/nginx/o/2014/03/26/2917512t1hca81.jpg)
Härra Siim Tuisk tõstatas 30. oktoobril Postimehes ilmunud arvamusloos «Anne Sulling, kellele me «võlgu» oleme?» mitmeid küsimusi Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise (ISDS) sätete kohta, paludes ühtlasi arvamusi lehelugejatelt. Ma pakuksingi siinkohal välja oma arvamuse selle väga tähtsa teema kohta.
Kõigepealt lubage mul põgusalt meenutada TTIP tausta. See kujutab endast suurejoonelist kava tihendada veelgi Ühendriikide ja Euroopa Liidu majandussidemeid. Majandusuuringute kohaselt tagab ELi ja Ühendriikide kaubavahetus umbes 13 miljonit töökohta. TTIP võib aidata luua veel sadu tuhandeid töökohti ning suurendada meie SKTd kümnete miljardite dollarite võrra. Erinevalt härra Tuisu arvatust saavad sellest peamiselt kasu just väike- ja keskmise suurusega ettevõtted. Nagu Eesti on demonstreerinud, tõukavad väikeettevõtted tagant innovatsiooni, töökohtade loomist ja majanduskasvu. Nad kujutavad endast võimsat majandusjõudu, aga mõnikord jääb neil vajaka suurettevõtetele omastest ressurssidest, et tulla toime riigiti üsna erinevate keeruliste reeglitega. TTIP edu vähendaks väikeettevõtete jaoks barjääre, mis tuleb ületada uuele turule sisenemisel.
Teiseks ei ole üldse õige, et TTIP tooks kaasa kehvemad tervishoiu- ja ohutusstandardid. «USA juhindub TTIP standardite ja reeglite koostamisel sellest, et nende väljatöötajad järgivad läbipaistvuse, kaasatuse ning vastutavuse suurendamise põhimõtteid.» Me soovime paremaid ja vähem erinevaid reegleid, mis oleksid kooskõlas tarbijakaitse, ohutuse ja keskkonnakaitse kõrge tasemega.
Kolmandaks, mis puudutab ISDSi, ei ole USA-l ega ELil vähimatki huvi teha TTIP raames midagi, mis takistaks valitsusi kehtestamast reegleid avalikkuse huvide kindlustamiseks. Investeeringukaitse on mõeldud edendama õigluse standardeid, mitte kaitsma kasumit. See peab olema kaitse kuritarvituste vastu isegi juhul, kui me jätame endale täieliku õiguse kehtestada reegleid rahvatervise, ohutuse ja keskkonna kaitsmiseks.
Tasub märkida, et ELi liikmesriigid on juba sõlminud ligikaudu 1400 investeeringukaitse lepingut. Lisaks on ELi investorid olnud suurimad vaidluste lahendamise protseduuride kasutajad: ÜRO kaubandus- ja arenduskonverentsi UNCTAD andmeil seisid 2012. aastal ELi korporatsioonid 60 protsendi juhtumite taga, samal ajal kui USA investorite arvele langes ainult kaheksa protsenti.
Mõistetavalt esitab härra Tuisk ka küsimuse, miks on ISDSi vaja kahe ülimalt arenenud majandusjõu vahel sõlmitavas lepingus. Ma võin sellele vastata: see on saanud kõigi kaubanduslepingute oluliseks komponendiks. Lisaks vahetule kasule meeldiks USA-le ja ELile, et TTIP kujuneks rahvusvaheliseks eeskujuks. Usaldusväärne ja sõltumatu vaidluste lahendamise mehhanism kujutab endast elulise tähtsusega elementi sellises reeglitepõhises rahvusvahelise kaubanduse süsteemis, mida toetab TTIP.