Olev Remsu: kes valitseb maailma? Tulevikuvisioon

Olev Remsu Foto: Ergo Kuld

Ei ole vähimatki kahtlust, et USA väsib kunagi seda maailma valitsemast. Ameerika president on praegu (poole) maailma peaminister, kuid igavesti see ei kesta. Ükski riik pole tipus püsinud jäädavalt, ja ei püsi ka Ameerika. Vaevalt et USA taandumine juhtub kokkuvarisemise teel, nagu see on toimunud ajaloos varasemate ülemvõimudega. Palun – NSV Liit, Saksamaa, veidi kaugemast ajaloost Austria-Ungari, Osmani impeerium, veel kaugemast leiab neid kümneid.

Usun, et demokraatiast on kasu ka loojumise puhul (nagu oli ka Suurbritannial läinud sajandi teisel kolmandikul), ausad valimised tagavad riigi viisaka troonilt lahkumise. Kardan, et ameeriklased ei luba varsti Ameerikal enam domineerida, maailma eri otstes korda luua ja sõdu pidada, raha kulutada ja ohvreid tuua.

Meelsus muutub ning valijad ütlevad bülletäänikeeles: aitab, meile meeldib isolatsionism, oma hääled anname seda teed pakkuvatele poliitikutele! Kui lahe oli meie esivanematel elada enne Esimest ja Teist maailmasõda, kui kõrgele tõusis meie elatustase! Millist edu saavutasime teaduse, tehnika ja kultuuri vallas! Majanduskriisigi ületasime suhteliselt valutult, kuna tegelesime ainult oma muredega ning maailm imetles ja kadestas meid.

Vene poeetide, represseeritud Anna Ahmatova ja mahalastud Nikolai Gumiljovi pojal, kaks korda vangilaagrisse mõistetud ning kahekordsel (ajalugu ja geograafia) teadusdoktoril Lev Gumiljovil on «passionaarsuse» teooria. Nimetus tuleb ladina sõnast passio, mis tähendab kirge/armastust, Gumiljovil on passionaarsus kasutusel mõne rahva/riigi/rahvuse/inimese erilise aktiivsus- ja passiivsusfaaside tähenduses, esimene neist olevat tekkinud elusaine biokeemilise energia ülejäägist. Armastus ongi ju kirglik aktiivsus.

See selleks. Gumiljov eristab rahvuse etnogeneesil seitse peafaasi. Esiteks aktiivsuse tõus ehk kõrvalekalle normaalsest oleskelust, küpsemine, võiduootus ehk ideaalide peatne realiseerimine ning tipuks on ohvrimeelsuse ehk akmeetasand. Järgneb langus, s.o passiivsusfaasid – kuldne sügis ehk hämardumine, agoonia ehk verine pimedus ja mälestus. Gumiljov toob oma teooria kinnituseks näiteid kümnete etnoste minevikust, kuid sellega saab kirjeldada olevikkugi, ainult et faasid on lühemad, üleminek ühest teise kiirem.

Õigustuse vaadelda selle teooria valgel tänast päeva annab ka Gumiljov ise, tema on seda rakendanud nii väljapaistvate kui kurikuulsate isikute eluetappide kirjeldamisel, nagu Jan Hus, Jeanne d’Arc, Leonardo da Vinci, Napoleon, dramaturg ja diplomaat Aleksandr Gribojedov, kunagine Venemaa peaminister krahv Sergei Witte, Stalin jt.

Mulle tundub, et USA on peatselt lahkumas tipust, jõuab varsti kuldsesse sügisesse. Mis saab edasi? Millised suurriigid tunduvad olevat Gumiljovi loodud astmestikul tõusul?

Ega konkurente kuigi palju olegi. Venemaa oli enne Esimest maailmasõda maailma kiireima majandusarenguga ning territooriumilt üle aegade suurim impeerium. Nõukogude aeg oli verine agoonia, mil Stalin lõi võimsa sõjatööstuse ja vallutas maid tagasi, Hruštšov laskis taevasse Juri Gagarini ning katsetas kõigi aegade võimsaimad pomme, kuid see kõik toimis pika lõpu vapluskrampidena. Praegu on mälestusfaas, oma rumalate kobrutustega, mis suurte vallutuste kõrval tunduvad haletsusväärsete, hambad ristis tehtud ahvimistena, edeva inimese egotsemisena.

Kes astub Ameerika pjedestaalile? India? See riik on hoolimata tuumarelvast nagu loodud oma rahvusrikkuse ja usuvabadusega suurimaks demokraatiaks, oletan, et India vist ei mobiliseeru vägevaks ja ühtseks rusikaks, mida maailmavedaja positsioon eeldaks.

Brasiilia? Võib-olla, võib-olla, kuid kunagi hiljem, mitte vist kohe pärast USAd. Ja siis ehk liidus hispaaniakeelse Lõuna-Ameerikaga.

