Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Venemaa panustab tõe puudumisele

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ajakirjanik Peter Pomerantsev. | FOTO: ceeforum.eu

Infosõjas läänega eeldab Venemaa, et tõde pole, on ainult palju valesid – miks ei võiks siis Venemaa oma valet kuulutada, ütleb Nõukogude Liidus sündinud ja Suurbritannias üles kasvanud ajakirjanik Peter Pomerantsev. Eesti ei peaks juurdlema niivõrd selle üle, mida tahab Venemaa, vaid mida tahab Eesti. Sel juhul pole venekeelne infokanal ehk kõige mõistlikum viis raha kulutada.

Külma sõja ajal kasutas Kreml vastandumistaktikat, aga kui uskuda teie ja Michael Weissi raportit «Ebatõeluse nuhtlus», siis paistab, et see on muutunud. Kreml on hakanud kasutama lääne vastu lääne enda liberaalse demokraatia põhimõtteid.

Kreml kasutab ükskõik millist ideoloogiat, mis juhtub parajasti kasulik olema. Kui jutt on ärist lääneriikidega, siis ütlevad nad, et poliitika tuleb hoida ärist lahus ja unustada sanktsioonid. Samal ajal toetab Kreml kapitalismivastast liikumist, äärmusvasakpoolseid. Samal ajal toetab ja annab platvormi paremäärmuslikele liikumistele. Neil on ükspuha, millist ideoloogiat kasutada, nad võtavad kõik, mis parajasti kasulikuna tundub, et oma positsiooni parandada või ajada inimesed, institutsioonid, riigid omavahel tülli.

Euroopa Liidus ütlevad nad Berliinile ja Brüsselile ja Pariisile, et teeme Euroopa-Venemaa koostööd Ameerika vastu. See on Putini ametlik seisukoht: Euroopa Liit on Venemaa liitlane USA vastu. Samal ajal teevad nad kõike, et õõnestada Brüsselit, ässitada riike üksteise vastu ja innustada euroskeptilisi parteisid Prantsusmaal ja Suurbritannias. Kreml toetab euroliitu, tehes samal ajal kõik, et see oleks nõrk, sest nii on see nende ideaalne liitlane.

Kreml kasutab sellist peapööritust tekitavat, amorfset ideoloogiat. Taktikaliselt võib see olla väga ärgas. Kindlasti erineb see Kremli varasemast käitumisest.

Raportis kirjutate, kuidas Kreml on muutnud relvaks raha, kultuuri ja info. Minu meelest oli kõige huvitavam kirjeldus, kuidas Kreml kasutab lääne liberaaldemokraatlikke väärtusi nendesamade väärtuste vastu. Infovabadust kasutab väärinfo levitamiseks, mille tulemusena muutub infovabadus ise rünnatavaks, aga ka ajakirjanduse usaldusväärsus pannakse kahtluse alla.

Kreml tunneb end nõrgana. See on sellise riigi strateegia, mis teab, et ta on nõrk. See on nagu jūjutsu – kasutada oma vastase liigutust enda huvides.

Võtame kas või raha. Meie usume läänes, et avatud turg viib vabaduse ja jõukuseni: mida enam omavahel kaupleme, seda vähem omavahel sõdime. See on väga fundamentaalne arusaam, sellel põhineb meie maailmavaade. Vastupidine oleks mõelda, kuidas kasutada majanduslikku mõjujõudu sõja vallapäästmiseks.

Venemaa on investeerinud Lääne-Euroopasse piisavalt, et riikidel oli keeruline teha midagi Venemaa takistamiseks Ukrainas. Lääs on mõnes mõttes nurka mängitud: kas tõesti hakata Vene firmasid välja saatma? Me ei saa seda teha, sest siis peaksime välja saatma ka Hiina ettevõtted. Me oleme kõik üles ehitanud globaalse kapitalismi põhimõttele. Kui keegi kasutab seda põhimõtet agressiivsetel eesmärkidel, oleme võimetud midagi tegema. Raha on isegi suurem probleem kui info.

