududele suur ahvatlus minna kaasa populismiga vene kooli teemal, spekuleerida eestikeelsele aineõppele ülemineku vajaduse üle või isegi lubada vene häälte püüdmiseks see tagasi pöörata. Lisaks püütakse polariseerida ühiskonda. Sellega ilmselt ongi seotud Sven Mikseri avaldus, et sotsid ei kavatse alluda provokaatoritele, kes väidetavalt sunnivad Ossinovskit valima Kõlvarti ja Metlevi vahel.

See tee on hukatuslik nii Eesti riigile kui ka vene vähemusele, sest viib vähemusrahvuste edasisele marginaliseerimisele.

Mitte-eesti päritolu inimeste lõimumine Eesti ühiskonda ja uuseestluse teke ei tähenda vähemusrahvuste esindajatele ohtu kaotada oma juured või rahvuslik identiteet. Eesti on niivõrd tugevalt seotud ühise euroopaliku väärtusruumiga, et mingisugusest venelaste assimilatsioonist siin rääkida oleks täiesti kohatu. Uuseestluse identiteet ongi kolmas tee assimilatsiooni ja segregatsiooni kõrval, mis oleks igati sobiv igaühele, kes on otsustanud jäädavalt siduda oma elu Eestiga. Seega, jäägem venelasteks, ukrainlasteks või juutideks, aga saagem eestlasteks!

Küsitavaks jääb, kas ja millal on eestlaste enamus valmis aktsepteerima sellist multikultuurset paradigmat Eesti ühiskonna solidaarsuse alusena. Kohati ettevaatlikku või lausa tõrjuvat suhtumist sellisse ideesse võib seletada hirmuga kaotada eestlus, kui uus integreeritav osa on liiga suur ja aktiivne. Kuid samas peitub selles ka seni vähekasutatud võimalus säilitada eesti keel ja kultuur läbi aegade, sest hästi integreeritud muulased muutuvad ise eestluse kandjateks.

Helsingi kesklinnas seisab soome rahva suure poja Carl Gustaf Emil Mannerheimi ratsamonument. Kellegi keel ei paindu ütlema, et esimene president polnud soomlane, kuigi ta soome keel elu lõpuni oli pehmelt öeldes mitte just laitmatu. Rääkimata päritolust ja puhtaverelisusest. Kas otsustaval hetkel võib Eesti rahva kaitseks tekkida ja selle etteotsa saada oma Mannerheim ja kelle hulgast ta tuleb, sõltub suuresti meie praegustest poliitilistest valikutest.

Tagasi üles