Juhtkiri: Kõigi Eestimaa rahvaste vabadussõda

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Täna möödub 96 aastat Eesti Vabadussõja algusest. Selle sõja võidu tähtsust Eestile on raske üle hinnata. Sõda on tahte kehtestamine - kui hindame sõdade tähendust, peame küsima, mis oli selle tahte sisu, mis jäi peale.

Eesti Maapäeva vanematenõukogu koostas 1918. aasta veebruaris «Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele», mis loeti Tallinnas ette 24. veebruaril – seda kuupäeva tähistame praegu vabariigi aastapäevana. Sellest päevast peale kuulutati Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. See sügavalt demokraatlik dokument kõneles isikuvabaduste ja ka vähemuste tagamisest.

Selleks ajaks oli juba jõutud selgelt kogeda, mida tähendas punane terror ning millistele arusaamadele üksikisikust ja võimust, inimestest ja rahvuskultuuridest toetus enamlaste režiim. Sellest sai tsaariimpeeriumi taotluste jätkaja vallutustes ja väikerahvaste allasurumises. Isikuvabaduste, kultuuri ja majanduse mõttes oli tegu aga palju barbaarsema võimuga.

Milline oleks Eesti praegu, kui Vabadussõda poleks võidetud? Öeldakse, et ajalugu ei tunne «olekseid», ent võime võrdluseks vaadelda nende väikerahvaste trööstitut saatust, kes toona jäid Kremli punase võimu alla. Manifest kinnitas: «Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused.» Eesti vabariik pidas seda lubadust – võiduta Vabadussõjas oleks see olnud võimatu.

Võime tagasi vaadates öelda, et kaks kümnendit kuni okupatsioonini oli kriitilise tähtsusega aeg, mil kindlustati kultuurilist alust, tänu millele õnnestus Eesti taasiseseisvumine, vabariigi taastamine tema kodanikkonna poolt. Laenates sõnu iseseisvusmanifestist, oleme praegu «vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres», oleme selgelt vaba maailma osa. Oleme seda riigina ning sellel on sisu iga Eesti elaniku jaoks.

Veebruari manifestiga väljendati Eesti tahet, mis mattus kuni 1918. aasta sügiseni Saksamaa okupatsiooni alla. 28. novembrist alates tuli Eesti inimestel hakata seda tahet kaitsma pealetungiva punaväe eest. See läks vaatamata raskustele ja segadusele korda – vastased löödi Eesti piiridest välja ning 2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartu rahuleping Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel.

Juba praegu kavandatakse Eesti vabariigi 100. aastapäevaga seotud ettevõtmisi. Innustame omalt poolt ajaloolasi ja (teadus)raha jagamise üle otsustajaid võtma ette ka Vabadussõja ajalugu. Sajandivanuseks saav iseseisev Eesti väärib, et meil oleks oma riigi kaitsesõjast kaasaegne akadeemiline käsitlus, millele saab toetada ka ajaloo populariseerimist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles