Sofi Oksanen: üksnes vaba keel suudab lennata

Sofi Oksanen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sofi Oksanen
Sofi Oksanen Foto: SCANPIX

Kui Soome iseseisvus aastal 1917 ja Eesti 1918, suhtuti kahtlusega nende maade võimesse toimida iseseisvate riikidena – samamoodi suhtutakse praegu Ukrainasse. Nii Soome kui Eesti on näide sellest, kui tohutult võivad rahvad, keeled ja kunst lühikese ajaga areneda, kui neile antakse võimalus, rääkis Frankfurdi raamatumessil soome-eesti kirjanik Sofi Oksanen.

Ma sündisin eesti-soome peres 1977. aastal, mil Soome elas soometumise kuld­aega. See mõjutas kogu õhkkonda ning kajas vastu nii poliitiliste kui kultuuriliste otsusetegijate, nii meedia kui kultuurieliidi tegevusest. Nõukogude-kriitiliste mõtlejate elu akadeemilises maailmas ei olnud kerge ja sama meelsus kleepus ka ajakirjanike ettevalmistamisele. Koolides kasutasime maakaarte, millel ei olnud mu teist kodumaad Eestit ja Nõukogude okupatsioonist räägiti eufemismides. Kui Rootsi televisioonis näidati Aleksandr Solženitsõni romaanil põhinevat filmi «Üks päev Ivan Denissovitši elus», takistasid Soome ametnikud selle nägemist Soomes. Film, mis kirjeldas Nõukogude koonduslaagrisüsteemi, ei olnud mõeldud vaatamiseks soomlastele. Kõige piinlikum kõigest oli ilmselt enesetsensuur. Soome oli iseenda parim tsensor.

Soometumine tähendas iseseisvuse taandarengut, demokraatia vähenemist, sõnavabaduse ahenemist. See on mudel, mida soomlasel oleks raske kellelegi soovida, kuid viimasel ajal on mitmed väliseksperdid hakanud arvama, nagu oleks see sobiv lahendus Ukrainale.

Toonase aja avalik arvamus ja maitse-eelistused rääkisid aga ka teistsugusest Soomest. Aastal, kui ma sündisin, ilmus Soome rock-bändil Sleepy Sleepers album. Selle nimeks pidi saama «Anarkiaa Karjalassa» – «Anarhia Karjalas» –, aga välispoliitilistel põhjustel ilmus see nime all «Takaisin Karjalaan» – «Tagasi Karjalasse». 1940. aasta Talvesõja ja uuesti 1944. aastal Jätkusõja järel oli Soome sunnitud loovutama Karjala Nõukogude Liidule ja see torkis senini hinge. Albumi ilmumist nähti ohtlikuna Soome-Vene suhetele, see kõrvaldati plaadimasinatest ja nõuti bändi esinemiste tühistamist. Aga bänd ei soostunud soometuma ja sellest sai üks kõige populaarsematest Soome rock-ansamblitest.

Karjala on alati olnud tähelepanuväärne teema Soome kunstis juba seetõttu, et see on Soome rahvuseepose «Kalevala» sünnipaik. Karjala-teemad on olnud ammustest aegadest nii muusikas, kunstis kui kirjanduses, aga pärast seda, kui piirkond kaotati, lisandus neile ka pagulaskirjandus.

Naiskirjanike

tähtsus

Pool miljonit Soome kodanikku pages Karjalast Soome. Ajal, mil soometumine ilmnes, tõid pagulasetaustaga soome naiskirjanikud Karjala soome kirjandusse. Kirjanduskriitika neid teoseid soometumise kõige karmimatel aastatel just ei soosinud, kuid lugejad armastasid neid. Näiteks Laila Hirvisaari raamatuid, kes kirjutas ajaloolisi romaane evakuatsioonist, müüdi enam kui neli miljonit eksemplari. Soome rahvaarv on viis miljonit, mis peaks andma viite, kui populaarsed ta raamatud olid.

Ehkki sel teemal oli avalik diskuteerimine keeruline, sai Karjala oma paiga muusikas ja kirjanduses, kus sai tegeleda Soome jaoks delikaatsete teemadega, ja just sellistes olukordades saabki kultuuri olulisus ilmsiks. Kui väline tegelikkus ja riigi ametlik seisukoht ei lähe kokku inimese enda kogemustega või tema arusaamaga õiglusest, on tulemuseks alati ebakindlus, inimese enda kogemusliku tegelikkuse ja õigluse ebausaldamine. See nõrgestab enesehinnangut, nõrgestab indiviidi, nõrgestab ühiskonda. Inimene vajab peeglit oma kogemuste jaoks, ja seda rolli täidab rahvuslik, omakeelne kirjandus. Soomes pole see tõsiasi sugugi mitte alati enesestmõistetav olnud.

