Eestis elava inglasena pean ma lihtsalt suurepäraseks, et siin algavad jõulud jõuluajal. Mida vanemaks inimene saab, seda tõtakamalt, jah, ausalt öeldes kohe palju tõtakamalt kui vaja hakkavad aastad mööda jooksma, nii et kiirustamine tundub liigagi meeleheitlik, peagu enesetapjalik. Kuid minu kodumaal kiirendatakse igasuguseid asju võimsalt, väga võimsalt.
Alates sellest, et lapsepõlve puhul, mis lõpeb ju vanemate hoole alt lahkumisega, on täiskasvanuiga toodud 21 eluaastalt 18 peale, nüüd juba lausa kuldse 16 peale, mida peetakse igati sobivaks «võtmete üleandmise» eaks. Ent ei ole ühtegi teist asja, mille puhul me kiirustamise ja enneaegsusega sel määral hiilgaksime kui jõulud.
Jõuludel on oma tsükkel, mida võib näiteks jagada tõusuks, tipuks ja languseks. Sealtpeale, kui ilmad lähevad külmemaks, hakkavad möödunud aasta tunded ja mälestused taas meelde tulema, põhjustades esimesi jõulurõõmu sähvatusi – ja see on siiras rõõm, tõepoolest sügav ja siiras!
Sellele järgneb maniakaalne ostuhooaeg, mil valitseb surve trumbata üle nii enda varasemad kui ka mõistagi sõprade-sugulaste ostuhullused ning tulla samal ajal toime perekonna ja sõprade ootuste täitmisega, kes üha enam kipuvad kinke hindama nende väärtuse, mitte aga selle järgi, kui tugevasti sa vaimselt ja füüsiliselt pingutasid nende leidmiseks. Siis saabub tipp, mil enam mõte ei liigu sellele, mis ees ootab, vaid juba elataksegi jõuluajas, selles pidulikus ja rõõmsameelses pühademeeleolus.
Briti jaoks, kes on sellesse ekstaatilisse seisundisse jõudnud ja kellest lausa valgub kõikjale pidumeeleolu ja heasüdamlikkust, on asja juures üksainus pisike probleem: see juhtub oktoobris.
Siis tuleb seda tervelt kaks kuud alal hoida, sellest kõigiti kinni pidada, et indu ja jaksu jaguks kõigil neil nädalail, mil kõik on jõuluteemaline, mil lakkamatult kostab jõulureklaame, mil elu enda rütm käib aisakella taktis.
Ja teate mis, eestlased? See ei ole lihtsalt võimalik, juba novembri lõpuks vihkad sa kõike, mis kasvõi kaugeltki ja ähmaselt on seotud jõuludega, mis paistab kõikjalt tungivat su kaubandusmürgituse saanud ajju. Öeldakse, et vihkamine on vaid raevukas armastus – ja jõulude kohta käib see sama hästi.
Suurbritannias pärineb jõuluhullus kuninganna Victoria ajast. Just toona hakati usupüha kommertsiks muutma, saatma jõulukaarte, jõulude ajal kinke jagama ja kodu eriliselt kaunistama. Nüüd elame ajal, mil ihaleme taga noid lihtsaid aegu, mil inimestevahelised kontaktid käisid isiklikku kokkupuudet, mitte õhulaineid pidi. Selle peale reklaamijad ja meedia mängivadki. Nad pakuvad meile näiteks idüllilisi pilte Victoria-aegsetest elutubadest, kus troonivad hiiglaslikud puud, täis hubisevaid küünlaid, kaminadki on suurustlevalt ehitud, ning särasilmsed lapsed imetlevad kaarte, šokolaadikarpe ja kingipakke. See paneb meie südame soojalt tukslema, aitades neil maha müüa tooteid ja brände, mis ometi ei seondu kuidagi meie praeguse tegeliku eluga. Nad müüvad meile minevikku, mis on tõhusalt ümber pakendatud, et meie käest võimalikult palju raha välja pigistada.
