Andrus Karnau: vastuoluline minister

Andrus Karnau Foto: Pm

Lahkuv keskkonnaminister paistis silma mitme seisukohaga, millest oli raske aru saada. Võib-olla oleks tema positsioone kergem mõista olnud, kui infot olnuks rohkem. Aga oli täpselt nii palju, et avalikkusel jäi enamasti ainult mõistatada ja oletada.

Ega järgmine keskkonnaminister Mati Raidma ilmaasjata esimese asjana märkinud, et Nabala kaitseala loomine tuleb lõpule viia. Nabala kaitseala on Keit Pentus-Rosimannuse jaoks väga tähtis. Loodust lihtsalt tuleb kaitsta, ja sellisele argumendile on Eestis väga raske vastu seista. Tõepoolest, loodust tuleb kaitsta. Nagu ka jäigalt, oma otsust põhjendamata, keelduda fosforiidiuuringute taasalustamisest. Jällegi on keeruline vastu vaielda, eriti nendel inimestel, kes mäletavad fosforiidisõda.

Kahe näite põhjal võiks väita, et minister vastas oma ametinimetusele – keskkonnakaitsja. Kui ainult ta poleks teinud tervet rida otsuseid, mille puhul pole keskkonnakaitsjast jälgegi. Nii on minister järjekindlalt seisnud põlevkiviõlitööstuse huvide eest, samal ajal vaenates põlevkivielektri tootmist. Ta on seisnud vastu hakkpuidu põletamisele Narva põlevkivikateldes, kuigi biomassi segamine kivisöejaamade kütte hulka on kogu Euroopas laialt levinud. Ühelt poolt ründab ta prügi põletamist soojuselektrijaamas, teisalt toetab prügikütuse tootmist.

Euroopa Liidu värske otsus, et põlevkivist toodetud diislikütus on keskkonnasaaste mõttes võrdväärne tavapärase naftast toodetuga, on kahtlemata tähtis saavutus. Iseküsimus on see, kui suur oli Eesti panus sellise otsuse saavutamisse. Meil olid selles küsimuses väga mõjukad liitlased, Kanada, ja veelgi suurema panuse andis Euroopa rafineerimistehaste liit. Diislikütuse jagamine puhtamaks ja mustemaks oleks tehastele kaasa toonud suuri investeerimiskohustusi, mida töösturid kanda ei soovinud. Eesti põlevkiviõlitootjad võivad nüüd hakata uuesti diislitehase ehitust kavandama.

Lahkuv minister Keit Pentus-Rosimannus andis olulise panuse Eesti põlevkivitööstuse kaitsmisse. Iseasi on see, kas põlevkivitööstuse kaitsmine on keskkonna kaitsmine. Oluline panus majandusse kahtlemata.

Keskkonnamaksude osakaal SKTs on Eestis võrreldes teiste Euroopa riikidega juba praegu kõrge, aga see ei takistanud ministril võidelda nende tõusu eest. Uues keskkonnatasude kavas on näiteks ettepanek, mis sunnib maavarasid intensiivsemalt kasutama. Ehitusmaavarade ehk liiva ja kruusa puhul on kavas maksustada ka maavara omamist. Praegu maksustatakse ainult kaevandamist.

Ma ei mäletagi, kas mõne ministri tegevuse vastu oleks kunagi korraldatud sadu tuhandeid eurosid maksma läinud reklaamikampaania. Endise keskkonnaministriga niiviisi läks, kui keemiatööstuse liit väitis oma tasulistes teadetes, et keskkonnamaksude tõusu pärast jäävad kaevurid tööta.

Veelgi ägedam, kuigi väiksema eelarvega, oli Nabala looduskaitseala vastaste protest. Kui mäletate, siis esmalt taheti seal kaitse alla võtta maa-aluseid jõgesid. Vitsameeste leitud jõgesid. Kui keskkonnaministeeriumi tellitud uurimustöö sellele kinnitust ei leidnud, siis püüti see töö lihtsalt salastada. Lõpuks tuli ministeerium asjast auga välja, otsustades luua kaitseala looduskeskkonna kaitseks. Paekivikarjääride omanikud pidid ärist suu puhtaks pühkima, Rail Balticu trass läks 50 miljoni euro võrra kallimaks, aga Harju- ja Raplamaa elanikel on kahtlemata põhjust reformierakondlasest ministrile tänulik olla.