Soome sai iseseisvaks 1917. aastal. Iha iseseisvuse järele oli 19. sajandi lõpust võimsalt kasvanud, kuid ometi usuti, et soome keel on kirjanduse tarvis liiga labane. Meie kirjakeel oli noor, ja kirjanikke, kes oleksid olnud võimelised selles kirjutama, lihtsalt ei olnud piisavalt. «Kalevala» inspireeris küll kõiki kultuurivorme, kuid see oli sündinud suulise traditsiooni põhjal, mille Elias Lönnrot kokku kogus. Ametlik keel oli rootsi keel ja see säilitas oma positsiooni isegi ajal, mil Soome läks Vene tsaaririigi võimu alla. Rootsi keel jäi kultuuri, hariduse ja kirjanduse keeleks. Soome keel oli talupoegadele.

Rootsikeelne intelligents aga uskus, et Soome vajab mitte üksnes iseseisvust, vaid ka soomekeelset kirjandust, ja nad võitlesid soome keele eest. Naised olid aktiivsed osalised nii vabadusliikumises kui ka soome kirjanduse sünni juures. Fredrika Wilhelmina Carstens (1808–1888) kirjutas esimese soome romaani 1848. aastal. Teine oluline teerajaja oli Fredrika Runeberg (1807–1879), rahvuspoeedi Johan Ludvig Runebergi naine, kes kauaks tema varju jäi. Tema kirjutas meie esimese ajaloolise romaani «Rouva Katariina Boije ja hänen tyttärensä» («Proua Katarina Boije ja tema tütar»), mis avaldati 1858. Raamat rääkis Suurest Raevust, 18. sajandi algusest, perioodist, mil Soome oli Venemaa poolt okupeeritud.

Fredrika Wilhelmina Carstens ja Fredrika Runeberg kirjutasid veel rootsi keeles, kuid soome keeles kirjutavad naised, ka dramaturgid, tulid kohe nende kannul. Need naised tegelesid perekonnaelu ja soorollide küsimusega, mida ei olnud avalikus diskussioonis käsitletud. Ehkki reaktsioon neile oli leige, oli Soome nälg iseseisvuse järele suur ja lood raskustega võitlevatest naistest võeti soome kirjanduse hulka. Võitlejaid ja kangelannasid oli tarvis, ja seega neid tervitati. Vajadus nende järele oli nii suur, et naiskirjanikud lihtsalt ei saanud seda ignoreerida.

Juba päris algusest on soome kirjanduses olnud koht naiste loodud lugudel, mis räägivad naiste identiteedist, ja idealiseerimist trotsivad naised on alati olnud osa meie kirjandusest. Soome kirjanduses on naised olnud teemaks juba päris algusest. Nemad olid teerajajad, kes alustasid tänaseni kestva diskussiooni naiste õigustest, naiste identiteedist, naise õigusest omaenda kehale, ja nemad mõjutasid Soome kujunemist riigiks, mis on võrdsuse poolest võrreldavad teiste riikidega, rahvaks, kus pea pool kirjanikest on naised.

Maavarad määravad soome-ugri keelte saatuse

Soome kirjanduse sünd ja tähendus on põimunud Soome ajaloos nii naisküsimuse, rahvusliku identiteedi kui iseseisvusega. Riikliku iseseisvuseta oleks meie kirjanduse tulevik võinud olla sama kurb kui kahjuks paljudel soome-ugri rahvastel. Neid keeli on kokku 24, kõnelejaid umbes 23 miljonit. Ainult kolm neist keeltest elavad ja saavad hästi hakkama rahvusriigis: soome keel Soomes, kõnelejaid enam kui viis miljonit; eesti keel Eestis, kõnelejaid umbes üks miljon; ungari keel Ungaris, kõnelejaid umbes neliteist miljonit. Teistel soome-ugri keeltel läheb oma suurtel aladel halvasti, seda eriti Venemaal. Paljud keeled on juba välja surnud või on ohustatud, nende kirjandusest rääkimata. Sellises saatuses on süüdi koloniseerimine.

