Jürgen Ligi: solvumine kui poliitiline kaup

Jürgen Ligi Foto: Toomas Tatar

Eile tagasiastumisest teatanud rahandusminister Jürgen Ligi (Reformierakond) tunnistab, et valis ettevaatlikkusest rääkides ettevaatamatu viisi, mistõttu ta ka vabandust palus. Reaktsioon räägib paraku rohkem haridusministri hoiakutest, milles apelleeritakse objektiivsete ja ajalooliste tõsiasjade asemel rahvuslikule solvumisele ja tõrjutusele ning eelmiste valitsuste tegematajätmisele.

Veebruaris vaidlesime telesaates esimest korda Jevgeni Ossinovskiga. Ta väitis, et Eesti iive on madal seetõttu, et valitsus ei eralda raha. Minu jaoks on selline lihtsustamine mõeldamatu nii akadeemilise tausta kui isiklike kogemuste pärast kitsastest ­aegadest, mistõttu õhutasin teda pärast saadet sisukamale debatile.

Näib see kellelegi upsakas või mitte, aga olen võtnud seda missioonina, et Eestis areneks sisulisema vaidlemise ning täpsema, mitte lihtsalt kulutamise kultuur. Noor kolleeg nimetas mind selle katse eest suures Facebooki-postituses «ebaadekvaatseks Napoleoni kompleksiga teismeliseks tatikaks, kes pole küps olema minister». See ei olnud vaimselt juurdunud, töö- ja elukogemusega täiskasvanu tekst, keegi ei solvunud ega järgnenud sellele avalikku pahameelt.

Pärast meie järgmist telesaadet korraldas Jevgeni Ossinovski müügikampaania, kus eksponeeris igati oma solvumist, süüdistas mind rahvustevahelises halvustamises ning debati asemel inimese ründamises. Olin lühikommentaaris Facebooki sõbrale väljendanud, et sisserändaja pojana roosast erakonnast peaks ta olema tundlikel teemadel üliettevaatlik. Neist sõpradevahelistest fraasidest, mis kuidagi ei ava teema sisu, lasti omakorda ringlusse vaid üksikud sõnad ja õhutati maksimaalset pahameelt nende ümber.

Kindlasti oli see minust ettevaatamatu viis rääkida ettevaatlikkusest, mispärast ma avalikult vabandust palusin. Aga selles kõiges ei olnud mul midagi juttu rahvustest, samas peegeldus selles palju rohkem haridusministri hoiakutest, milles ta apelleerib objektiivsete ja ajalooliste tõsiasjade asemel rahvuslikule solvumisele ja tõrjutusele ning eelmiste valitsuste tegematajätmisele.

Ei sellest saatest, Facebookist ega ajalehtedest leia tervikpilti, mis kokkuvõttes on hakanud solvama mind. Jevgeni Ossinovski häiriv väide, et nõukogude ajaga ei sobi meil enam seletada oma elatustaseme mahajäämust, mis sünnitab emigratsiooni, on majandusteaduse vaatevinklist rumalus, sest rahvaste rikkuste erinevused muutuvad reeglina palju aeglasemalt kui oleme meie jõukuselt lähenenud unistuste ja väljarännumaadele. Aga pidev hoiak, et teod ja teadmised said alguse praeguse haridusministriga, on ka lugupidamatuseavaldus kõigi seniste valitsuste ja majanduse edendajate vastu. Siiski kinnitasin ma isegi saates, et ei hoidu vastutusest ega ekspluateeri ajalugu üle.

Mu sõnad ja tunded ei piirdunud tolle seosega. Sisserännanute järeltulijatesse tõrjutuse ja alandatuse sisendamist olen paraku tajunud rohkem kui korra. Olukorras näiteks, kus suurima tööpuuduse ja palgaga piirkond on eestikeelne, ei tõrgu ta rääkimast ainult venelastest ja põhjusena tõrjutusest.

Ma ei alahinda rahvuste hingesoppides peituvaid tunderiske ja olen pealt näinud nende muutumist ajas mõneti tagurpidiseks peegelpildiks minevikust. Aga ka antud juhul on rahvuse asemel tegu suuresti ajaloolise pärandiga: millisele tööle siia pärast sõda saabuti, mis sai neist töökohtadest avatud majanduses, millistesse peredesse sünniti ja kuidas sõltub sellest keeleoskus, haridus, töövalikud, väärtushinnangud, sotsiaalsed võrgustikud jne.

