Grete Lüüs: laps peab saama mõlema vanemaga kohtuda

Jurist Grete Lüüs Foto: Advokaadibüroo LMP

Igal vanemal on õigus ja kohustus oma lapsega suhelda ning üksinda last kasvatav vanem ei tohi keelata teisel lapsega kohtumist ka juhul, kui ta elatist ei maksa, kirjutab advokaadibüroo LMP jurist Grete Lüüs.

Uue perekonnaseadusega tuli meie õigussüsteemi vanema hooldusõiguse mõiste. Hooldusõigus tähendab seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Hooldusõiguse üheks osaks on vanema suhtlemisõigus oma lapsega.

Hooldusõiguse, sh suhtlusõiguse määramise vajadus on järjest kasvav probleem. Seda ilmestab fakt, et 2011. aastal lahutati 3099 abielu, millest 1683-s kasvas peres vähemalt üks ühine laps, aga ka see, et meil on palju registreerimata ühiste lastega paare, mis samuti purunevad.

Seadus sätestab vanemate võrdsed õigused ja kohustused oma laste suhtes, see tähendab ka seda, et mõlemal vanemal on õigus ja kohustus suhelda oma lastega, seda ka lahuselu korral. Tihti ollakse eksiarvamusel, et ülalpidamise kohustus ning lapsega suhtlemise kohustus on üksteise eeldusteks. Tegelikkuses see nii ei ole. Igal vanemal on õigus (ei tohi unustada ka kohustust!) oma lapsega suhelda ning näiteks elatise mittemaksmise fakt ei saa olla määravaks suhtlemise keelamisel. Ka on riigikohus mitmetes otsustes rõhutanud, et lapsega koos elav vanem peab hoiduma tegevustest, mis kahjustavad suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist.

On ilmselt vastuvaidlematu, et lapse igakülgse sotsiaalse arengu tagamiseks on tema elus tähtis roll nii emal kui ka isal. Vanuses, kus laps ei saa veel ise vastu võtta otsuseid enda elu määramise osas, ei tohi üks vanematest võtta endale õigust otsustada, kas laps tohib teise vanemaga suhelda või mitte. Lapsel on õigus mõlemale vanemale ning samuti õigus omada lähedasi suhteid mõlema vanema poolsete sugulastega. Selle takistamine kahjustab last vägagi ning kahandab tulevikus lapse võimalusi teha ise oma valikuid, kellega suhelda või mitte.

Kohtutesse on seoses laste suhtlemiskorraga jõudnud väga palju vaidlusi. Uuringutes on leitud, et tihti kasutavad vanemad lapsi ära endistele partneritele n-ö ärategemiseks. Laste suhtlemise takistamiseks lahus elava vanemaga leitakse mitmeid võimalusi, näiteks leitakse ettekäändeid, miks ei ole kohtumine just sellel ajal võimalik, valetatakse laste haiguste kohta, öeldakse, et laps ise ei taha suhelda jne. Siinkohal tuleks taas meelde tuletada vanema kohustust soodustada lapse suhtlust lahus elava vanemaga.

Loomulikult on laps emotsionaalselt tihedamalt seotud vanemaga, kes tema eest igapäevaselt hoolitseb. Seetõttu on selle vanema käitumishoiakutel ning motiveerimistel lapse jaoks äärmiselt suur roll. Kui laps tunneb, et vanem teda suhtlemisel toetab, tunneb ta ennast teise vanemaga suheldes kindlamini ja turvalisemalt, mis on positiivne lapse vaimse tervise seisukohalt.

Kui on tekkinud probleemid suhtlemiskorra suhtes ehk kui üks vanem takistab põhjendamatult suhtlemist teise vanemaga, tuleks vaidluse lahendamiseks esmalt pöörduda kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja poole. Tema aitab pooltel vaidluse rahumeelselt lahendada ning vajadusel lepitakse lastekaitsetöötaja juuresolekul kindlaks lapsega suhtlemise kord.

Võimalik on ka pöörduda kohtusse. Siinjuures tuleb tähele panna, et kohus ei ole seotud kummagi vanema poolt välja tooduga, vaid sellistes asjades on kohtul äärmiselt suur tegevusvabadus – kohus võib arvamusi küsida kõigilt lapsega kokku puutuvatelt institutsioonidelt, suunata pooli kohustuslikus korras perelepitaja poole jne.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt on kohtul kohustus suunata pooli ka kompromissile. Hiljutine riigikohtu lahend (riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. novembri 2014. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14) rõhutas veelgi kohtu rolli suhtlemiskorra üle vaidlevate vanemate suunamisel kompromissile. Selles asjas olid madalama astme kohtud teinud otsuse, kaaludes põhjalikult mõlema poole esitatud argumente, kuid riigikohus tühistas otsused, leides, et madalama astme kohus ei ole suunanud pooli lapse huvides erimeelsusi lahendama ja lapsega suhtlemise korras kokku leppima, sh juhtinud tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi või suunanud vanemaid osalema lepitusmenetluses, et erimeelsused ületada.

