/nginx/o/2014/10/25/3459733t1h7ea2.jpg)
MTÜ Kultuurikatel asutajaliige ja juhatuse esimees alates 2006. aastast Peeter Eerik Ots kirjutab värskes Sirbis, et Telliskivi selts on septembri lõpus esitanud Tallinna linnaplaneerimise ametile Kultuurikatla, linnahalli ja mere vahelise ala detailplaneeringu kohta oma seisukoha, kus rõhutatakse, et selts ei pea õigeks mahuka ärihoone kavandamist Kultuurikatla aia krundile, maa-alust parklat sellel krundil ega krundi müüki.
Maa-ala toimib praegu avaliku ruumina väga hästi, seda on mõistlik paindlikult edasi arendada, märgib selts.
Seltsi seisukoha kohta võib öelda jah, aga ka jah ja ei. Jah, ärihoonet on raske ette kujutada avaliku ruumina. Jah, linn on avaliku ruumi arendajana olnud kogu aeg mõistvam kui eraomanik, aga see on olnud ka linnajuhtide ülesanne, ei: Tallinna linna puhul on mõistliku ja paindliku edasiarenduse ootus naiivne.
Lühidalt öeldes: ei ole mingit põhjust usaldada Tallinna linna avalikku ruumi kujundama. Teiseks ei ole eraomanik kui asi iseeneses avaliku ruumi vaenlane. Kuigi praeguses olukorras ei usaldaks ma eraomanikku sel lihtsal põhjusel, et on väga raske, kui mitte võimatu, näha eraomaniku võimalust jagada oma ärihuve väikesel alal selliselt, et säiliks avalik funktsioon. Eraomanik ei pruugi olla halvem avaliku (ja poolavaliku) ruumi arendaja kui Tallinna linn, aga nende mahtude juures, mida müügiks pakutakse, on nii linnal kui ka eraomanikul võimatu avalikku ruumi arendada ning veel kokkuvõttes kasumit teenida.
Seda, et eraomanik võib olla hea avaliku ruumi arendaja, kohtasin mõni aasta tagasi Stockholmis. Omanik ei rääkinud palju missioonist või karmast, ta rääkis sellest, et avalik ruum on äge, aga kulukas. Keegi peab seda ilu hooldama, haldama, turvama jne. Avalik ja poolavalik ruum toodavad väärtust, aga suurim probleem on see, et selle eest ei saa üüri küsida. See ei ole traditsiooniline arendustegevus.
Eraomaniku huvi peetakse vastupidiseks: ruum tuleb korrastada ja hoida seda sellisena, et saaks rohkem tulu. Seepärast ei tundu eraomaniku lähenemisviis kuidagi Tallinna ranna-alale sobivat. Kuigi Eestis on ka teistsuguseid näiteid erakapitali käitumisest, on need esialgu veel erandid ja väljastpoolt Tallinna. Ka Kultuurikatel on hoopis sihtasutuse käes, mis tähendab teistsugust väljundit kui näiteks mittetulundusühingu puhul.
Terviku otsinguil
2012. aasta avalikul väljapanekul nõustus Telliskivi selts Kultuurikatla piirkonna planeeringuga eeldusel, et sellele kavandatakse põhimahus EKKMi laiendus ning EKKMi ehituse edasilükkamise või mahu vähendamise korral kasutatakse ülejäänud maa-ala kultuuri huvides, sh kunsti vabaõhuürituste ja ekspositsiooni alana. Praegune tegevuskäik tähendab seda, et planeeringuga ei ole võimalik enam kompromissi korras nõustuda.
Sellega olen ma päri. Viimase viie aasta jooksul on linn iga liigutusega sammhaaval kaugenenud Kultuurikatla ideest, mis kunagi lauale pandi. Seda enam ei võtaks ma kuidagi maha pöördeid seltsi aktiivsuselt. Küll juhiks selle tagasi (edasi) suunda, kus nende kruntide koos käsitlemine tervikliku Kultuurikatlana oli käsitletava ala planeeringu ja arenduskontseptsiooni eeldus.
Selgub, et olukord on taas võrreldav linnateatri juhtumiga. Äkki on oodata küsitlust, kumma me ehitame: kas Katlaaia või Kultuurikatla? Ühel päeval leidsime müügikuulutuse osale Kultuurikatlast argumendiga, et muidu ei saa kõike valmis, järgmisel päeval selgus, et ära on lõhutud estakaad, mis ühendas Kultuurikatla tervikut… Mis homme?
Praegune olukord erineb põhimõtteliselt sellest, mida Kultuurikatla ellu kutsumisel avaliku ruumi arendamiseks silmas peeti. Avalik ja poolavalik ruum toimivad iseenesest vaid mingi piirini ning ressursside tekitamiseks ja sõltumatuse tagamiseks on väga oluline end lokaalselt ära elatada.
Erinevalt paljudest olen ka ise pooldanud Kalasadama Kultuurikatla poolele ehitusmahu kavandamist. Konkreetne küsimus teenindusruumist tekkis siis, kui kerkis plaan taastada kalasadam. Tuli leida vastus küsimusele, kus hoida kauplejate varustust, kui arvestati, et kalaturg toimuks vaid kaks korda nädalas ning teistel päevadel peetakse seal kunsti-, raamatu-, töö- vm turgu. Turg vajab meie kliimas konkreetset hoonet ja see turuhoone ei vähenda, vaid suurendab kvartali avaliku ruumi kvaliteeti. Katlaaia-ala ja garaaže oleks saanud sihtotstarbeliselt nii Kalaturu (ja basseiniäärse piirkonna) kui ka EKKMi ja Kultuurikatla vahelise avaliku ruumi korraldamisse kaasata.
Sõltumatud ressursid
Võtame Telliskivi loomelinnaku näite, mida peetakse seniajani avalikuks ruumiks. Ometi on seal vähe avalikku ruumi iseloomustavat. Ettekujutust toidab see, et füüsilise ruumina ei ole see piirkond (veel) (üli)viisakaks klanitud. Koha vaimne ja sotsiaalne mõõde on selline, mida kohtab pigem omanikuta (avalikus) ruumis.
Avaliku ruumi puhul on alati osatud esitada vastuküsimus: kes vastutab ja maksab selle eest? Nagu eespool öeldud, on avaliku ja poolavaliku linnaruumi korraldamine linnavalitsuse asi, sest kodanikud annavad oma soovidest teada ja linn teeb. Riigil ei ole meie elukeskkonnaga asja. Tallinna linna suhtes puudub aga vähimgi usaldus.
Tallinna avalik ja poolavalik ruum peab suutma enda eest seista, ennast ja linnaruumi ise ära majandada. Pärast Kultuurikatla organisatsiooni kodanikualgatuselt ülevõtmist on asjad läinud täiesti vastupidises suunas: hakati korraldama kõike seda, mida ei oleks pidanud. Alustuseks haarati avaliku ruumi funktsioon administraatorite kätte, ning teine pool, millega just oleks pidanud tegelema – arendus, ressursside, sh kodaniku- ja erasektori, kaasamine, organisatsiooni kujundamine – jäi ära või seda ei osatud teha.
Ressursside allikaks Kultuurikatla puhul oli suur tegevusmaht, mis võimaldanuks ranna-alal mitmekülgset aktiivsust. Praegu likvideerib linn ise oma peamist ressurssi.
Nii nagu Telliskivi selts välja toob, on tõepoolest vaja uut terviklahendust, kuid sellist, mis aitaks kogu Kultuurikatla kvartali avalikul ja poolavalikul ruumil enda eest seista ja ennast ning meie linnaruumi ise korraldada.
