Urve Kaur: kaplani­laadne toode

Urve Kaur. Foto: Kaitsevägi

Kooseluseadus polariseeris ühiskonna ja justkui muinasjutus said otsustajad võitu hirmudest ning sallivusele ja õiglusele on ühiskonnas ruumi rohkem. Nagu lõppenud vastasseiski näitas, sütitavad inimesi valdavalt kaks jõudu: hirm ja uudishimu.

Hirm on meile evolutsiooniga kaasa antud aegadest, mil esivanemate kogu energia läks elus püsimisele ja soojätkamisele. Siis oli mõistlik hirmu tunda ja suhtuda kahtlevalt kõigesse uude, sest see võis elu lõpetada. Maailmas toimuvat ei osatud piisavalt seletada ja kavalamad hakkasid teisi topelt hirmutama kõikvõimsa jumalaga, kes meid kõikjal näeb ja eksimuste eest karistusi saadab. Õigeid reegleid kuulutavad nemad kui jumala asemikud. Jumalale tuleb meele järele olla, talle pühakodasid ehitada ja sinna andameid kanda. Geniaalne äriplaan toimib hirmul ja moraliseerimisel tänini.

Suuresti hirmust sündis religioon ning uudishimust maailma seletada teadus. Ka praegu ei oska teadus maailma sajaprotsendiliselt seletada. Väljaspool teaduse seletusraadiust olev ei tohiks hirmutada, vaid peaks tekitama uudishimu teada saada. Hirm teadmatuse ees ei muuda seda olematuks. Evolutsioonist pärit hirm on paljudes tugevasti sees. Hirm, mis omakorda on tihedalt seotud kontrollivajaduse ja võimuga, millega hirme varjata ja neutraliseerida.

Religioon kuulutab absoluutseid tõdesid, aga teaduse otsused on õiged seni, kuni uus teadmine need ümber lükkab. Muutused on loomulik olemise osa. Kui seda oleks võimalik ignoreerida, jookseksime tänagi paljajalu ringi, udjades üksteist nuiadega. Sageli on edasiliikumist pidurdanud just tugevaid religioosseid hoiakuid kandvad inimesed, sest nende maailmapilt koosneb absoluutsetest tõdedest.

Kooseluseaduse ümber õhus olnu lõi paralleeli sõjaväega, kus sarnaselt organiseerunud religiooniga on samuti absoluudini viidud reeglistik. Kaitseväele pandud ülesande täitmiseks on selline mehhanism vältimatu. Aga see ei või moonduda nii, et kellegi käsuõigusest tulenevad igaühe õigused. Vastupidi, demokraatlik ühiskond sätestab regulatsioonid igaühe õigusest lähtudes. Kaitsevägi on riigi repressiivaparaat nagu justiits- või maksusüsteemgi. Ideoloogiat, mida kannab riik, kannab ka tema kõige jäigem repressiivaparaat.

Meil ei ole riigikirikut, aga kaitseväes on priske kaplaniteenistus. Absoluudiga sarnase olemusega teineteist toetamas? Kui suur on vajadus oikumeenilise teenimise järele maailma usuleigeima riigi sõjaväes? Vajadus kaplani järele seostub langenutega. Samas väitis üks ohvitser, et just missioonil viibinud kaplan muutis seal hukkunu mälestustseremoonia naeruväärseks.

Kaitseväes on kaplan, kes vaatab töö ajal pornot; kes räägib ajateenijate eetikatunnis (!), et elades tüdrukuga, kellega pole abielus, elad prostituudiga; kes naeruvääristab ajateenija lõunauinakut; kes läheb arsti õpetama; kes peab kohanemishäiret naerukohaks ja iseend psühholoogiks, kuulutades, et täis kõht ja soe ase välistavad psüühikahäired; kes annab vaimse puudega inimesele piibli, selmet saata psühholoogi juurde; kes ei tunne ära teenistuses korduvalt suitsiidi üritanu vajadust abi järele.

Aga need kümme käsku… Sa ei tohi tappa. Kui paljud meist peavad kramplikult kordama, et nad ometi kedagi ei tapaks? Kui leidubki keegi, on ta haige ja tegu pole käsu eiramisega. Siin ei aita käsu lugemine, vaid kinnine raviasutus. Aga käsk, et sa ei tohi himustada ligimese naist? Naine on käsus muidugi samal real eesli, härja ja muu varaga. On see käsk seksuaalsuse ohjeldamiseks või seab armastusele piire?

Austan kaplanit, kes konverentsil esinedes ütles: «Psühholoogidel on teadus, teooriad ja praktikas kinnitatud tulemused. Kaplanid pole keegi näinud seda, kellest räägime, ja paljud meist sellesse üldse usuvad. Ajame jama ja aamen selle peale.»

Ülesandes aidata on kaplan ja psühholoog sarnased. Aga meetod on diametraalselt erinev: kaplan moraliseerib, surub inimest formaati, psühholoog aitab lahendada ja hinnanguid andmata mõista.

Ka sõjaväelase amet on ihaldusväärne, seda saab väärikalt pidada, aga sõjaväelased, kes arvavad, et riik on neile käsuõiguse absoluutsena andnud, eksivad. Maaväe juht kostis paraadil reporteri küsimusele, miks ajateenijad riigi sünnipäeval hapude nägudega on: «Kuidas, sai ju antud käsk «Naeratage!»?»

