Me tahame olla ambitsioonikas riik. Olla rahvusvahelises plaanis silmapaistev ja edukas. Turvalisus võiks olla meie positiivse kuvandi osa. Iga mõttetult katkenud elu on kirjeldamatult suur kaotus kogu Eestile. Politsei- ja piirivalveamet avaldas eile esialgsed andmed raskete liiklusõnnetuste kohta lõppenud, 2014. aastal. 78 hukkunut, 1732 vigastatut. Kuigi tegemist polnud kaugeltki nii-öelda musta aastaga Eesti teedel, pole mingit põhjust ülevoolavaks rahuloluks.
Juhtkiri: Eesti liiklusohutus vajab uut ambitsioonikat hüpet
3. jaanuar 2015, 19:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuiva statistikat vaadates võiks öelda, et paberil paistame olema edukad. Meenutame – 1991. aastal hukkus Eestis liikluses 491 inimest, 2002. aastal kaotas elu 223 inimest. Kolme etappi jaotatud rahvuslik liiklusohutusprogramm aastateks 2003–2015 seadis strateegilise eesmärgina ülesande, mida nimetati maksimumprogrammiks ehk visiooniks 100. See tähendab, et alanud aastaks tuli saavutada olukord, kus liiklusõnnetustes hukkunute arv aastas ei ületa sadat. Selle tasemeni jõudsime 2009. aastal, kuid nüüd oleme juba pikalt samasse suurusjärku pidama jäänud. Seda kõigi olulisemate liiklusohutust statistiliste näitajate lõikes.
Kui tahame olla ambitsioonikad, peame edasistes tegevuskavades seadma endale taas kõrgeid sihte ja andma kõik endast oleneva nende saavutamiseks. TTÜ professor Dago Antov on näiteks hoiatanud liigse enesega rahulolu eest, justkui ei tulekski enam liiklusohutusse panustada. Mullu Eestis mitmel liiklusohutusalasel erialaseminaril esinenud Antov on tutvustanud nn nullvisiooni, mis tähendab sisuliselt seda, et ühtki hukkunut ei aktsepteerita. See nõuab kõigi liiklusega kokku puutuvate valdkondade (liikluskorraldus, järelevalve, haridussüsteem jne) ühistööd – mitte nii, et üks käsi ei tea, mida teine teeb.
Asjatundjate hinnangul võiks Eesti kümne aastaga vähendada liiklussurmasid veel vähemalt kaks korda. See pole ulme. Näiteks nii elanike kui sõidukite arvult mitu korda suurem Soome on seadnud 2025. aastaks eesmärgiks mitte üle saja hukkunu liikluses.
Edasised otsused peavad tuginema senise rahvusliku liiklusohutusprogrammiga tehtu analüüsile. Oleme juba jõudnud olukorda, kus liiklusohutuse puhul räägime nii-öelda kõrgematest väärtustest ehk siis üldisemate hoiakute kujundamisest.
Kindlasti tuleb taas läbi vaadata, kuidas kasvab uus liiklejate põlvkond ehk tegeleda laste liikluskasvatusega – kergliikluses, millega lapsed kokku puutuvad, kasvavad nii mahud kui riskid. Kuigi autojuhtide koolituses on olnud arenguid, on siiani paljudes aspektides käinud kvantiteet kvaliteedist eespool. Olulist rolli liiklusohutuses on mänginud uuem autopark. Kui mõni erakond oma valimisprogrammis räägib uljalt automaksust kui luksuse maksustamisest, siis peaksime me valijatena neilt küsima, kui suur luksus on suurem turvalisus?