Juhtkiri: valesti mõistetud kevad

Sel nädalal möödub kolm aastat päevast, mil Mohamed Bouazizi end Tunise tänaval põlema pani. Töötu mees, kes ebaseadusliku kauplemisega endal elu sees püüdis hoida – ta müüs kõigest köögivilju, ei midagi ohtlikku – oli ilmselt nii viimase piirini viidud, et kui politsei teda takistama tuli, otsustas ta endalt elu võtta. See vahejuhtum käivitas protsessi, mida maailm tunneb araabia kevade nime all. Tuneesias toimunud intsidendist sai alguse ahelreaktsioon, mis levis kiiresti Egiptusesse, Jeemenisse, Liibüasse, Süüriasse, veidi hiljem teistesse piirkonna riikidesse. Tundus, et liikumine haarab kaasa kogu araabi maailma ja sealsed režiimid pööratakse pea peale. Õhus oli – või nii meile näis – vabadust ja kevadet.

Lääs elas toimuvale lootusrikkalt kaasa. Vabadus on emotsionaalne ja suurte ootustega laetud mõiste, ja lääneriigid olid kogenud nii selle puudumist kui selle kättevõitmist. Räägiti sotsiaalmeedia-revolutsioonist, mis rahva hulgast alguse saanud ilmingud uueks, demokraatlikumaks riigikorraks pöörab. (Too nimetus «sotsiaalmeedia-revolutsioon» peegeldab juba ise seda, kui vildakalt läänes araabiamaailmas toimuvat tajuti. Piirkonnas, kus internet on kättesaadav vaid viiendikule elanikkonnast, on sotsiaalmeedial hoopis teine tähendus kui läänes.) Ilmselt oli just lootus see, mis meil toona tegelikkust nägemast takistas. Kuid tegelikkusel on üks vilets omadus: see on hämmastavalt inertne ja ei sõltu eriti palju sellest, kuidas seda näha tahetakse.

Nüüd, kolm aastat hiljem, saame selgemalt näha, mida lootus toona varjutas.

Eeldused olid ju kõik lootustandvad. Tunises aset leidnud intsident tõi kaasa rahva algatusel sündinud massiliikumise. Mitte et protestid ise oleksid selle piirkonna jaoks võõrad olnud, seda mitte. Kuid seni olid need olnud ellu kutsutud peamiselt valitseva võimu poolt, otseseid või kaudset vahendeid kasutades. Tolle võimu – ja ilmselt ka paljude inimeste endi jaoks – tuli üllatusena, et neis üsna võimukesksetes ühiskondades on olemas iseorganiseerumisvõime, millel on jõudu muutuda massiliseks ja režiimidele endile väljakutse esitada.

Et see ometi nii oli, näitas, et rahvas ei ole olukorraga rahul, et rahval on võime organiseeruda, nad on valmis riskima eluga, et olukorda muuta. Milles lääs eksis, oli nende ilmingute põhjal tehtud järeldus, et araabiamaailm liigub demokraatia suunas.

Paraku on demokraatia sündimiseks vaja muudki kui üksnes iseorganiseerumisvõimet ja rahulolematust. Selleks on vaja eeldusi ja kogemusi. Selgub, et vabadust saada on veidi teine asi kui teada, mida selle vabadusega peale hakata.

Nii juhtus, et ootamatult saabunud vabaduse kasutasid kõige tulemuslikumalt ära islamistlikud liikumised ning islamism haaras võimu. Kuid lootus riike reformida ei läinud neilgi korda, hoolimata suurest toetusest.

Mida sellest kõigest järeldada? Ilmselt oleks väär üldistus, et demokraatia ja religioon kokku ei sobi, sest kristlik kirik, mis varem absolutismi toetas, on end demokraatlike ideaalidega kohandanud. Pigem on küsimus just religiooni võimes kohaneda. Islam selle oskusega just ülemäära hästi silma ei paista.