Kõike seda saab käsitleda vastavalt ka riiklikes programmides, kedagi solvamata. Samuti saab olla liitvam avalikes sõnavõttudes Ida-Virus, rääkida vähem isiklikust solvumisest ning jätta näiteks protesteerimata, kui kakskeelsed sildid tuleb vahetada riigikeelseteks.

Võõrvõimu all elamise kogemuse olemasolu või puudumist ei tohiks samuti viia rahvusküsimuseks. Tõsiasi on, et sotsiaaldemokraatide liidrite seas on mitu tublit eestlast, kelle ilusad nimed langevad sedavõrd kokku Eesti riigi kukutajate omadega, et rünnatavusega arvestamine on asjakohane, mida enamik asjaosalisi teab valulikult ja täpselt.

Sotside endi soovis distantseeruda kommunismi kuritegudest ei ole ka mingit kahtlust. Ometi on erandeid. Jaak Allik, haridusministri lähim nõuandja ja partner Ida-Virus, on öelnud nii seda, et «kunagi ei ole olnud mingit võõrriigi kallaletungi Eestile» kui minu mõtteid süüdimatuks nimetanud.

Miks «sisserändaja» solvav peab olema, paljud muide ei tea: ei mu erakonnakaaslane Deniss Boroditš ega lähimad kolleegid – venelane, sisserändaja abikaasa, sisserändaja poeg ja nõnda edasi. Sergei Metlev on väga tabavalt sõnastanud samu tundeid: kahju, et vene poliitikud kasutavad pidevalt häälte püüdmiseks alandatud venelase imagot – sama juhtumiga seoses.

Reaktsioonid toimuvale on väga vastandlikud, mis ainult kinnitab teema rahvuslikuks moonutamise ja eskaleerimise lubamatust. Lõhestavamad neist on käitumine, nagu poleks vabandus argument, nagu ma oleksin kelleltki ära võtnud ühiskonnas kaasa rääkimise õiguse, jaganud inimesi omadeks ja võõrasteks, solvanud kolmandikku rahvast.

Solvumisaktsioone, ajaloo eitamist ja Eesti maine rikkumist pole lõpetatud. Mina käituksin nii siis, kui oleksin Eesti riigi vaenlane. Ma kasutaksin samu sõnaväänded ja mõttepöörded, näitamaks meid tigeda natsistliku rahvana. Mitte ettevaatamatusest, vaid oma poliitilise profiidi nimel on mu kriitikud nõukogude võimu, rände ja põlvkondade küsimuse ühesuguse sõnastusega pööranud just selleks.

Ja kuigi olen Jevgeni Ossinovskile sõnades vastu tulnud rohkem, kui väärinuks mu kommentaar, uskunud ka meie jutuajamise inimlikkust, olen hiljem uudistest saanud kinnituse tundele, et neis sisalduvad sõnastused on enne kokku lepitud ning minuga on rääkinud kalk hoolimatus. Kes juhib tema erakonda, on seepärast päris murettekitav küsimus, sest Sven Mikser ega Eiki Nestor, parimad, ei paista enam üldse välja.

Ilusaim tagasiside on olnud toetusavalduse ja sõbrakutsete laviin, juurdetulemised ja kinnitamised, et ajan õiget asja ja et mu mõtted on väga arusaadavad. On olnud ka süüdistusi vabanduse palumise enda pärast. Aga see sõda on asümmeetriline, euroopalikkuse retoorikaga on tapetud sisu ja alandatud selgitajat uute kontekstivabade argumentidega.

Juhin tähelepanu, et isegi euroopalikkus ei tähenda täiuslikkust: rahanduses ja majanduses kipub ta viimastel aegadel tähistama kriisi, demograafias süvenevat suutmatust, ajaloo, ideoloogia ja poliitkorrektsuse teemal aga silmakirjalikkust, et nõukogude võimu kuriteod või sümbolid ei ole sama ausalt hukkamõistu all, kui on fašismi omad.

Mina Eesti selliseks muutumist ei taha ja kavatsen selle nimel töötada.