Luule Komissarov: mõnda mu kooliaegset tempu meenutatakse praeguseni

Luule Komissarov Foto: Elmo Riig / Sakala

Olin kooli ajal ka kangust täis ja tegin igasuguseid vigureid, õpetajad olid minuga päris hädas, meenutab näitleja Luule Komissarov Õpetajate Lehes.

Olin lapsena kange tüdruk, ega vanematel minuga kerge olnud. Kasvasin üles Lihulas, meie pere elas alevi ühes otsas, vanaema teises. Ükskord sain niisuguse tembuga hakkama, et läksime emaga riidu ja ma jooksin südaöösel, öösärk seljas, kodust ära mamma juurde. Aga mamma oli mul ka kange, ütles, et mina sind enda juurde ei võta, mine koju tagasi ja klaari emaga asjad ära. Lasteaiaaega ma ise ei mäleta, aga emalt olen kuulnud, et rohkem seisin nurgas kui teiste lastega mängisin.

Koolis käisin esimesest üheteistkümnenda klassini Lihula keskkoolis. Eks ma olin kooli ajal ka kangust täis ja tegin igasuguseid vigureid, õpetajad olid minuga päris hädas. Mäletan, et kuskil üheksandas-kümnendas klassis tuli meile uus vene keele õpetaja, väiksemat kasvu prillidega väga ilus mees. Ta oli äsja ülikooli lõpetanud ja meist kõige rohkem seitse-kaheksa aastat vanem. Mina vedasin klassikaaslastega viie paki hematogeeni peale kihla – hematogeen oli minu kooliajal põhiline maius, mida sai apteegist osta –, et teen talle tunni ajal silmi. Ja ma tegingi selle nalja ära! Noor õpetaja läks muidugi näost punaseks nagu vähk.

Ajalooõpetaja vastu tekkis mul miskipärast trots. Vastasin tunnis kõik ilusti ära, aga tema võttis kätte ja hakkas lisaküsimusi küsima. See mulle ei meeldinud. Otsustasin, et ma ei vasta talle enam üldse. Kui ta mu järgmine kord vastama kutsus, olin vait, kuigi olin õppinud ja teadsin. Jonnisin protestiks kolm või neli tundi. Õpetaja kirjutas mulle päevikusse suure ühe, üle mitme lahtri. Ega ma koolis nelja-viieline õpilane olnud, kolmed olid ikka ka sees. Õppisin rohkem seda, mis huvitas.

Huvitaval kombel meeldis mulle keemia, eriti just keemiaülesandeid lahendada. Ja muidugi kirjandus. Kirjandusõpetaja oli ka meie klassijuhataja. Ta pani mind ikka kontsertidel teadustama ja luuletusi lugema, mul on ju looduse poolt kõva hääl antud, aga esineda mulle kooliajal üldse ei meeldinud. Muusika ja laulmine istusid rohkem.

Laulsin kooli ansamblis ja Lihula koolil oli oma bänd, seal olin solist ja mängisin rütmikitarri. Olen poolteist aastat ka tšellot õppinud. Bändiga käisime väljaspool kooligi esinemas: Tuudi rahvamajas, Kirblas ja mujal lähemates kohtades. Kirjandusõpetaja tegi koolis näiteringi, aga seal ma käia ei tahtnud. Vahel tuldi mulle koju järele, et mind näitemängu proovi kutsuda, aga kui ma aknast nägin, et tullakse, läksin ja peitsin end pööningule ära ja palusin emal öelda, et mind ei ole kodus.

Kaheksandast klassist peale tahtsin saada hambaarstiks, ema ja vanaema olid mõlemad samuti seda meelt, et peaksin endale ikka korraliku ameti õppima. Aga kirjandusõpetaja ilmselt nägi minus midagi ja sai mu kavalusega niikaugele, et läksin pärast keskkooli lõpetamist teatrikooli katsetele. Ta rääkis mulle, et Tartusse on väga raske sisse saada, ning soovitas minna ja harjutada eksamite tegemist kõigepealt lavakunstikunstikoolis, et pärast oleks lihtsam. Mina ei olnud sel ajal Panso koolist kuulnudki, aga kuna seal olid sisseastumiseksamid kohe pärast jaanipäeva, Tartus aga alles augustis, läksingi. Alles siis, kui ma juba lavakooli sisse olin saanud, sain aru, et ainus eksam, mis kokku langes, oli kirjand.

Nüüd saab mul teatris järgmisel aastal viiskümmend aastat täis. See on pikk aeg küll. Tagantjärele mõeldes on hästi läinud. Tööd on mul kogu aeg olnud, nüüd vanas eas isegi natuke liiga palju. Need koolikaaslased, kellega me kooli ajal üks punt olime ja tihedamalt suhtlesime, on peaaegu kõiki lavastusi vaatamas käinud, kus ma mängin. Ise olen ka püüdnud nii palju kooli kokkutulekutel käia, kui teatritöö kõrvalt vähegi võimalik. Iga kord, kui jälle kokku saame, tuletame ka neid kooliaegseid lugusid meelde.