Kommertsistumist esineb loomulikult Eestiski (ehkki maania võib avalduda mõnevõrra tagasihoidlikumas ulatuses), aga kahe maa rahva vahel on siiski oluline erinevus. Vähemalt minu arusaamist mööda meeldib eestlastele oma peaga otsustada. Nad uurivad ja puurivad, nad reisivad, neid on mitmes mõttes palju raskem lollitada ja päris raske lambakarjana juhtida. Ajalugu mõjutab eri riike ikka iseäralikult eri moodi. Või kui teisiti öelda: ärge alahinnake vajadust säilitada kõigis asjades kaine ja selge meel – Suurbritannia on selles mõttes teinud palju vigu ja teeb neid jätkuvalt ning ma olen kindel, et eestlased on sellest õppinud ja õpivad edaspidigi.
Niisiis on sel aastal asjad teisiti. Ma olen praegu alles esimese astme juures just tänu siinsete inimeste reaalsust arvestavale ajastamisele. Suuremad kaubamajad lükkavad jõulukampaania käima novembri keskel, mitte septembris nagu Suurbritannias. Muugi Tallinn tuleb sellele tasapisi järele, küttes kõiki üles just nii, et jõulumelu kulmineeruks alles päev enne jõule või otse jõululaupäeval. Minu Briti kodulinnas kestab jõululaat kolm päeva ja seda peetakse novembris – ma usun, et igaüks saab aru, mida see tähendab. Siin on asjad teisiti. Ma ei tunne, et mulle avaldataks niisugust survet, et mind kehutataks või lausa sunnitaks kulminatsiooni poole viisil, mis mulle kuidagi ei istu.
Muidu on pühadeaeg Eestis mu meelest üsna samasugune nagu mujal, millega saab kenasti hakkama ka nii, et kõigil võiks näol ja südames rõõm valitseda ning ebamugavusi ei tekiks kellelegi liiga palju. See meeldib mulle väga.
Sestap ootan põnevusega, kuidas sel aastal jõuluhooaeg siin ennast tunda annab, lootes aistida seda kunagist hõngu, mil kogu asi keerles perekonna, sõprade ja hea tahte ümber. Mil ainsad asjad, mille ostmise kohustus end südamele koputas, olid jõulupirukad ja -jook, mida külalistele pakkuda – neile, kel sel ajal tõesti leidub aega külas käia!
Mis puudutab jõulude viimast etappi, tipule järgnevat langust, siis ei oska ma isegi midagi oodata. Mul on küll kahtlus, et eestlased ei torma jõulude järel poodidesse kingitusi tagasi viima. Isegi mitte selliseid kingitusi, mille tegijad võisid ehk arvata, et see teile ei meeldi, jättes targu ostukviitungi õnnitluskaardi kõrvale. Ma miskipärast usun, et eestlased veedavad aega pere rüpes, külastavad häid sõpru ja tunnevad üldse igati mõnu aastase raske töö järel täielikult välja teenitud puhkusest.
Kõik, kes on näinud kaadreid viimase musta reede mässudest (teisiti ei saa seda kuidagi nimetada), on saanud võimaluse heita põgus pilk hullusesse, mis Suurbritanniat sel aastaajal tabab. Teisel jõulupühal, mida meie nimetame kingitustepäevaks, võib näha samasuguseid stseene. Pühendunud – või õigemini nupust nikastanud – seisavad tunde enne avamist kaupluste uste taga, teadmata õieti, mida nad sealt üldse soovivad. Müüjaid palgatakse juurde, et muuta kauplused järjekordseks võimsaks rahaimemismasinaks – jah, see on selle päeva sisu. Niimoodi me seal elamegi: kaubandusmaailm kirjutab ette kogu meie olemise. Meil on õigupoolest palju vähem valikut, sest paljusid brände, tooteid, isegi muusikat tõrjuvad välja «suured poisid». See ei ole kindlasti midagi ihaldusväärset.
Minu esimesed jõulud Eestis ei pruugi tulla sugugi sellised, nagu ma oskan oodata, aga üks on kindel: ma olen juba võinud nautida vabadust detsembripurgatooriumist ehk tolle ülehaibitud päeva superootusest. Sel aastal ma kohe ootan jõule ja soovin, et kõigil tuleksid need ilusad. Kaua pole enam jäänud. Oma Briti sõpradel ja sugulastel soovitan hakata mõtlema suvepuhkuse planeerimisele – lõppeks on ju lihavõteteni jäänud ainult neli kuud! Oma uutel Eesti sõpradel aga soovitan senises vaimus jätkata. Praegu tuleb see teil suurepäraselt välja.