Oleme oma ühiskonna rajanud põhimõttele, et majanduslik seotus aitab tagada rahu. Kuid see võib nõrgendada turvalisust ja nii sõjale kaasa aidata.

Teine näide on info. Läänel on avatud infosüsteem – mida enam vaatenurki, mida enam arutelu, seda kindlam on koos edasi liikuda rahu ja jõukuseni. Mida teha, kui keegi kasutab seda vabadust, et süstemaatiliselt levitada valeinfot? Kreml kasutab valesid põhimõttel «jaga ja valitse» – mida enam valeinfot, seda kergem on osalisi üksteise vastu pöörata.

Kreml rõhutab valikuvabaduse ja iseotsustamise õigust. Krimmis augustis toimunud motosõul ütles filminäitleja Steven Seagal, et Venemaal on õigus valida oma tee ja lääs ei peaks talle peale suruma demokraatlikke põhimõtteid. Seagalil jäi kahe silma vahele, et Venemaa inimeste käest unustati küsida, mida nad tahavad…

Seda põhimõtet kuritarvitab Venemaa palju. Vaata nende ingliskeelset uudistekanalit RT. Selle ideoloogia on, et kõik on valikute küsimus. Miks ei peaks tohtima maailmale edastada Venemaa arusaama asjadest? Nad õigustavad end vaba ajakirjanduse põhimõttega.

Iseasi, kui tõhusad nad selles on. Olen üsna kindel, et sel on suur mõju arvestatava venekeelse elanikkonnaga riikides. Teiste lääneriikide koha pealt ei ole ma nii kindel. Suurbritannia seisukoht on, et äri ei saa seada turvalisusest olulisemaks, USA-le ei lähe see asi lihtsalt korda, sest sellele riigile pole sealsete venelaste tegevus kuigi oluline. Probleem on Bulgaarias, Serbias, Balti riikides.

Kõige vägevam relv Venemaa vastu on praegu Venemaa ise, kes teeb äärmiselt halbu otsuseid. Tagajärgi saavad tunda kõik selles piirkonnas. Ratsionaalne Venemaa ei tungiks Balti riikidesse. Irratsionaalne Venemaa võib sellega hakkama saada.

Raha, info ja kultuur on veidrad relvad. Need on relvad, kuna Kreml kasutab neid relvadena, kuid ei ole veel päris selge, kellest saab kõige suurem ohver.

Raamat «Miski pole tõsi ja kõik on võimalik» tegi mulle raportis kirjutatu selgemaks, eriti selle, kuidas Venemaa kultuuri relvana kasutab. Raamatus räägite Kremli peaideoloogist Vladislav Surkovist, kes kasutab lääne postmodernismi, näitamaks, et tõde ei olegi. Ja kui tõde ei ole, ei saa ka öelda, et Venemaa valetab.

Baudrillardi «Simulaakrumid» tõlgiti vene keelde 1990ndate lõpul ja see sulandus kohe Vene poliitilisse kultuuri ja ajakirjandusse. Vene ajakirjanikud kirjutavad pidevalt simulaakrumitest ja postmodernismist. Kuid Venemaal on oma postmodernistlik koolkond, kes on paljudes asjades palju äärmuslikum kui lääne oma.

(Muide, kui võtta Baudrillard ja Foucault ja kujutada ette, et nad ei kirjuta mitte läänest, vaid Venemaast, annab see asjale hoopis uue ja veidra nurga.)

Nõukogude ajal ei olnud mingit tõde ja see domineeris nõukogude kultuuris palju enam kui läänes 1970ndatel. Arusaam, et kommunism on vale, aga me elame nii, nagu see oleks tõde, hoiame ülal simuleeritud tegelikkust – see oli palju olemuslikum viis teadvust kujundada. Tolle aja kirjandus räägib teadvuse fragmenteeritusest ja identiteedi lahustumisest. Vaata Nõukogude Vene avangardkunsti – suur osa räägib murtud teadvusega nõukogude inimesest, kellele era- ja avalik elu olid vastandid.