Sõelale peaks jääma kaks kandidaati: Hiina ja islamimaailm. Kumbki ei püri esimest korda akmee­tasemele.

Raske on ju mõõta riikide liidripositsiooni pika ajaloo jooksul. Me võime näha, et mõni riik on kaugel teistest eemal (nagu näiteks Hiina), ent kas ta on ees või lihtsalt kõrval? Ees on ta vaid ühel tingimusel – siis, kui teised riigid järgnevad talle mõne (teinekord üsna pika) aja pärast sama teed pidi, mille liider on enne läbinud, kui teised ei pööra oma arengus kuhugi mujale.

Läbi sellise filtri uurides näeme, et Hiina nagu oleks maailma juhtinud paar tuhat aastat, tõsi, esialgu teisi kultuure suurt mõjutamata. Hiinlaste hiilgavad leiutised, nende orjanduslikult ja hiljem feodalistlikult eeskujulik riigi- ja maksusüsteem on üldiselt tuntud, vähem teatakse, et Hiina talupoja ja linnamehe elatustase oli kuni 17. sajandini kõrgem kui nende ametivendadel muus maailmas, kaasa arvatud Euroopas.

18.–19. sajandil langes Hiina aga (Gumiljovi terminoloogiat kasutades) obskuratsiooni, passionaarsuse aktiivsusjõud asendus allpassionaarsuse passiivsuse ja allaandlikkusega, see peaaegu hävitas riigi ning andis teistele võimaluse Hiinast hiigeltükke haarata. (Paljudel juhtudel kasutati anneksioonide eufemismina kontsessioonilepingute nimetust.) Nüüd ollakse taas jalul. Ma julgeksin määrata, et Hiina on tänaseks jõudnud võiduootuse, ideaalide peatse realiseerumise faasi.

Islamiliikumine? Praegu oleksid nad Gumiljovi järgi Hiinast faas madalamal, küpsemise, see on kodusõdade ja ühtsuse loomise staadiumis. Meenutame, et see on päris normaalne nähe maailmavalitsemisele pretendeeriva etnose puhul, verise vennataputee käisid läbi hellenid, roomlased, hiinlased, mongolid, moslemid ise jt.

Islamiliikumise puhul on tegemist juba kolmanda ettemurdmisega, nende kaks eelmist üritust 7. ja 14. sajandil olid võidukad, tõid triumfitunnet nende valitsejatele ning häda ja viletsust vallutatud maadele. Ühe kalifaadi pealinn Córdoba oli eelmisel aastatuhandevahetusel maailma suurim linn, võimas kultuuri-, kaubandus- ja käsitöökeskus.

Varem ja hiljem paiknesid maailma suurimad linnad peamiselt Hiinas, see riik oli oma varasemal pikal-pikal juhtpositsioonil võrdlemisi isolatsionistlik, kuid uuel, tänapäeva globaliseerunud majanduse ajastul, see vaevalt et õnnestub. Vähemalt esialgu kindlasti mitte, ehk alles siis, kui kõik otsad on enda käes.

Tänased islamidžihadistid pole varjanudki kalifaadi taastamise plaane. Seegi kalifaat tahab laieneda nelja ilmakaarde nagu eelkäijad. Euroopat püütakse allutada infiltreerumise ja emigreerumise teel. Venemaa islamiseerub Venemaa moslemite kõrge iibe abil, mis edaspidi ilmselt ei kulge enam suhteliselt rahulikult.

Kahe tuumariigi, India ja Pakistani vastasseisust hoovab homsete sõdade märk, nagu ka hanide (suurhiinlaste) ning uiguuride ja huide (Hiina teiste moslemite) kokkupõrgetes Xinjiangi-Uiguuri autonoomses piirkonnas.

Niisiis, maailma juhtriiki ei pane paika teaduse ja tehnoloogia tase ega võimas armee, mõlemad toimivad maailmaajaloo perspektiivis suhteliselt lühikest aega ning neil on siis teisejärguline roll. Otsustavad hoopis Gumiljovi toodud passionaarsusfaasid, mille vastu ei saa ei perfektse armee ega ka kõige moodsama relvastusega.

Niisiis, kumb? Kas Hiina või tuleviku-kalifaat? Selle otsustavad sõjad. Kunas saabub lõplik lahendus? Seda ei riski ma ennustada, igatahes mitte täna-homme. Võib-olla kümne aasta pärast, võib-olla läheb aega pikemalt.

Meile, eestlastele, oleks muidugi kõige parem, kui maailmas poleks üldse sõjalisi konflikte. Nagu ka paljudele teistele rahvastele. Ent kuna sellist aega, paistab, ei tulegi, siis mida kaugemal meist verd valatakse, seda etem meile.