Meie, soomlased, võime olla õnnelikud selle üle, et meie loodusvarad koosnevad peaaegu üksnes ebaseksikast metsast. Marid ja neenetsid istusid aga naftaväljade kohal. Komide kodumaa loodusvarad võeti kasutusele Nõukogude Liidu koonduslaagrisüsteemi GULAG abil, mis viis selle maa venestamiseni ja üksiti komide kirjakultuuri allasurumiseni. Kuna soomeugrilased on alati elanud maal, tekitas sundkollektiviseerimine neile külmakangestuse ja viis piirkondade venestamiseni. 40 protsenti Venemaa naftavarudest ja teemantidest paiknevad soome-ugri rahvaste maadel ning see on tinginud nende äärmiselt rahumeelsete kultuuride saatuse.

Perestroika ajal muutus õhkkond siiski vabamaks ja see paistis välja ka Venemaal elavate soome-ugri rahvaste elust. See vabam aeg lõppes Tšetšeenia sõdadega. Tšetšeenide vabadussõjale järgnes terrorirünnakute laine, mis toitis hirmu ka teiste vähemusrahvaste suhtes. Vladimir Putini võimu ajal tõusis esile uus oht: keskvõimu tugevnemine ja föderaalseaduste ühtlustamine. Eesmärk oli muuta selliseid kohalikke seadusi, mis olid andnud soome-ugri piirkondade valitsusorganitele õiguse otsustada oma piirkonna ressursside ja loodusvarade üle, sest rahavood taheti panna taas liikuma läbi Moskva. Muutuste surve suunati ka keeleseadustele ning sedakaudu vähemusrahvuste õiguste nõrgendamisele. Viimaste aastate vältel on keskvõim oma haaret veelgi tugevdanud ja äärmusrahvuslus on vaid jõudu juurde saanud.

Soome-ugri keelte professori Sirk­ka Saarise sõnul paistab keskvõimu surve välja ka nii, et soome-ugri rahvaste õigusi ei julgeta enam jutuks võtta. On kohustus mõista anda, et kõik on hästi, ja keskvõimu otsuseid ei seata küsimuse alla. Nii on pöördutud tagasi nõukogudeaegse näitemängu juurde, kus rahvaste sõprus on fassaad, rahvariided on lubatud, aga aus jutt keelatud. Rahvuskultuuri puhul sallitakse vaid kesta, aga mitte sisu.

Aastal 2005 süüdistas Vene valitsuse kontrollitud meedia väikerahvaid vandenõudes ja soome-ugr­i kultuurikoostöö kohta väideti, et eesmärk on soome-ugri suurriigi loomine – see mõte ajaks lihtsalt naerma, kui jutu eesmärk poleks Venemaa keskvõimu tahtmine suruda juba niigi alla surutud rahvad veel viletsamasse seisu. 2012. aastal konkretiseerus Venemaa piirides elavatele soome-ugri rahvastele Venemaa uue suuna tähendus.

Siis peeti kuuendat soome-ugr­i kongressi ja sellest võttis osa ka Venemaa toonane kultuuriminister Vladimir Medinski. Ta teatas, et soome-ugri koostöö on venevastane tegevus. Rahvusvahelise koostööfoorumina tegutsev kongress olevat loodud Venemaa siseasjadesse sekkumiseks ja vene kultuuri ühtsuse lammutamiseks. Olles need sõnumid kongressile teada andnud, läks kultuuriminister otsekohe vene marurahvuslastest koosneva konservatiivse patriootliku klubi asutamiskoosolekule. Klubi tegutseb oma sõnul vastukaaluks demokraatlikele provokatsioonidele ja arendab Venemaa uut ideoloogiat, mille eesmärk on Venemaa taassünd. Me kõik teame, kuidas nende eesmärkide poole on liigutud. Paradoksaalne küll, et Venemaa kasutab poliitilise tööriistana tahet kaitsta venelaste õigust kasutada emakeelt, aga keelab sedasama teistele rahvastele.