Niisiis toimis idee, et inimene on lõhestunud, et ei ole lugu, on vaid alguse ja lõputa fragmendid, pigem nõukogude aja lõpuaastate kui lääne kultuuris. Ma arvan, et Venemaa läheb üsna oma radikaalse postmodernismi teed, sest ta pole seda mitte üksnes kujutanud, vaid seda elanud.

Järsku, hilistel 1990ndatel avastas Venemaa lääne viisi postmodernismist kõneleda. Ja järsku ei räägitudki muust kui simulaakrumitest ja Baudrillardist. See sobis inimeste kogemusega väga täpselt.

Kuid Surkov teeb enamat. Ta kasutab ära Venemaa väga laiska hilispostmodernismi või reaktsiooni postmodernismile. Postmodernism läänes oli ju vabastusprojekt, et leida vanade asemele uusi tõdesid, et kukutada autoritaarseid režiime, see oli üsna idealistlik ja revolutsiooniline projekt. Selle mõte ei olnud istuda, suitsetada kanepit ja targutada, et tõde pole olemas. Millekski selliseks sai see aastakümneid hiljem, kui oli käinud läbi ühiskonna filtrist ja õpetatud kesiselt ülikoolides ja antud sellega lastele põhjus vanemaid vihata. Sellest sai hilispostmodernism, mis ei hoolinud enam tõest, mis ütles, et ideaale polegi, millegi eest pole mõtet võidelda, mis on äärmuslikult relativistlik: Venemaa valetab, Ameerika valetab, keda huvitab. Surkov kasutab ära just seda postmodernismi vormi. See on radikaalne, enesehävituslik, küüniline ja kalkuleeriv.

Kanal RT on selle suurepärane näide. Nad kutsuvad seda «teised uudised». See kõlab nagu mõne ülikooli filosoofiakursus teisest ja teisesusest. Saksamaal on neil saade «Puuduv osa».

Tallinna Televisiooni «Meedia keskpunktis» räägitakse «sellest, millest peavoolumeedia vaikib».

See on sama idee: on veel teine tõde, objektiivset tõde pole olemas. Filosoofiliselt on see huvitav, kuid infona tähendab see vandenõuteooriaid. Või seda, et valetamine on lubatud. «Pole objektiivset tõde» muutub väga kiiresti nonsensiks ja edasi valedeks. Sest kui ei ole tõde, on kõik valed sama head.

Foucault’l ja Baudrillardil läheks süda pahaks, kui nad näeks, mis vormi postmodernism Venemaal võtnud on.

RTs on näha, kuidas reaalsus laguneb. Saksamaalt tuleb muretsema panevat statistikat, 43 protsenti sakslastest ei usu saksa enda meediat Ukraina küsimuses. Me näeme kogu Euroopas vandenõuteooriate ja äärmusparteide tõusu, mis neid vandenõuteooriaid õhutavad. Vandenõuteooriad on alati märk sellest, et diskursus hakkab kokku varisema, sest usaldus institutsioonide vastu väheneb.

Tõepõhine maailmapilt on murdumas, tõsiseltvõetava meedia asemel pöördutakse bullshit-online-meedia poole. Need on kõik väga muretsema panevad trendid. Praegu kasutab seda Venemaa, aga mis saab, kui seda hakkab kasutama Hiina? Türgi? Terroristlikud rühmitused? 21. sajandist paistab kujunevat üsna murelik ajajärk. Kui kõik valetavad ja tõde ei ole, jääb järele emotsioonidel põhinev teave, mida on kerge kallutada sobivas suunas.

Mis saab kvaliteetajakirjandusest?

