Aimar Ventsel: mida tähendab «traditsiooniline perekond»

Aimar Ventsel Foto: Peeter Langovits

Sõnaühendi «traditsiooniline perekond» sisu varieerub üle terve maakera ja on väga raske leida ühisnimetajat, mis kehtib «traditsioonilise perekonna» kohta kõikides kultuurides. Vast sellepärast ongi «perekonna» (mõnevõrra lihtsustatud) definitsioon: «Perekond on sotsiaalne liit, mille eesmärk on laste soetamine ja nende eest hoolitsemine.»

Tänaseks pole vist ühestki inimesest mööda läinud sõnapaar «traditsiooniline perekond». Selle nimel materdatakse üksteist, polemiseeritakse ja viskutakse dzotile. Just eriti igat masti traditsioonikaitsjate sõnavõttudest jääb mulje, et tegemist on mingi konstantse suurusega, millegagi, mis ei muutu ajas ega ruumis. Tegelikult see muidugi nii ei ole ning sõnaühendi «traditsiooniline perekond» sisu varieerub üle terve maakera. Iseenesest on väga raske leida ühisnimetajat, mis kehtib «traditsioonilise perekonna» kohta kõikides kultuurides. Vast sellepärast ongi «perekonnas» (mõnevõrra lihtsustatud) definitsioon: «Perekond on sotsiaalne liit, mille eesmärk on laste soetamine ja nende eest hoolitsemine.»

Tänapäeva eesti perekond käib mõiste alla «nukleaarperekond» ehk tegemist on kõige väiksema ja kompaktsema versiooniga kõigist levinud perekonnavormidest. Põhimõtteliselt koosneb perekond Eestis ühest emast, ühest isast ja lastest. Vanavanemate lülitumine sellise perekonna tegemistesse pole Eestis ei kohustuslik ega ka mingite normidega määratletud. Veel mitte nii ammu elasid eestlased suurperedena, kus igal inimesel oli, johtuvalt vanusest ja soost, oma sotsiaalselt määratletud roll. Veel varem, Läti Hendriku aegadel, olla eestlased suisa mitmenaisepidajad olnud. Irvega pooleks võib väita, et nõukogudeaegne eesti perekond oli märksa traditsioonilisem kui tänapäeval, sest siis elasid väga tihti kolm põlvkonda koos kitsas hruštšovkas, kus igaüks andis oma panuse perekonna funktsioneerimisse.

Mitmenaisepidamine on levinud üle terve maailma, ent palju vähem intensiivselt, kui arvatakse. Põhjus on selles, et mees peab suutma ka oma naisi ja nende lapsi toita. Sellepärast on mitmenaisepidamine alati olnud jõukate privileeg. Minu esimene kohtumine ametliku mitmenaisepidamisega jääb aastasse 1994, kui ma õppisin koos ühe jõuka nigeerlasega, kelle isal oli neli naist. Päris huvitav oli vaadata perealbumit, kus oli pilte kõigist neljast naisest ja nende lastest. Paistis, et elu selles perekonnas oli sulnis ning kõik olid olukorraga rahul. Samas ei ole vaja arvata, et mitmenaisepidamine on mingi «murjanite» privileeg. Ka Eestis suhteliselt aktiivsed USA mormoonid olid ametlikult mitmenaisepidajad kuni 19. sajandi lõpuni, mitteametlikult aga tänapäevalgi. Oma traditsiooni kaitseks – ehk õiguse eest mitut naist pidada – pidasid mormoonid USAga maha suisa kodusõja.

Suurperel on mitmesuguseid vorme, iseloomulik on neile aga see, et sellises ühiskonnakorralduses peavad ühe põlvkonna liikmed ennast sageli vendadeks ja õdedeks.  Ma olen sellega otseselt kokku puutunud näiteks Siberis, kus terve 1500 elanikuga küla jagunes kolmeks suguvõsaks, mille sees ühe põlvkonna liikmed rääkisidki üksteistest kui õdedest-vendadest. Etnoloogile tegi see uurimistöö raskeks, sest kui alguses pidasin endale tutvustatud isikuid lihasteks lähisugulasteks, siis hiljem asjast aru saades pidin ma suure vaevaga rekonstrueerima bioloogilisi genealoogiaid. Asja tegi komplitseerituks veel see, et Põhja-Jäämere ääres Kaug-Idas on väga traditsiooniline adopteerimine. Igas perekonnas, kus oli neli kuni kuus last, oli vähemalt kaks neist adopteeritud. Kusjuures pealtnäha toimus adopteerimine ilma igasuguse loogikata: esimene laps oli oma, teine näiteks adopteeritud, kolmas jälle oma ja neljas adopteeritud. Kusjuures tihti adopteeriti lapsi kahe perekonna vahel ehk tegemist oli omalaadse lastevahetusega. Selline suhe valitses vaid lähisugulaste vahel ja adopteeriti enamasti ühe suguvõsa sees. Lapsed teadsid nii oma kasu- kui ka bioloogilisi vanemaid ja pidasid mõlemaid ka isaks-emaks.

