Jaanika Juhanson: kes kardab pimedat?

Jaanika Juhanson
Jaanika Juhanson
:

Pimedad pole võõras inimlaadne liik. Nad on inimesed, kes lihtsalt ei näe. Ja see omakorda ei muuda neid kuidagi ühe vitsaga lööduks. Seda hirmutavat «teist» on alati lihtne üldistada ja sellest peaks loobuma, kirjutab lavastaja Jaanika Juhanson.

Põhikooli ajal veetsin õige mitmel talvel õige mitu nädalat silmakliinikus. Iga silmaoperatsioon oli meile, lasteosakonna asukatele, päeva tähtsündmus. Me jooksime ligi, kui keegi raamiga palatisse sõidutati, seisime ta voodi ümber ja jagasime kogemusi. Tolle operatsiooni järel oli aga mul halb olla. Lesisin voodis, mõlemad silmad marlipatjadega kinni teibitud, ja teised käratsesid ümber. Üks poiss torkas mingi naljaka inspiratsiooni ajel mulle õunasüdame suhu. Ma pöörasin pea padja poole ja hakkasin nutma. Kõik jäid vaikseks ja läksid ära.

Peamine, mida ma tookord tundsin, oli äralõigatus. Ma olin küll nalja kese, kuid ei saanud sellest osa. Kui mõtlen sõnale «abitus», siis esmaselt tuleb mul meelde just see haiglavoodi ja õuna­süda.

Minu elu üks suurimaid hirme ongi olnud pimedaksjäämine. Mu ebaadekvaatses kujutluses kehastusid sellesse võimalikku situatsiooni tolle voodiabituse tunded. Arvasin, et siis pole mõtet edasi elada. Praegu on mul toonaste mõtete üle sügavalt häbi. Sama häbi, valus ja piinlik on, kui kuulen, et keegi on mõnelt mu pimedalt sõbralt küsinud: «Kuidas te üldse niimoodi elada saate? Kas nii on mõtet elada?» Kuid ma saan aru, et neis küsimustes pesitseb ilmselt peegeldusena enda hirm, mis rumalal moel välja prahvatatakse.

Hirmu teine poolus on haletsus. Platvorm, mis langetab teise inimese sõltuvusse, aga enda tõstab kaasatundja mõnusasse rolli. Näiteks kujutle, et lähed mööda tänavat ja keegi surub sulle kaasatundvalt mõned sendid pihku nagu kerjusele. Või kui satud kellegagi rääkima ja ikka kumab lõpuks sõnadest või intonatsioonist haletsus. Tüütu? Või öelda veel rängemalt? Või kujutle end nooreks emaks, kes on nägijast väikese pojaga bussis. Siis tuleb üks vanamemm, kes sussutab: «Oh sa vaene lapsekene küll, et sellist elu pead elama, aitad muudkui ema ja...»

Haletsusega käib ühte jalga ebakonstruktiivne abistamissoov. Mis ühest küljest on tore, kuid teisalt mõjuvad tühiaktsioonid veidralt ja häirivalt. Näiteks. Noormees kõnnib aeglaselt mööda kõnniteed ja möödub ülekäigurajast. Järsku tunneb, kuidas mingi mees võtab tal sõnagi lausumata käe alt, sisuliselt tassib üle tee ja ütleb: «Palun.» Noormees tänab ja läheb üle tee tagasi. Võiks tunduda ju üsna mõistetav reegel, et enne kõneta ja küsi, kas su abi vajatakse, mitte ära otsusta ise teise eest ära ning mine käppapidi kallale.

Haletsusel on ka teine vorm – maskeerumine imetluseks. On imepärane, kui öeldakse: «Sa inspireerid mind.» Kui ainult see inspiratsioon ei tuleneks faktist, et teine inimene on pime, saab eluga hakkama ega sumpa sügavas meeleheites. Mis nagu näitaks, et inspiratsioon seegi, et teine julgeb elus olla.

Suvel kõnetas mind pärast pimedate ühingu ja tehnikakõrgkooli ühislavastuse etendust heatahtlik proua: «Ma alati imetlen neid, kes jaksavad tegeleda puuetega inimestega. See on ju teile ka raske, selline lavastamine.» Kõige tihedamini mulle esitatav küsimus ajakirjanikelt on: «Ja mis on pimedatega teatrit tehes kõige raskem?» Mõlemas situatsioonis olen püüdnud selgitada, et andke andeks, aga ei ole raske. Sama raske ja põnev kui iga lavastuse puhul. Muidugi, tegu on harrastajatega, mis seab erinõudmisi. Muidugi peab misanstseenidega natuke skeemitama, teksti kordamine on abivahendeid nõudev ja lavastusse paneme kirjeldustõlkelisi lõike. Aga ma ei tunne enda õlul eneseohverduse painet. Meil on väga äge punt.

Võõrahirm on ka üks püsihirme. Hirm teisest rahvusest, religioonist, seksuaalsest orientatsioonist, ükskõik mille poolest erineva inimese ees. Ja hirmu suured silmad maalivad teisest midagi ebaloomulikku. Kas just koletise, aga kindlasti põhimõtteliselt teistmoodi funktsioneeriva humanoidi.

Ja kui see teine on pime, võiks talt küsida: kas pimedad magavad, silmad lahti? Kas pimedad näevad unenägusid? Kuidas nad trepist üles, teisele korrusele saavad? Kuidas pimedad armuvad? Kas pimedad seksivad? Kuidas pimedad seksivad? Kuidas küll pime lapsi kasvatab?