Minu meelest vajab ajakirjandus praegu oma Helsingi-momenti, Helsingi leppe sarnast kokkulepet suuremate meediakompaniide vahel. Seda kokkulepet poleks vaja mitte selle kohta, mida me teeme, vaid selle kohta, mida me ei tee. Me ei saa öelda, et avaldame ainult tõtt, küll aga saame kokku leppida, et me ei avalda teadlikult valet, me ei avalda vandenõuteooriaid. Oleks vaja, et just nagu riigid on kokku leppinud inimõiguste universaalsuses, nii peaks olema ka meedia kokku leppinud tõe ja tahtliku vale küsimuses.

Ehk on tõesti nii, et objektiivset tõde ei olegi. Aga sel juhul tuleb leida meetod, kuidas tahtlikku valet välja rookida, et ühiskonnana edasi toimida.

Umber nagu falsifikatsioon teaduses? Isegi kui me ei tea, mis on lõplik tõde maailma toimimise kohta, saame ometi näidata, mis seda ei ole?

Popper! Popper oleks siin väga kasulik. Ma just mõtlesin siia tulles Popperi peale. Täpselt – me ei saa tõestada tõde, aga saame tõestada, et miski on vale.

Meil on vaja uut sõnavara. Informatsioon, desinformatsioon, diplomaatia, propaganda – kõigi nende sõnadega on teatud probleeme. Pole midagi halba selles, kui Venemaal on oma propagandakanal, mis edastab maailmale Venemaa vaatenurka või näitab lääne eksimusi. Probleem algab siis, kui nad kasutavad seda valede levitamiseks, olgu Süüria või Ukraina juutide kohta.

Vale on veel lihtne olukord, aga mida hakata peale tõe ja vale kompotiga, kui võetakse faktid ja nende põhjal tehakse loogikareegleid painutades tahtlikult valed järeldused? Või muudetakse sõnade tähendust? On vaja semiootilist ja loogilist lähenemist, et seda läbi näha. Meediaorganisatsioonid peaksid kokku leppima, mida sellise infopainutamisega peale hakata. Sinna juurde on vaja hindamisskaalat, mis annaks võimaluse meediakanali usaldusväärsust hinnata.

Küsimus pole üksnes Venemaa meedias, vaid see on laiem trend. Lähis-Idas on miljon väikest meediakanalit, kes levitavad vandenõuteooriaid. See paistab olevat ka Aasias kasvav trend.

Oletame, et vajadusest sellise kokkuleppe järele saadakse aru, aga kuidas kokkuleppele jõuda?

Meediaorganisatsioonid peavad ise seda tegema. Keegi ei saa neid sundida ega seda nende eest teha. Aga see, kui 43 protsenti sakslastest ei usu enam oma meediat, on väga suur probleem.

Oma raamatus kirjutate, kuidas pidite vastama küsimusele, kas lääneriigid siis ei tee propagandat või lausa ei valeta. Vene meediatöötajad möönsid, et valetavad, aga et USA ju valetab ka, miks siis nemad ei või. Kuidas sellele vastata?

Kui sa tahad küünilist vastust, siis see oleks selline: inimesed, kes ei tee vahet demokraatial ja autokraatial, peaks proovima veidi aega autokraatlikus ühiskonnas elada.

Kui tõsisemalt rääkida, siis uued sõnad oleks propagandast rääkimisel suureks abiks. Olen lääne ülikoolides loenguid pidanud. Kord üks tüdruk ütles: oot, aga šampoonireklaam on ju ka propaganda. Seega, sõna «propaganda» on muutunud mõttetuks, sest see võib tähistada mida tahes. Jacques Elluli defineerib propagandat tegevusena, mis kujundab inimese suhtumist – selle alla mahub tõesti kõik alates šampoonireklaamidest või suitsetamisevastastest plakatitest kuni üleskutseni tappa. Aga need on väga erinevad asjad.

Keeleliselt on diapasoon väga lai: informatsioon, desinformatsioon, PR, spinn, diplomaatia jne. Meil on vaja sõnavara, et eristada seda, mida teeb RT ja mida BBC. Jah, BBC võib tahtlikult või tahtmata korrata Downing Streeti valesid, aga nad ei kasuta seda relvana.

