Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andra Siibak ja Veronika Kalmus: Facebooki põlvkond ja hirmukultuur

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Andra Siibak. | FOTO: Sille Annuk
Veronika Kalmus | FOTO: Pm

Paljude noorte jaoks võib Facebooki leht olla ainsaks teadetetahvliks, kus rohkem või vähem varjatult osutada oma tunnetele ja probleemidele, kirjutavad TÜ meediateadlased Andra Siibak ja Veronika Kalmus.

Nädalatagused traagilised sündmused Viljandis on taas toonud avalikkuse huviorbiiti noorte sotsiaalmeedia kasutamise teema. Õigupoolest on paljud Viljandi sündmusi kajastanud meediaväljaanded aidanud elustada ühiskonnas kiiresti levivat moraalset paanikat, nagu oleksid internet ja sotsiaalmeedia kurjakuulutavad ohuallikad. Ohte loob ja hirmu külvab internet siiski ainult äärmuslikel juhtudel.

Pärast Columbine’i koolitulistamist kirjutas New Yorgi Ülikooli õppejõud danah boyd*, kes on pühendanud aastaid noorte sotsiaalmeedia kasutuse uurimisele, et täiskasvanuid on haaranud hirmukultuur. Aktiivse internetikasutusega kaasneda võivad riskid ja hirm oma laste pärast oli äkitselt muutunud hirmuks oma laste ees.

Eesti lapsed ja noored on teadupärast väga entusiastlikud interneti ja sotsiaalvõrgustike kasutajad. Kuivõrd õigustatud on käsitleda sotsiaalmeediat kui alateadvuslike ja agressiivsete tungide väljendamise ja kultiveerimise kanalit ning kuivõrd tuleks sotsiaalvõrgustikes näha ressurssi tõsiste probleemide märkamiseks ja traagiliste juhtumite ärahoidmiseks?

Eesti noortega tehtud fookusgrupi-intervjuudest on selgunud, et nii tugevate positiivsete kui negatiivsete emotsioonide jagamine Facebookis on noorte seas taunitud. Teisisõnu pigistavad Facebooki «sõbrad» põlgusega silma kinni nii nende postituste ees, mis räägivad kõikehõlmavast suurest armastusest, kui nende puhul, mis kisendavad hingematvast maailmavalust või -vihkamisest.

Seega jääb niisuguste postituste tegija eesmärk enamasti saavutamata, kuna erilisi vastureaktsioone – kommentaare, «laike» või  «päriselus» õlalepatsutust küsimusega «Kas sul on kõik ikka hästi?» – tema postitused ei tekita. Intervjueeritud noored põhjendasid eakaaslaste passiivseid reageeringuid sellega, et Facebook ei ole sobiv kanal, kus halada – selle jaoks on «päriselu». Siiski pole «päriselus» kõik noored avatud, rõõmsameelsed, ekstraverdid.

Omajagu leidub ka neid, kelle jaoks internet ning sotsiaalmeedia on kõige mugavam eneseväljendamise koht, kuna just virtuaalmaailmas saavad nad vajadusel piisavalt anonüümselt lasta oma «päris-minal» kuju võtta. Uurimuse «EU Kids Online» andmetel möönis üle poole (61 protsenti) 11–16-aastastest Eesti lastest, et neil on internetis lihtsam olla «mina ise» kui inimestega silmast silma suheldes, ning pisut enam kui veerand noortest tunnistas, et nad räägivad internetis enda kohta asju, mida nad silmast silma suheldes ei räägi. Kes noorte rohkem või vähem avameelseid netipostitusi jälgib?

Kui veel aastaid tagasi võis näiteks rate.ee keskkonnas üsna edukalt poolpaljaste selfie’de postitamisega lapsevanemate või pedagoogide tähelepanu pälvida, siis praeguses informatsioonist küllastunud ühiskonnas võivad jääda märkamata või mõistetamatuks hoopis olulisemad sõnumid.

Uuringu «EU Kids Online» tulemustele tuginedes võib öelda, et Eesti lapsevanemad tunnevad võrreldes Euroopa riikide keskmise suhtumisega poole vähem muret oma laste netikasutuse pärast ega pea vajalikuks sekkuda noorte internetitegemistesse kaugeltki nii aktiivselt, kui seda teevad lapsevanemad enamikus teistes Euroopa riikides. Sama uurimuse järeldustest ilmneb, et lapsevanemate osavõtt ja lapse internetikasutuse aktiivne juhendamine on üliolulised, vähendades tõenäosust, et laps puutub kokku mõne internetiriskiga.

Ka õpetajatel on tähtis roll noorte internetikasutuse sotsiaalses vahendamises. Eesti õpetajatega tehtud fookusgrupi-intervjuudest nähtus, et tänapäeva koolis on üsna tavapärane, et õpetaja ja õpilane on «sõbrad» ka Facebooki keskkonnas. Selliste sõprussuhete puhul ilmneb üsna sageli, et õpetaja jääb oma õpetaja-, mentori- ja tugiisikurollile truuks ka sotsiaalmeedia keskkonnas. Näiteks tunnistasid mitmed uuringus osalenud õpetajad, et jälgivad üsna aktiivselt, mida noored Facebooki postitavad, ning on valmis ebasobivat või probleemset postitust märgates kohe sekkuma.

Äärmuslikel juhtudel päädis sekkumine politsei informeerimisega, kergematel juhtudel, näiteks ebatsensuurset keelekasutust märgates või alkoholi tarbimist kujutavaid fotosid silmates, oli piisanud isiklikust märkusest õpilasele.

Õpetajate tähelepanelikkus ja adekvaatne reageering õpilaste probleemsele sisuloomele sotsiaalvõrgustikes muutub ilmselgelt üha olulisemaks. Ainuüksi õpetajate valvsusest aga ei piisa – eakaaslaste, lapsevanemate ja teiste lähedaste roll on kahtlemata suuremgi. Sotsiaalmeedias ei tasu näha pelgalt suhtlus- ja meelelahutuskanalit või tarbetut ajaraiskajat. Paljude noorte jaoks võib Facebooki leht olla ainsaks teadetetahvliks, kus rohkem või vähem varjatult osutada oma tunnetele ja probleemidele. Sümbolilised ja intertekstuaalsed vahendid – pildid, videod, tsitaadid, võõrkeelsed väljendid – pakuvad ammendamatuid võimalusi avada oma sisemaailma viisil, mis ei mõju liigemotsionaalse südamepuistamisena.

Sedalaadi sõnumid kujutavad endast senini suures osas kasutamata ressurssi tõsises hingelises kriisis vaevlevate noorte märkamiseks. Loomulikult ei tasu üle reageerida igale üksikule süngetoonilisele postitusele, ent terve seeria vägivaldseid või suitsiiditeemalisi kujutisi või repliike ei tohiks jääda kaaskondlaste siira ja osavõtliku tähelepanuta.

*) Teadlane kirjutabki oma nime väiketähtedega.

Tagasi üles