Riigikohus on viidatud lahendis andnud madalamate astmete kohtutele konkreetsed juhised, mil viisil peab toimuma suhtlemiskorra menetlus. Kohus peab vanema ja lapse suhtlemist reguleerides lähtuma uurimispõhimõttest ning tegema endast kõik oleneva, et veenda vanemaid lapse huvides koostööle ja kokkuleppel lapsega suhtlemist reguleerima, et vältida hilisemaid probleeme kohtulahendiga määratud suhtlemise korra täitmisel. Selleks peab kohus arutama vanematega kõiki lapsega suhtlemise küsimusi, milles vanemad on eri meelt, suunama vanemaid lapse huvides järeleandmisi tegema ning selgitama, mil viisil kavatseb lapsega suhtlemist reguleerida, kui vanemad jäävad lepitamatutele erimeelsustele. Riigikohtu arvates on last puudutavates vaidlustes väga oluline pakkuda vanematele võimalust saada last puudutavate küsimuste laste huvides lahendamiseks abi erialaste teadmistega nõustajalt ning teatud juhtudel määrata ka kohtuväline lepitusmenetlus erimeelsuste ületamiseks.

Suhtlemiskorra üle peetavad vaidlused võivad seega kujuneda äärmiselt pikaks ning kurnavaks. Seejuures lõpeb suur osa selliseid vaidlusi tihtilugu ühe osapoole n-ö allaandmisega: mingil hetkel, peale suurt hulka aja- ning rahakulu otsustab üks pool, et kogu see vaidlus ei ole seda enam väärt. Asjade sellise käigu puhul on väga negatiivne see, et kui üks vanem on niivõrd ära kurnatud takistustega võitlemisel, lepitakse paratamatusega ning ta loobub edaspidiselt lapsega suhtlemisest sootuks. On muidugi ka vastupidiseid näiteid.

Samas tuleb tõdeda, et kõik sõltub suhtlemisõigust nõutava vanema kindlameelsusest. Näiteks ühes kohtu menetluses olnud vaidluses soovis isa kohtulikult paika panna lapsega suhtlemise korda. Menetlus kohtus algas 2011. aastal ning see jõudis lahendini tegelikult üsna kiiresti, ligikaudu poole aasta jooksul. Edasi juhtus aga see, et lapse ema ei pidanud kohtu määratud suhtlemiskorrast kinni, mistõttu tuli isal seaduslikke meetmeid kasutades alustada järgmist kohtumenetlust – nimelt lepitusmenetlust seoses lapsega suhtlemist korraldava määruse rikkumisega. Kuna ema mitte ühelgi korral hoolimata trahvihoiatustest kohtuistungile ei ilmunud, olid ka kohtu käed seotud ning lepitusmenetlus tuli lugeda ebaõnnestunuks. Kuna suhtlemine lapsega oli jätkuvalt takistatud, ei jäänud isal muud üle, kui pöörduda kohtusse osalise otsustusõiguse üleandmise nõudega (sellise võimaluse sätestab tsiviilkohtumenetluse seadustiku pragrahv 563 lg 7 p 1, mille kohaselt juhul, kui lepitusmenetlus loetakse ebaõnnestunuks, võib kohus määrata, milliseid muudatusi tuleks teha vanema õigustes lapse suhtes). Kogu menetlus lõppes 2014. aastal.

Seega olukorras, kus vanemad ei ole suutnud omavahel leida konsensust lapsega suhtlemise korra suhtes (mille ilmseks eelduseks on see, et ei arvestata kummagi õiguse ja kohustusega lapsega suhelda), ei ole lihtsalt lahendust oodata ka kohtult. Kohtumenetlus lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks võib kesta kaua ning sinna vahele võivad jääda perioodid, kui vanemad suunatakse erimeelsuste lahendamiseks lepitusmenetlusse. Seetõttu tuleks alati esimeses järjekorras leida lahendused ning sõlmida kokkulepped kohtuväliselt. Selleks saavad pooltele nii õigusliku kui ka läbirääkimiste poole pealt abiks olla juristid, kelle poole vajadusel pöörduda. Juristid saavad selgitada õiguslikku olukorda ning abiks olla lahenduste leidmisel, samuti aidata kirja panna saavutatud kokkuleppeid, millest edaspidi lähtuda.