Või võtame Iraagi. On suur vahe, kuidas tegutseb Vene meedia praegu ja kuidas tegutses lääne meedia Iraagi sõja ajal. Viimasele saab süüks panna, et ta ei kritiseerinud ega uurinud piisavalt valitsuste tegevust. On üks asi, kui su valitsus valetab sulle ja sa oled halb ajakirjanik ega uuri tõde välja. Teine asi on, kui valitsus loob vale levitamiseks telekanali. Öelda, et RT teeb sama, mida lääne meediakanalid Iraagi sõja ajal, on naeruväärne. RT ainult näeb välja nagu telekanal: seal on inimesed, kes istuvad stuudios laua taga, on kaamerad ja mikrofonid. Sellega asi piirdubki.

Nende vahel ka keeleliselt vahetegemiseks on vaja uut sõnavara, selle loomisega praegu tegeletakse. Inimesi tuleb õpetada end infosõjas kaitsma, just nagu kasutatakse kondoome kaitseks suguhaiguste eest. Selleks on vaja uut sõnavara, meediakompaniide kokkulepet ja reitingusüsteemi.

Teine võimalus oleks valetada vastu ja öelda, et tõsiseltvõetava ajakirjandusega ongi kõik, nn info ongi valed ja poolvaled ning miski pole tõsi. Ukrainas toimib selline lähenemine üsna tugevalt. Seal paistab olevat suhtumine, et kui venelased võivad, siis miks nemad ei või. Mine tea, kui oleksin sõjas, teeksin ise võibolla sama.

Kas mäletad seda lugu alla lastud MH17 vraki juurest varastatud sõrmustest? Tüdrukud hakkasid järsku Twitterisse postitama sissekandeid: «Vaadake, mille mu poiss mulle leidis!» See oli tõenäoliselt vale. Ükski kohal olnud ajakirjanik ei näinud kedagi, kes oleks vraki juurest midagi varastanud. Venelased võtsid ala küll kontrolli alla, kuid ajakirjanikud hoidsid toimuval silma peal ja on üsna võimatu, et keegi oleks sinna vargile pääsenud. Alati jääb muidugi võimalus, et see nii oli, kuid mu mõistus ütleb, et see oli PR. Intervjueerisin poolt tosinat PR spetsialisti, kes kõik ütlesid, et see on PR. Kas PR on efektiivsem kui tõde? Äkki ongi? Lääne lehtede esikülgedele nad sellega igatahes jõudsid.

Eestis on arutelu Vene propagandakanali Sputnik üle – kas nõustuda Edward Lucasega, kes leidis, et see on nagu Ku Klux Klan ja seda ei tohiks oma riiki lubada, või öelda Norra peaministri kombel pärast Breiviku tragöödiat: meie vastus sellele saab olla vaid veel rohkem demokraatiat?

Kui Sputnikule takistusi teha, saab Venemaa palju enam PRi. See on nende mäng, võiks arvata, et nad isegi loodavad, et tehakse takistusi. Aga mis siis, kui see on topeltbluff? See on lõputu mäng, ma arvan, et siin on midagi õppida Vene dissidentidelt. Kui KGB su vahistab, ära ütle midagi. Hetkel, kui alustad nendega dialoogi, oled omadega läbi.

Käituge Sputnikuga nagu mis tahes teise kanaliga, oma seaduste järgi. Jääge seaduste juurde, ei mingeid erandeid.

Kas Kremli peetava meedialahingu taga on Surkov ja tema vaimustus postmodernismist?

Kremlil on intellektuaalsed liidrid, aga ma ei usu, et neil oleks plaan. Surkov on enam esi- kui tagaplaanil. Ta on tüüpiline nõukogude aja inimene, väärtuste ja põhimõteteta. Huvitavaks teeb ta see, et ta kirjutab enda ja oma elu kohta raamatuid. Vene poliitiline kultuur on sotsiopaatselt kuri, aga samal ajal intellektuaalne. Surkov teab, mida teeb, teab, et on omadega sassis, aga kirjutab sellest. Surkov kujundab endast ajastu kangelast, see on tema PR-projekt, etendus. Samal ajal peegeldab ta Venemaa praegust mentaalsust: küünilisuse triumf, miski pole tõsi, väärtusi pole, kõik on lõputu maskeraad, kõik valetavad.