Loomulikult pole küsimus ainul­t keeles, vaid loodusvarades. Arktilistel aladel sulav jää paljastab veelgi loodusvarasid ja need alad on ka soomeugrilaste maadel. Käimas on suur algatus arktiliste alade industrialiseerimiseks ning põlisrahvad on takistus sealsete loodusvarade ammutamise teel. Nende rahvaste hädad pole saanud samasugust rahvusvahelist tähelepanu nagu teiste mandrite põlisrahvaste elutingimusi hävitavad keskkonnakahjud.  Võib-olla on põhjus see, et ajakirjanikud reisivad meelsamini soojadele maadele kui Arktikasse või siis lihtsalt ei teata soomeugrilastest piisavalt palju. Nende kirjandust ei loeta, niipalju kui seda üldse on, ja rahvad, kes pole osa maailmakirjandusest kasvõi marginaalselt, neid justkui pole olemas nende jaoks, kellel on mõjuvõimu.

Kirjakultuurid on alati tugevad kultuurid ja üks parimatest asjadest on, et tõlgete abil saab neid vahendada ka teistele rahvastele. Kirjakultuur vahendab rahvaste kollektiivset ja ajaloolist mälu tulevastele sugupõlvedele ja tõlgete kaudu kogu maailmale, aga keel saab elada üksnes siis, kui lapsed ja noored kasutavad seda omavahel ja kui keel on elav arengus. Sellises keskkonnas sünnib ka kirjanikke, kes suudavad kasutada seda keelt tööriistana. Seepärast on kooliharidus ja argikeel olemuslikud elutingimused väikeste keelte kirjakultuuri seisukohalt – ja seepärast on nende väikeste keelte kasutamine lasteaedades ja koolides Vene valitsuse meelest nii hirmutavalt ohtlik.

See võiks ju peagi viia selleni, et Frankfurdi raamatumessil avaldataks raamatuid paljudelt põlisrahvastelt, lugusid nende kogetud ahistamistest, nende röövimisest, Venemaa mitmesaja-aastasest koloniaalpoliitikast. Võib-olla tehtaks neist kogu maailmale vaatamiseks filme nagu Uus-Meremaa maooridest või USA põlisrahvastest. Kuna loodusvarade röövimine võiks niisuguse asja peale keerukamaks muutuda, siis midagi sellist ei lubata.

Ainult vabad

keeled lendavad

Suurte keelte esindajad on minult vahel küsinud, miks ma ometi kirjutan soome keeles, ehkki oskan ka inglise keelt. Kirjutan soome keeles, sest see on mu emakeel, ja tänu tõlkijatele pole see, et esindan väikest keelt ja väikeseid põlisrahvaid, saanud takistuseks üleilmse lugejaskonnani jõudmisele.

Soome keel on kirjaniku jaoks võrratult algkõlaline, lõputute võimalustega. Pealegi, kui me, soomlased oleks oma keele ja kirjanduse arendamisest loobunud, poleks teil vast J. R. R. Tolkieni «Sõrmuste isandat». Tolkien armastas seda keelt ja lõi selle põhjal oma suurhaldjate keele. Kui seda keelt poleks, siis ei seaks keegi kahtluse alla, et asesõnad peavad ütlema ära kumma sooga on tegemist.

Soome ja eesti keel on hästi hakkama saanud ilma sugu näitavate asesõnadeta ja sel on vast midagi tegemist ka meie sugupoolte võrdsusega, sest keel loob alati tegelikkust. Ja vast tuntakse soomlasi täpsusearmastuse järgi seepärast, et olevikku ja tulevikku väljendatakse sama verbivormiga. Ennekõike on põhjust meenutada, et jõuluvana emakeel on tõenäoliselt soome või saami keel, viimane on samuti üks soome-ugri keeltest.  

Aastal 2014 on Soome rahvusvaheliste sõna- ja pressivabaduse organisatsioonide järgi maailmas vabaduselt esikohal. Eesti on jõudnud 11. kohale ja inimõiguste olukord on neil kahel demokraatlikul maal rahvusvahelises võrdluses suurepärane. Kõigest 20 aastaga toimunud muutus on suur. Kui Soome iseseisvus aastal 1917 ja Eesti 1918, suhtuti kahtlusega nende maade võimesse toimida iseseisvate riikidena – samamoodi suhtutakse praegu Ukrainasse. Nii Soome kui Eesti on näide sellest, kui tohutult võivad rahvad, keeled ja kunst lühikese ajaga areneda, kui neile antakse võimalus.

Fredrika Runeberg uskus nagu John Stuart Mill, et naised ja orjad saavad teada, kes nad on, alles siis, kui nad on saanud vabaduse. See käib ka keele kohta. Üksnes vaba suudab lennata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles