Ma ei kahtle, et naised võiksid ajateenistuses, sõjaväeteenistuses laiemalt ja ka sõjas hästi hakkama saada. Näiteks Nõukogude Liit rakendas Teises maailmasõjas (ka otseses lahingutegevuses) üle miljoni naise.
Miks siis ikkagi Eestis naiste kohtustuslik ajateenistus ei ole vajalik?
Ajateenistus ei ole asi iseeneses. Selle eesmärk on sõjaaja kaitseväe ettevalmistamine. Seega sõltub ajateenistuse maht ehk aastas teenistusse kutsutavate kutsealuste arv esmajoones sõjaaja relvajõudude suurusest.
Näiteks Iisraelis, kus elab umbes 6,1 miljonit juuti, on sõjaaja kaitseväe suuruseks 671 500 inimest. Niivõrd suure sõjaaja kaitseväe ülesehitamine ei oleks ilma naiste kohustusliku ajateenistuseta võimalik. Samas on 5,4 miljoni elanikuga Soome suutunud 350 000 inimesest koosnevaid sõjaaja relvajõude üleval pidada ilma naiste kohustusliku ajateenistuseta, kutsudes aastas riiki teenima 26 000 – 27 000 kutsealust (ligi 80 protsenti meessoost kutsealuste aastakäigust).
Enne kaitseringkondade kaotamist oli Eesti sõjaaja kaitseväe suurus umbes 42 000 inimest. Nelja väekoondise likvideerimise tagajärjel on see vähenenud ligi poole võrra. Ajateenistusse kutsuti 2014. aastal 3200 kutsealust.
Kui veel 1992. aastal sündis Eestis umbes 9200 poissi, siis alates 1995. aastast vähenes see arv alla 7000, saavutas madalpunkti 1998. aastal (6337 poissi) ning tõusis eelmisel kümnendil uuesti üle 7000 poisi aastas. Umbes 14 protsenti Eesti elanikest on teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud, keda ei ole võimalik ajateenistusse kutsuda.
Kui rakendaksime Soomes kehtivaid tervisenõudeid ja ajateenistusse kutsumise praktikat (mille eesmärk ei ole ajateenistusest vabastada, vaid sinna kutsuda ning kus iga vaimselt ja füüsiliselt terve noormees läheb kas sõjaväkke, alternatiivteenistusse või vangi), võiksime aastas teenistusse kutsuda kuni 4500 meessoost kutsealust.