Lisaks mitmenaisepidamisele esineb ka mitmemehepidamist, ehkki ääretult vähe. Klassikaline mitmemehepidamise näide on Nepali mägede orgudes elavad hõimud, kus naine abiellub hulga vendadega, kes siis teda ja ta lapsi kamba peale ülal peavad. Mitmemehepidamine on tavaliselt tingitud tüdrukute suurest suremusest, mille põhjus pole selle kirjatüki teema. Hiina vaestes maarajoonides on olemas ka üks  teine, mõnevõrra sarnane traditsioon. Et raha kaasavara pealt kokku hoida, ostavad poegadega vanemad väikese tüdruku, kes kasvab koos poistega üles ja peab siis ühega neist hiljem abielluma. Samas kinnitavad uurimused, et siin läheb traditsioon vastuollu psühholoogiaga. Ühes perekonnas üles kasvanud tüdrukud-poisid peavad üksteist enamasti õdedeks-vendadeks, abielu kipub sellisel juhul olema väga formaalne ning ebaloomulik: kui värskel perekonnal saab olema lapsi, siis tähendavat see tavaliselt, et naisel on kõrvalsuhted.

Kui vendadega abiellumine on maailma mastaabis väga marginaalne traditsioon, siis õdedega abiellumine mitte. Eriti mitmekesiselt paistavad olevat erinevad variandid levinud Vaikse ookeani saartel ja Kagu-Aasias. Üle terve maailma on levinud komme, et üks perekond kipub õdesid paari panema teisest perest pärit vendadega. Just stepi- ja preeriarahvastel on levinud abiellumine oma naise õega, kui tema mees on surnud. Põhjus on selles, et enamik stepi- ja preeriarahvaid on ajalooliselt olnud väga sõjakad ning sellest johtuvalt on nendes kultuurides meeste suremus ka suur.

Kui surnud sõdalase naisel pole kuhugi minna, siis läheb ta tavaliselt koos lastega oma õe perekonda ja saab tema mehe liignaiseks. Sellisel naiste liikumisel on ka teine vorm, nimelt naiste pärimine, levinud nii Aasias kui Aafrikas. Naistepärimisel on mitmeid vorme, ent kõige avatum – kui niimoodi võib väljenduda – on tava, kus nooremad pärivad oma vanemate surnud lähisugulaste naised. Nii pärib noorem vend vanema venna surma puhul tema naise(d), poeg isa surma puhul tema abikaasad jne.

Eriti sõjakate rahvaste juures on olnud üks traditsioonilise perekonna osa ka nn naiseks muutunud mehed. Sellist sotsiaalset sugu vahetanud inimest tähistatakse etnoloogias tavaliselt prantsuskeelse sõnaga berdache. Väga levinud oli berdache Põhja-Ameerika preeriaindiaanlastel, aga ka Siberi ühe sõjakama rahva tšuktšide juures. Nimelt on sõdalashõimudes mees surve all ja peab ennast pidevalt tõestama kui juht, sõjamees ja kütt. Mitmel juhul ei pidanud mehed sellele ühiskondlikule survele vastu ja ei suutnud või ei soovinud neile traditsiooni poolt ettekirjutatud rolli täita. Üks vähestest võimalustest taganeda oma – traditsiooni poolt ettekirjutatud – soorollist oli vahetada sugu. Kusjuures selles polnud midagi häbiväärset. Mitmete hõimude juures omistati sellistele soovahetanutele hoopis maagilisi ja müstilisi võimeid. Sellised naiseks muutunud mehed hakkasid kandma naisterõivaid ja elasid muidu tavalist ja reeglitepärast naiseelu. Tihti nad abiellusid ja elasid liignaistena mõne sõdalase peres.

Ka lapse ja vanema, eriti lapse ja isa vaheline suhe on eri traditsioonides erinev. Kagu-Aasia džunglihõimudel on näiteks selline komme, et kord-paar aastas kogunevad abiellumisealised noored ja suunduvad rituaalide saatel paaridena metsa, kus nad siis tegelevad sellesamuse vanainimese asjaga. Pärast seda ööd tüdruk noormeest enam ei näe, ta abiellub mõne juba täiskasvanud mehega, kes siis isana last kasvatab. Vaikse ookeani saartel olla siiamaani ühiskondi, kus traditsiooni järgi seksuaalakti ja lapse sünni vahel pole mingit seost. Sellistes ühiskondades saavad tüdrukud lapsi kõrgemate võimude armust ning nii vanemad kui abikaasad aktsepteerivad sellist jumala tahet ilma mingite probleemideta.

Väga laialt on levinud emaliini pidi pärimine. Sellises traditsioonis on ühiskond organiseeritud emaliini pidi: mees kolib elama naise juurde, lapsed ja vara kuuluvad naisele, ühiskonda juhib kas matroon või siis – nagu irokeesidel – matroonide valitud meeste nõukogu. Emaliini ühiskonnas ei kasvata enamasti last mitte isa, vaid hoopis ema vend. Ka on lapsed emotsionaalselt lähedasemad oma emapoolse onu kui isapoolsete sugulaste lastega.

Traditsioonijutu lõpetamiseks võib veel väita, et traditsioonilise perekonna alustala on suguvõsade või vanemate organiseeritud abielud. Traditsioonilises ühiskonnas on oluline suguvõsa julgeolek ja äraelamine, indiviidi tahe ei maksa siin üldjuhul midagi.