Surkovi positsiooni ei tasu alahinnata. Ehkki ta ei juhi Vene poliitilist süsteemi, juhib ta Kremli PR-projekti. Kui Venemaa oleks firma, siis ei kuuluks see Surkovile, aga ta oleks selle peadirektor. Ta on oluline, aga üksnes teener. Võib-olla ülemteener, aga siiski teener.

Raamatus on juttu sellest, kuidas Putini imago kujundati: osa sellest on sugardaddy, sest valdavalt isata kasvanud tüdrukud vajavad sellist mehekuju, ja teine osa on gangster, sest mehed tunnistavad vaid gangsteri autoriteeti.

Putin on disainitud nii, et ta oleks igaühele midagi. Putini välimus on haletsusväärne ja üsna «gei». Venemaal on loodud temast kuvand, et ta on suur, tugev, maskuliinne. Venemaa sugardaddy-kultuur nõuab sellist kuvandit, et saaks laulda: «Ma tahan sellist meest nagu Putin!» Laulusõnad on iroonilised, aga iroonial on vene kultuuris suur osa. Ta on kõigi nende Venemaa isatute tüdrukute «isa». Selle juurde käivad lood tema lahutusest, tema armukestest, tema füüsiliselt vormist ja nii edasi.

«Putin kui gangster» on sellega seotud, kuid teistsugune imago. Putin pole ju mingi gangster, ta oli KGB bürokraat. Tõsi, ta töötas koos gangsteritega, aga öelda, et ta ise on gangster, on absurd. 1990ndatel, kui Venemaa ühiskond mingis mõttes kokku varises, jäid ainult gangsteritele alles mingid reeglid, tavad ja väärtused. Vanglakultuur on teine Venemaa olulistest kultuuridest. Nad hoidsid ühiskonda koos mitte üksnes majanduslikult, vaid ka moraalselt.

Ekslikult arvatakse, et Venemaa juhindub religioossetest väärtustest. Venemaa juhindub vanglaväärtustest. Geidel on vanglakultuuris põlastusväärne koht. Geivastases kampaanias ei toetunud Putin religioonile, vaid vanglakultuurile.

Putin on võtnud gangsteri rolli, sest sellega kaasneb austus. Tema käitumine, riietus, kõnepruuk – kõik on timmitud sellele vastavaks. Telesaade, kus Putin istub valitsusliikmetega suure laua taga ja sõitleb nendega, on just kui kaader «Ristiisast» või «Kill Billist».

Raamatus kirjutate, et uut tegelikkus luuakse Venemaal televisioonis. Teil on kogemus mitme Vene telekompaniiga.

Hoidsin propagandast ja uudistest eemale ja töötasin meelelahutuskanalites, kus näidati komöödiasarju ja tõsieluseriaale. Tõsi, ka see oli seotud manipulatsiooniga, aga ma vähemalt ei teinud uudiseid. (Ilmselt ei oleks mind uudiseid tegema võetudki – milleks neile inglane.)

Kogu tegelikkus on seal algusest lõpuni kunstlik. Uudised algasid alati sellega, et Putin tegi midagi, pole vahet, mida. Käis loomaaias, lendas lennukiga, paitas laste päid. Tema on staar, tema tuleb esimesena.

Selle järel tuleb midagi tõsist oma riigist, näiteks kriis haiglas, et näidata, et me teeme tõsiseid uudiseid ja kriitikat. Sellele järgneb samasugune kriis läänes, ainult palju hullem: kui meil on haiglas väike kriis, siis USAs kukub kogu tervishoiusüsteem kohe kokku.

