Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Vladimir Koslov kirjutab, et teatud mõttes võib laenuvõtmist võrrelda untsu läinud tekitirimisega. Kuid selle asemel, et oma varbad sooja saada, külmetavad laenu tagasi makstes ka laenuvõtjate järeltulijad.
Vladimir Koslov: teki enda peale tõmbamine läks viltu. Miks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikkus on dialektikaküllane. Ta kubiseb elule loomuomastest, seega vältimatutest vastuoludest. Kujuka pildi sellest andis Hardo Pajula artiklis «Kapitalismi väike räpane saladus» (PM 29.06) ja Mihkel Mutt loos «Majanduskasv kui puuslik» (PM 06.07).
Võimeka filosoofina avas Edgar Savisaar («Ansipi kaotatud majandusmäng», PM 16.06) eludialektika ühe tahu, mis tavaliselt kas tähelepanematuse tõttu varju jääb või tahtlikult maha vaikitakse – nimelt avaliku ja erasektori võlakoormuse vastastikuse sõltuvuse dialektika.
Need kaks esmapilgul polaarselt eristuvatena paistvat laenuvormi ei ole oma sisulise tähenduse poolest sugugi nii väga eristuvad. Nende vahel valitseb pealiskaudse vaatleja mõistusele tabamatuks jääv, kuid ometi selge dialektiline seos.
Määrava tähtsuse omandab seetõttu summaarne võlakoormus, sõltumata üldsumma jagunemisest kahe sektori vahel. Järelikult ei ole meil Eestis palju põhjust kiidelda riigivõla tagasihoidliku suurusega. Meid rõhub eravõlgade raske koorem ja pigem tuleb muret tunda selle pärast, miks ei ole riik kaitsnud oma rahvast.
Kujundlikult võime teatavat liiki laenuvõtmist võrrelda tekitirimisega. Kreeklased lootsid sakslastelt ja teistelt laenuandjatelt tekki enda peale tirida. Esialgu, ime küll, paistis nutikaks peetud aktsioon tõepoolest korda minevat, õigustades laenuhimuliste lootusi. Üldsust haaras lausa eufooriline vaimustus. Reaalseid ohumärke, nii nagu ka hoiatusi, ei tahetud millekski pidada.
Ent tasahilju kippus asi järjest pahaendelisemalt kiiva kiskuma. Viltumineku vead hakkasid siin-seal lausa ängistavaid piinu valmistama. Tuli ilmsiks hirmuäratav tõik, et kergeusklikud laenuvõtjad, olles, paistab, pimedusega löödud, ei märganud, kellelt nad tegelikult tekki ära tirisid.
Tõsi küll, kõrvuti pankade kui kergekäeliste laenuandjatega osutusid, nagu peatselt selgus, ohvriteks siiski just laenuvõtjad ise või – mis veelgi hullem – nende järglased. Kreeka noored on nüüd protestitormi tõstnud, ahastades oma eluliste huvide väidetava jalge alla tallamise pärast. Neilt tahetavat tulevik röövida!
Ühest küljest on Kreeka protestijatel õigus, kuid tihtipeale eksitakse suuresti, veeretades naiivselt kogu süü laenuandjate kaela ja jättes arvestamata laenuvõtjate arvele kuuluva ning enamasti isegi kaalukama süüosa. Pealegi polnud noortel endilgi ahvatlevate laenuviljade pruukimise vastu midagi.
Tegemist näib olevat mõneti sõltuvust tekitava rahanarkomaania ilminguga, mis paljusid oma mõjule allutab. Eestis valitseb muidugi põhjamaisele temperamendile kohane rahumeelsus. Ja andkem tõele au – ega tühjast tormitsemisest erilist tulu tõusta saagi. Pigem võivad vihase möllu tormipuhangud ühiskonnale veelgi suuremat kahju põhjustada ning hulkade hingerahu häirida.