Ajateenijaid on sunnitud toenglamangus riigile truudusevannet lugema, ähvardatud vangla ja kapoga, kui tõotust ei anna; sunnitud gaasimaski kandma, vältimaks suhtlemist; kästud puust peenis voolida ja seda kaelas kanda; sunnitud ajuvapustusega haiget relva puhastama; kipsis jalaga seina pesema... Palusin kaitseväe juhatajal alustada menetlust uurimaks, miks enesevalitsust nõudva spordiala meistrist tehti pilkealune, kuus kuud ei lubatud linnaloale, miks pärast minu sekkumist saadeti see raskes depressioonis ajateenija Paldiskisse, kus keelitati kliinikusse mitte pöörduma, pakkudes tubast teenistust. Menetlust ei järgnenud. Menetlust üritati alustada hoopis minu suhtes nii tühises küsimuses pöördumise pärast. Peapsühholoog on varem otsinud alust mind karistada.

See ei ole ainult personaalne teema, vaid märksa laiem. Mis on primaarne – kas süsteemi enesekaitse ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamine või üksikisiku õigused ja kohustused? Kust läheb psühholoogi vastutuse ja sotsiaalse vajaduse tasakaalupiir, kes on õige otsustama, kas see piir on õiges kohas? Viltu läheb pilt, kui otsustusvõim on hirmust laetud juhil.

Reservist on õrn materjal ja olulisim on säilitada ta tahe tagasi tulla. Teenistus algab identiteedi «võltsimisega» – surudes tsiviilidentiteeti tagaplaanile, asutakse looma militaaridentiteeti. Ilma selleta sõjaväge ei ole, aga kui suruda väga agressiivselt, hakkab inimene vastu. Meie mõistus, keha, tunded ja kujutlusvõime rajanevad sellel, et vabadus on olemas. Kui seda ei ole, hakatakse ta eest võitlema. Kui inimesele endale otsustusvabadust üldse ei jäeta, läheb ta katki.

Vabas maailmas sündinu ei oska militaariumi kohati nõukaaegset mentaalsust endale arusaadavasse keelde tõlkida. Sel ei ole midagi pistmist kaitsetahte puudumisega või nõrkusega. Muutunud on noore mehe maailmatunnetus. Talle on tähtis saada vastus küsimusele «miks». Käsutäitmine peab tulema juhi pädevuse ja usalduse läbi. Rumaluse, alanduse, ülemäärase võimu afišeerimisest vaenulik, karistusest tihe ja topeltmoraalist kantud teenistuse keskkond on tarvis arusaadavaks muuta. Muudatusteta saab kaitseväest raha neelav tühikoht. Lakeeritud reaalsuse esitamine reservarmee tootmise kohta on alandav. Kui seda teha, jääb ju ikkagi alles hirm, mis sundis reaalsust ilustama.

Üks kuri, hirmul väike mees on näidanud, kui produktiivne on kuri loovus. Putin kui alatuse ja kaabakluse kehastus on hägustanud seni üheselt mõistetava sõja mõiste, infiltreerudes sõda kuulutamata rünnatava riigi igasse rakku. Uus reegel on, et reegleid ei ole. Ta mängib inimese hirmul. Ka meil on aeg mitte deklareerida, vaid mõista inimese olulisust. Hirmu võidab teadmistega. Panustada moraliseerimise asemel teadmistesse ja rakendada inimesi võimetele vastavalt. Siin oskab aidata psühholoog.

Süsteemi enesekaitses on ka õigusvahemees. Aastaraamatus ütleb ta, et psühholoogi julgete sõnavõttude tõttu soovitab ta juhtkonnal psühholoogi roll üle vaadata. See on ettepanek teha psühholoogist kaplanilaadne toode. Kaitseväelased on küsinud, miks sa ei või olla nagu eelmine psühholoog, püsida oma kuudis, suu kinni. On šovinistlikult mõista antud, et naine teeb suu lahti vaid minetiks ja hammastepesuks.

Vajadust psühholoogi, mitte toote järele tunnevad üksuse mehed, kelle tegemistest ei räägita. Tegin nendega koostööd, tekkis usaldus, nägime perspektiivi. Vormistasime juba ületulemist, kui olin seisus, kus kaitsevägi tegi pakkumise ja samaaegselt koondas. Olin 1200st ainuke, kes struktuurireformiga koondati. Kahju, et demokraatlikus riigis nullitakse telefoniõigust kasutades hirmunud otsustajate poolt organisatsiooni seest tõusnud vajadusi.

Deklareerime, et «kaitseme demokraatlikke väärtusi», kasutades ise samu tagurlikke meetodeid, mida Putin: kriitiliselt mõtlevate inimeste sidistamine, tasalülitamine, süsteemist välja lõikamine.

President Obama ütles Tallinnas peetud kõnes, et pärast aastakümneid autoritaarset võimu hakkasime demokraatlikke harjumusi õppima. Psühholoogi tööriistaks selles on teravad küsimused, mida ise endilt küsida ei julgeta, ja tööks aidata leida neile vastused. Ta ei ole kuldmünt, et kõigile meeldida. Nagu kuningakojas oli narr, kel oli õigus öelda ebamugavaid asju, peab psühholoogil olema julgus öelda, kui keiser alasti on.

Kriitikat kartev organisatsioon käitub küüniliselt, see tapab usaldust, pannes küsima, kuidas toimitakse siis, kui vastas ei seisa vaenlasena defineeritud julge psühholoog, vaid reaalne oht meie väärtustele.