Lõpuks tuleb midagi meelelahutuslikku. Selline lihtne skeem.

Poliitilised debatid on üles ehitatud nii, et on leitud sülekoertest opositsiooniparteid, kes on nii hullud, et jätavad Putinist normaalse inimese mulje. Putin ei pruugi isegi kohale tulla, «opositsiooniparteide» hullud, keda on instrueerinud Surkov, teevad ise töö ära. Kui saade läbi saab, ohkavad vaatajad kergendatult, et neil on Putin, sest need teised on ju täitsa segased. Klassikaline trikk.

See toimub pealispinnal. Selle all on siht muuta kogu poliitika ja meedia tõsiseltvõetavus kaheldavaks: näidatakse ohtralt vandenõuteooriaid, tulnukaid, müstikat jne, mille eesmärk on muuta inimeste ajud pudruks.

Veel üks korduse viis on näidata vahet pidamata mõrvu, vägistamisi, rööve, surnud lapsi. See kutsub vaatajas esile tunde, et tõesti on vaja karmi kätt, on vaja Putinit. Hirm ja vandenõuteooriad lülitavad välja kriitilise mõtlemise. See töötab nagu sektis: alguses lülitame välja kriitilise mõtlemise ja siis hakkame urgitsema inimeste traumades. Meid on alandatud. Ameerika kohtleb meid nagu saasta. Ükski riik ei mõista meid. Selle rõhutamine teeb inimesed emotsionaalselt haavatavaks.

Lõpuks näidatakse katarsist, võitu, Krimmi vallutamist, lubadust lunastuseks.

Kui inimeste kriitiline mõistus on välja lülitatud ja nende tunnetega on manipuleeritud, usuvad nad mida tahes. Inimesed, kes juhivad Vene telekanaleid, on väga teadlikud sellest, mida teevad. Paljud neist on hariduselt psühholoogid. See teater, see simulaakrum ja psühholoogiline manipulatsioon lammutab demokraatia ideed. Imestatakse, kuidas venelased saavad seda uskuda. Seepärast saavad, et nendega on enne nii sügavalt emotsionaalselt manipuleeritud. Pärast seda oled sa nõus uskuma ükskõik mida.

Vene televisioon tähendab emotsioone, mitte fakte. Faktid on viimane asi, mida sealt saab. See on nagu terrorirünnak mõistuse vastu.

Asi pole niivõrd selles, nagu usuksid Vene inimesed, mida neile teles näidatakse, vaid rohkem selles, et nad ei usu enam midagi. Me hakkame Eestis tegema venekeelset telekanalt, et pakkuda alternatiivi Vene infoväljas elamisele. Kuidas teha seda nii, et see oleks usutav? Või vähemalt ei võetaks seda veel ühe valena?

Veidi üllatav, et seda pole juba tehtud.

Venelased on üsna veendunud, et kõik on propaganda. Uudistest üksi poleks kasu, Putini Venemaal pole uudised kunagi ainult uudised. See on terve meediakeskkond, mis inimesi emotsionaalselt seob. Te peaks mõtlema meediakeskkonna loomisele. Aga see on kulukas. See on infosõda. Küsimus pole ju selles, et nad ei saaks infot kätte, nad on lihtsalt valinud võimaluse seda mitte vastu võtta, sest nad on emotsionaalselt seotud teise meediakeskkonnaga. Luua Eestis meediakeskkond, millega venelased saaksid end emotsionaalselt siduda, on väga kulukas.

Edasi – millisel eesmärgil te seda teete ja kui suur oht Venemaa tegelikult on? On selge, et Ukrainale on Venemaa väga suur oht. Aga Euroopa Liidu ja NATO riikidele? Mida Venemaa Eestis saavutada püüab? Kas see on nii suur probleem, et kulutada sellele sadu miljoneid? Võibolla võiks otsustada, et tühja sest meediast, see lahing on kaotatud, aga selle asemel luua mõned valitsusvälised organisatsioonid Ida-Virumaal, et lahendada sealseid probleeme.