Üldteada aabitsatõde hoiatab, et võlg on võõra oma, ega lase kellelgi mööda hiilida tõigast, et võlavõtja müüb omaenda (või ka oma järglaste) tulevikku. Ons laen ülepea kahjulik nähtus? Ei, sugugi mitte; kahjulik on vaid n-ö tekitirimist taotlev ehk lõpptulemusena iseäralisse narkootilisse sõltuvusse tõukav laen, mis tekitab olukorra, kus vanu laene tuleb kustutama hakata uutega.
Normaalse laenulepingu kasutoovuse määr sõltub tehinguosaliste arukusest, kuid peamiselt ikkagi laenuvõtja omast, sest juba ette on vaja arvesse võtta maksejõudu. Päris sunniviisiliselt ju laene tavaliselt kellelegi kaela ei määrita.
Elu pakub positiivseid näiteid, kuidas saab võimalikuks isegi masu trotsides laenu toel äri õitsele panna. Meenutamist väärib nt 26. juuni PM Arteris kirjeldatud perekohviku Moon juhtum. Selles eduloos, rõhutagem, ei etendanud võetud laen mitte niivõrd motoorse jõu, kuivõrd üksnes stardikiirendi rolli.
Üldse ei kuulunud Mooni puhul toimunus otsustav sõna rahale, vaid inimtegurile, pidades silmas laenukasutaja arukat sihikindlust ja ääretut visadust, mis algperioodil muide kuni 20-tunniseid, hiljem «kõigest» 16-tunniseid tööpäevi tähendas.
Tekib küsimus: kas ei kujuta selline rügamine endast mitte sulaselget võlaorjust?
Kuidas võtta, meeletut pingutust igatahes küll. Arusaadavalt ei taotlenud see laenuvõtja kelleltki teki äratirimist, vaid stardi kiirendamise huvides pigem teki ajutist enda poole nihutamist. Nii sai võimalikuks tagada ka kiiremini klientide heaolu.
Raske koorem võeti tahtlikult kanda, andes endale täit aru ettevõtlusega kaasneva vastutuse suurusest. Kohvikuomanik ei kurda sugugi võlasilmuse lämmatava pigistuse üle. Otse vastupidi, talle pakub rahuldust tema ees avanenud võimalus kavandatu kiiresti teoks teha.
Just panustuslikult häälestatud targa teotsemise näol avaneb edulugudele tüüpilise motoorse jõu saladus. Öeldu eristab kordaläinud laenuvõttu «tekitirijate» enesepetlikest ootustest. Mõistagi on vaadeldaval juhul tegemist vaid mikroskoopilise üksiknäitega, mis sellest hoolimata kuigivõrd ka üldisemat tõde kajastab.
Nähtavasti oleks masu ängistavast haardest üldjuhul mõttetu kerget väljapääsu oodata. Valmisolek tõsisteks jõupingutusteks on see võluvägi ehk tõepoolest toimiv imerohi, mida me üle kõige vajame.
Loomulikult kohtame laias maailmas ka märksa kaalukamaid näiteid.
Rahanarkomaaniast eemale hoida suutnud isiku musternäidisena tõstetakse viimasel ajal sageli esile USA multimiljardäri Warren Buffetti.
Tähelepandava pisiasjana märgitakse ära fakt, et tema kui korporatsiooni juhi palk ei ole ligi 30 aasta jooksul sentigi tõusnud. Pillav eluviis on talle üldse võõras.
Eesti puhul võime ehk midagi samataolist täheldada suurfirma BLRT juhi Fjodor Bermani isikus, kes on aastate vältel rangelt hoidunud teenitud kasumi arvel dividendide väljamaksmisest nii endale kui teistele aktsionäridele. Enamjaolt on kasum rakendatud ettevõtte arendamise ülesannete teenistusse.
Ent kahetsusega peame nentima, et rahanarkomaania haardeulatusest kõrvale jäänud isikud, erinevalt pärisnarkomaania omast, moodustavad üsna tühise vähemuse turumajanduse subjektide üldarvust.
Suurimaid pahandusi üldsusele tekitab sündmuste niisugune kahetsusväärne kulg, mille puhul saatuse tahtel kohtuvad ühelt poolt kas lihtsalt kergeusklikud, tekitirija-tüüpi või rahanarkomaania küüsis siplevad laenuihalejad ja teiselt poolt kergekäelised laenupakkujad.
