Kui mõelda, keda ülepea võiks pidada autoriteediks, siis vastus võiks olla ligikaudu selline: keegi, kes jagab sinuga sama maailmapilti (sest muidu võib juhtuda, et aluspõhimõtted, millelt järeldusi teha, on liiga erinevad), kel on olemas kogemus, teadmised ja kõrvaltvaataja pilk. Selle põhjal võiks võimuerakonna jaoks olla autoriteet Reformierakonna looja, esimene esimees ja endine peaminister Siim Kallas.
Juhtkiri: võimuerakonnas käärib
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui midagi neist omadustest eriti rõhutada, siis ehk just kõrvaltvaataja pilku. See oli Lennart Meri, kes kord ütles, et kaugemalt näeb kaugemale. Sündmustest veidi eemal olles ja justkui deltaplaanilt toimuvale vaadates näeb seda, mida seal all, kõige keskel olijad alati ei märka. Seda väärtuslikum on mulje, mida kaugelt vaataja edasi annab. Mõistlik loogika ütleks, et iga sellist muljet, eriti kui see on nõuande vormis, tuleks pidada väärtuslikuks. Paraku ei ole poliitikal loogikaga alati just ülemäära palju tegemist. Ja sellest on kahju.
Siim Kallas võttis eilses Päevalehes kokku need probleemid, mis võimuerakonda vaevavad: otsuseid teeb vaid kitsas ringkond inimesi, kriitikuid peetakse kas lõhestajateks või vaenlasteks. Kui vaadata seda praktikat üldise poliitilise kultuuri kontekstis, on see üsna kaugel sellest, millisena me otsuste tegemist näha tahaksime või millisena euroopaliku asjaajamisviisiga harjunud inimesed võimuerakonna käitumist näha sooviksid.
Kallase teine tähelepanuväärne seisukoht on ehk veel olulisem ja see puudutab otseselt erakonna – ja laiemalt riigi – võimet uueneda. Kallase hinnangul on erakonda viimase 15 aasta jooksul juhtinud sama seltskond, keda on tabanud tugev ilmeksimatuse tõbi. Ja see on, sümbioosis eelmise hinnanguga, juba väga kaalukas diagnoos: kui võimul olev erakond ei jäta võimalust arusaamaks, et selle juhtfiguurid on teinud vigu, ning kõiki, kes sellele viitavad, peetakse vaenlasteks, ei ole sel palju võimalusi ka sisemisteks muutusteks.
Aeg ja maailm ei seisa paigal. Üks edasiliikumise eeldusi on uue, eriti just kriitilise informatsiooni omaks võtmine ja kasutamine. Kui erakond tõrjub kriitikat nagu õlipaber vett, jääb ta aina kaugemale tegelikkusest. Erakonna uutest nägudest ei ole abi, kui ideoloogia ja kaitsehoiak igasugusele kriitikale on endine: lõuad pidada ja edasi teenida, kui Kallase sõnu kasutada.
Tänases Postimehes leiab praegune Reformierakonna esimees ja peaminister Taavi Rõivas, et Kallasega ei saa nõus olla. Üht või teist asja oleks saanud küll teisiti teha, kuid üldises plaanis on kõik tehtud õigesti.
Tark liider kuulab alati tähelepanelikult, mida tema kriitikud räägivad (taas tsitaat Siim Kallaselt). Edasine loogikatehe jääb lugejate teha.