Mida Venemaa tahab? Mu meelest on kaks vastust. Esiteks: Venemaa ei tea, mida tahab. Teiseks: ta tahab kõiki segaduses hoida. Mis siis, kui Venemaa just tahabki, et kulutaksite sadu miljoneid, et see lööks kõik muu tasakaalust välja?

Pigem tasub mõelda selle peale, mida te ise tahate. Kas te tahate riiki, kus osa inimesi elab võõrastena, või tahate riiki, mis on kodu kõigile selle elanikele? Sellele küsimusele vastates on täiesti ükskõik, mida Venemaa tahab või teeb.

Raport

«Ebatõeluse nuhtlus: kuidas Kreml relvastab informatsiooni, kultuuri ja raha».

Autorid Peter Pomerantsev ja Michael Weiss

• Kreml kasutab ära informatsioonivabaduse ideed, et ühiskonda desinformatsiooni süstida. Siht ei ole mitte veenda (nagu klassikalise avaliku diplomaatia puhul) või tõsiseltvõetavust ära teenida, vaid külvata segadust vandenõuteooriate ja valede läbi.

• Kreml kasutab ära liberaalse demokraatia avatust oma agressiivsete välispoliitiliste eesmärkide täitmiseks.

• Kreml õõnestab edukalt uuriva ja poliitilise ajakirjanduse tõsiseltvõetavust, tootes usaldamatust traditsioonilise ajakirjanduse vastu.

Soovitused:

• Desinformatsiooni levitamise takistamiseks on vaja organisatsiooni, mis looks desinformatsiooni mõõtmiseks reitingusüsteemi.

• On vaja välja töötada desinformatsiooni harta, millega saaksid ühineda meediaväljaanded ja blogijad.

• Väljaannetele on vaja desinformatsiooni avastavaid toimetajaid, kes vaataksid selle pilguga üle uudised ja arvamuslood.

• Raportiga saab tutvuda http://www.interpretermag.com/wp-content/uploads/2014/11/The_Menace_of_Unreality_Final.pdf

Raamat

«Miski pole tõsi ja kõik on võimalik»

(«Nothing is true and everything is possible», USA 2014), Peter Pomerantsev

«Pole olemas sellist asja nagu objektiivne teavitamine, » ütles mulle kord Russia Today tegevtoimetaja, kui ma tema käest tema kanali filosoofia kohta küsisin. Ta oli näidanud üles heatahtlikkust ja olnud nõus kohtuma tema suures heledas kontoris. Ta rääkis peaaegu perfektset inglise keelt. «Aga milline on Venemaa vaatenurk asjadele? Mille eest Russia Today seisab?» «Oh, Venemaa vaatenurk asjadele on alati olemas,» vastas ta. «Võta või see banaan. Mõnele on see toit. Mõnele on see relv. Mõnele teisele on see miski, millega narrida tumedanahalist.» Kui ma lahkumas olin, märkasin ukse kõrval golfikeppide kotti ja Kalašnikovi. «Kas see hirmutab sind?» küsis tegevtoimetaja. Võttis mõnda aega, enne kui need, kes RT heaks töötasid, aru saama hakkasid, et kõik ei ole nagu peab, et «Venemaa seisukoht» võib lihtsalt tähendada «Kremli seisukohta», ja et «ei ole sellist asja nagu tõde » tähendab, et Kremlil on tõe üle täielik kontroll. …

Kui K, 21-aastane vastselt Oxfordi lõpetanu, kirjutas uudisloo, kus märkis, et NSVL okupeeris 1945. aastal Eesti, sai ta kirja uudistejuhilt: «Meie päästsime Eesti» ja tal kästi lugu ümber kirjutada. Kui T, vastne Bristoli lõpetanu, tegi lugu Venemaa metsapõlengutest, öeldi talle: «Sa pead ütlema, et president võitles eesliinil leekidega.»

Raamat ilmub eesti keeles märtsis kirjastuselt Tänapäev

Tagasi üles