Juhtkiri: nuga õlitööstuse kallal

Eile lõi nafta hind taas viimaste aastate odavusrekordeid. Tuntud etalon Brenti nafta käis tasemel alla 52 dollari barreli eest. Langus tipust on jämedalt kaks korda. Selle mõju ulatub kaugemale kui üksnes Venemaa riigieelarve või Norra naftaplatvormide tööhõiveni. Kui üldisemalt on odav kütusehind Euroopa ja Eesti majandusele toeks, siis Ida-Virumaa õlitööstustes, põlevkivikaevandustes jm tekitab hinnalangus kohe probleeme.

Viru Keemia Grupp (VKG) on suur Virumaa ettevõte, mis on õlitööstusse kõvasti raha paigutanud. Nafta hinna kõrgaegadel näis, et investeeringute väljavaated on suurepärased. Praegu on seis hoopis teine. Nagu ka tänasest Postimehest võib põhjalikumalt lugeda, vähendab ettevõte täiskäigul kulusid. Töö kaotab rohkem kui paarsada inimest. Neid, kes jäävad, ootab palgakärbe. VKG probleemid ulatuvad ka väljapoole. Õlitootja on Kohtla-Järve suurim tööandja ning tagurpidikäik mõjub linnaeelarvele. Firmad, kes varem VKGle teenuseid müüsid, kaotavad kliendi.

Põlevkivitöösturid on karmilt arvustanud riigi poliitikat oma tööstusharu suhtes. Põlevkivi kaevandamisele on seatud mahupiirang 20 miljonit tonni aastas, kaevandamismahud jagatud sellega tegelevate ettevõtete vahel nii, et VKG peab kallimat põlevkivi Eesti Energialt sisse ostma. Põlevkivitootmisega seotud tasud ja maksud on plaanitud, justkui püsiks kõrge naftahind igavesti.

Kui VKG mõni aeg tagasi avaliku reklaamikampaaniaga paremaid tingimusi nõudis, andis see sisuliselt tagasilöögi. Õhus on vastumeelsus töösturite aitamise suhtes, kes viimastel aastatel päris edukalt toime tulnud.

Samas on ka ilmne, et isegi kui riik ajanuks põlevkivitööstuse seisukohalt mõnevõrra soodsamat poliitikat, on praegune hinnalangus nii järsk, et probleemid ei kaoks. VKG on reageerinud suhteliselt kiiresti ja valusate meetmetega, et ettevõte siiski ellu jätta. Toimuv ei saa aga jätta puudutamata ka teisi Eestis samal alal tegutsejaid – Eesti Energiat ning Kiviõli Keemiatööstust. Ida-Virumaal ei kujune 2015. aasta mitte kõigi aegade helgeimaks.

Riigi roll peaks olema vähemasti hoiduda põlevkivitööstuse suhtes sammudest, mis silmust veelgi koomale tõmbaksid. Tulevikku silmas pidades on üks reaalne võimalus näidata tööstusharu maksustamisel üles paindlikkust – st panna ka riigi tulu sealt sõltuma naftahinnast. Kuid praegune seis on siiski kriis, mitte katastroof – Eesti põlevkivitööstus on 1990ndate keskpaiku üle elanud ka nüüdsest palju hullemaid aegu. Eesti riigil on olemas sotsiaalmeetmed, meil on toimiv töötukassa ning globaalmajanduse hammasrataste vahele jäänud inimestel tuleb aidata see keeruline aeg üle elada.

Loe lk 4–5