Sedalaadi subjektide tehingud on häda ja viletsust toonud mitte ainult otsestele asjaosalistele endile. Kannatusi on tulnud taluda paljudel teistelgi, tingituna praegusele majandusele iseloomulikust tihedast seostevõrgust.
Võrk pole mitte üksnes tihe, vaid pahatihti ka eksitav. Sellises rägastikus orienteeruda, leidmaks õigeid radu, pole kaugeltki lihtne. Eksivõimalused ähvardavad kõiki, alates üksikisikust ja lõpetades suurimate rahvusvaheliste kooslustega.
Järjekordseks kinnituseks öeldule osutusid tormilised vaidlused juunis toimunud G20 Toronto kohtumistel. Amerikanistlikust vaimust kantud ehk rahanarkomaania poole kalduv ning ka hasartsem hoiak põrkas kokku Euroopa riikidele omase ettevaatlikuma ja säästlikuma hoiakuga.
Eurooplased ei saa endale lubada ignorantsust kibedatest kogemustest pärinevate õppetundide suhtes. Kumbki väitlev pool ei suutnud teist päriselt oma usku pöörata. Lepe saavutati suhteliselt paindliku kompromissi näol. Vahekohtuniku roll jäeti seega tuleviku hoolde: aeg annab arutust.
Lahkarvamused pole sugugi õhust võetud, vaid reaalsete erisuste sünnitatud. Ameeriklaste jõukus lubab neil seni (ikka veel) tunda teistest vähem hirmu järglastelt teki äratirimise ohu ees.
Eurooplastele aga on see küllaltki silmanähtavaks muutunud oht hakanud suuremat muret valmistama. Vaevalt maldab keegi väita, et seesugune kartlikkus pole kuidagi põhjendatud. Ohu eiramine võib nüüd juba vägagi suure tõenäosusega valusalt kätte maksta.
Vabadus kõiges, ka rahaasjades, on muidugi inimese ihaldatav ideaal. Paraku oleme tihtipeale sunnitud tõdema, et isegi kõige ihaldusväärsemate asjadega liialdamine kipub ihaldusobjektid meid kahjustavateks deemoniteks muutma.
Neoliberalism, panustades üksikisiku vabadusihale ja tõstes mainitud ideaali ülima absoluudi seisusse, on seda ratsut üleliia julmalt kuritarvitanud. Kuid «äraaetud hobused lastakse maha»?
Mõnedest eluvaldkondadest on meile suurepäraselt teada, mida piiramatu vabadus kaasa võib tuua, olgu tegemist kas alkoholi, narkootikumide vms tarbimisega. Igasugused äärmused ähvardavad lõppeks välja jõuda ennasthävitava absurdini.
Parajus seevastu on voorus.
Ülemäärane joobumus vabadusest kui sellisest võib piiripidamatu alko- või narkojoobega võrreldes hullematki pohmelust põhjustada. Raskekujulise rahanarkomaaniaga, tunnistagem, pole asjad palju teistmoodi. Masu on vaid tagasihoidlik näide sellest.
Kahjuks peame tõdema, et inimkond ei ole seni ei eludialektika keerdkäikude süsteemse uurimise ega inimkäitumist mõjutavate salavedrude või siis mehhanismide tundmaõppimise alal kaugeltki piisava selguseni jõudnud.
Majandusprotsesside vähegi mõistuspärasem suunamine eeldab võib-olla teatavate, olgugi et harjumuse tõttu armsaks saanud, kuid parajuse määra eiravate «pühade lehmade» hülgamist. Kultiveerida tuleb suuremat mõttenõtkust.
Rahanarkomaania vastu pole küll kaugeltki lihtne rohtu leida, kuid väsimatu, järelejätmatu otsing on siiski vajalik. Sama nõue puudutab ka mis tahes muid inimkonda häirivaid väärusi või vaevusi. Esmatähelepanu pälvib nähtavasti ülesanne kujundada võrsuva põlvkonna eluterved väärtushinnangud ja hoiakud.