/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
Vilde «Pisuhännas» ütleb peretütar Matilde oma unarkirjanikust mehele, et oma ausa raha eest võib osta mida tahes, ostmine ei ole häbiasi. Nii ongi. Kui inimesel on palju ausal moel saadud raha, võib ta sellega teha mida soovib, kasvõi missioonipreemia asutada, kuni see ei lähe vastuollu karistusseadustikuga.
Aadu Luukase pärijad just nii on talitanud ning soliidset missioonipreemiat on saanud paljud väärikad inimesed ja organisatsioonid: Eesti Meestelaulu Selts, Katri Raik, Marju Lauristin ja Toomas Paul, Liikumispuudega Laste Toetusfond ja Eesti Võrkpalli Liit, Kersti Nigesen ja Sihtasutus Metsaülikool, David Vseviov ning Tallinna Lastehaigla toetusfond.
Selle preemia saaja pole küll kunagi üllatus, kuid valikule on alati olnud põhjust kaasa noogutada. Ent enam mitte. Kui preemia nominentide seas on Toidupank, tänava- ja riskilastega tegelejad, vähiravifond ja loomaaia pikaajaline juht Mati Kaal, siis on missioonipreemia andmine sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks lihtsalt väga halb nali.
Kahtlemata on sellel sihtasutusel missioon ning nende sihikindlust selle ellu viimisel saime tänavu kõik näha. Kooseluseadusest kujunes kõige olulisem küsimus. Võib vaid kujutleda, mitmes haldusreform Eestis juba käimas oleks, kui selle toetuseks grupp visionääre nii veendunult tegutseks.
Inimene võib enesele missiooniks seada mida soovib – taimetoidu propageerimise, loomade õigused, heterote kaitse –, see on vaba valik, mida keegi ei tohi ette kirjutada. Küsimus on meetodites, kuidas oma missiooni ellu viiakse: taimetoitlased ei kelgi sellega, et ka Hitler oli taimetoitlane, kes puljongit laibateeks nimetas.
Kooseluseadus võib meeldida, võib mitte meeldida. Küll aga on kaheldavad Luukase preemia tänavuse laureaadi meetodid, mida selle seaduse vastu võtmise takistamiseks rakendati. Vihkamisele suunatud retoorika ei tohiks saada preemiat isegi siis, kui eesmärk on enese arvates õilis.
Tegelikult ütleb see otsus rohkem Aadu Luukase sihtasutuse kui missioonipreemia saaja kohta. Viimasest teame me niigi juba rohkem kui tahaksime. Üleeile lihtsalt näidati, et ärimehe pärandust võib ühiskonna lõhestamise hüvanguks laiali jagada küll. Missioonipreemia statuut, et seda «antakse isikutele, kes on silma paistnud Eesti ühiskonna tasakaalustatud arengu ja rahva elukvaliteedi tõstmisele suunatud tegevuse edendamisel», on lihtsalt üks paber.
Võib näida koomilisena, et Putinit on mitu korda Nobeli rahupreemia saajaks pakutud. Kuid kui mõelda, et preemia näitab selle andja väärtushinnanguid, muutub naer kohatuks. Õnneks on Nobeli-komitee väärtused veel paigas, Luukase-komitee omad aga enam mitte. Ning olles viha eest preemia andnud, testib missioonipreemia järgmiste saajate tundlikkust: kas nad tahavad selles reas seista või mitte. Eelmiste aastate missioonilaureaadid saajad aga ei saa enam valida: nad on nüüd ühes reas viha ja lõhestamisega.