Samas on veel müüte, mis määravad tolle humanoidiliigi omadusi: nad on eriti tundlikud, kuulevad hästi ja neil on hea mälu. Üks mu pime sõber ütles seepeale: «Iseenesest ei tule siin midagi.» Ehk need omadused võivad tõesti mõnel konkreetsel isikul olla, kuid ei pruugi.

Pimedad pole võõras inimlaadne liik. Nad on inimesed, kes lihtsalt ei näe. Ja see omakorda ei muuda neid kuidagi ühe vitsaga lööduks. Seda hirmutavat «teist» on alati lihtne üldistada ja sellest peaks loobuma.

Seesmise ebaluse näiteks võib tuua situatsiooni, kus mõni pime inimene töiselt kellestki jõhkralt üle sõidab või tüütult peale käib. Siis kõheldakse tema puhul reageerimast nii, nagu tahaks, sest «äkki ta arvab, et suhtun tõrjuvalt temasse kui pimedasse». Ei. See tank ei olnud mitte «pime inimene», vaid «see inimene». Pime inimene ei pea mulle meeldima ainult sellepärast, et ta on pime. Ka see on üks haletsusvorme.

Ilmselt leebeim hirm on hirm sobimatult käituda või haiget teha. Vähemalt esimene pool aastat, kui pimedate ühingus teatritunde tegin, püüdsin piinliku täpsusega jälgida, et ma ei ütleks «Nägemist!» või «vaata». Nüüd tean, et kui neid sõnu ei kasuta puhtast tähelepanematusest, on need vaid mõisted. Sõnahirmu näiteks sobib lugu, kuidas seltskonnas keegi noormees vaimustusega ilusast päikesetõusust rääkis, siis aga pimedat tütarlast märkas ja vabandas. Tüdruk naeris, öeldes: «Kuule, üldiselt ma ei pane pahaks, et sa näed.»

Olen püüdnud selgemaks mõelda, miks inimesed käituvad vahel teise inimesega ebaadekvaatselt. Aga mina pole ju hirmuspetsialist. Näiteks ei oska ma mitte kuidagi hirmudega põhjendada tähelepanematust ja ignorantsust. Ma ei oska vastata, miks ametnik, kelle juurde noor pime naine koos saatjaga läks, küsis saatjalt: «Kas ta kirjutada ka oskab?» Saatjast ema vastas, et aga küsige talt ise. Rääkida oskab ta ka.

Või miks keegi netikommentaator kirjutas artikli alla, mis kirjeldas pimeda noormehe teekonna keerukust praeguses teederemondi-Tallinnas, et väikse inimgrupi tõttu ei peaks teised kannatama. Nimelt, need piibitavad valgusfoorid ja sellest tulenev mürasaaste ajab ju hulluks.

Või miks on olemas selline päev, mil keegi ei vasta, kui üks noormees küsis bussipeatuses saabuva bussi numbrit.

Või miks ema, kelle lapse vastu on kogemata puututud, jätkas räuskamist ka siis, kui on vabandust palutud ja öeldud: «Ma olen pime.» Mille peale ema vaikis hetkeks ja tulistas lõpetuseks: «Aga lapse pead võiks ikka näha.»

Võiksin küsida ka, miks Tallinnas, kõigi uute teede ehitamise käigus, on unustatud reljeefsed ülekäiguraja tähistused? Miks on Eesti teatris ja kinos kirjeldustõlge vaid äärmine erand? Miks pimedate tegevuskeskuse rahastus, mis annaks paljudele pimedatele võimaluse muuta oma elujärg aktiivsemaks ja töisemaks, aina venib ja venib?

Võiksin küsida ka töövõimeseaduse kohta, aga täna pigem mitte. Võib ju öelda, et meil on niigi palju probleeme, mida lahendada, need võivad oodata. Ei ole olemas esimese või teise järgu probleeme. Kellelegi on probleem alati esimene.

Jõuan ringiga jõuan tagasi silmakliiniku voodi juurde. Olen eelnevalt kirjutanud aktiivsetest pimedatest ja vähenägijatest, kes saaks kui mängleva kergusega kõigega hakkama. Kuid iga inimene võib vajada teatud hetkel abi. Oldagu siis märkavad. Sest ma tean, et kõik ei liigu valge kepiga kartmatult liikluskeerises, vaid kuskil kummitab kedagi ka samalaadne äralõigatuse ja abituse tunne kui toona mul, õunasüda suus. Kuidas astuda esimene samm? Kuidas võita pimedatega seotud hirme endas? Pakun kolm toetuspunkti.

Esiteks, teadlikkus ja heatahtlik huvi ilma pealetükkivuseta. Ma võin ju imestada, miks ei teata, kuidas pimedad arvutit kasutavad või et on olemas pimedate lauatennis. Aga olgem ausad, aastaid tagasi kõhklesin pimedale massöörile e-kirja saates, olemata päris kindel, kuidas ta seda loeb. Nii et – parem juba küsida. Muidugi jäädes terve mõistuse ja taktitunde piiridesse. Aga maailm saab avaram ja huvitavam, ma luban.

Teiseks, tähelepanelikkus ilma haletsuseta. Märgatagu ja suheldagu. See ongi kõik, mingit erilist lähenemisviisi pole vaja.

Kolmandaks, huumor ilma hoolimatuseta. Huumorimeele näiteks. Kust sai Terateater nime? Üks meie teatriliige pakkus naljaga, et kui juba, siis paneme Pime Kana Leiab Tera. Nii jäänudki, kuigi samas kangastuvad teraga seoses ka «kahe teraga mõõk», «tarkusetera», «päikesetera», «silmatera» või «Hoopis teine tera!»

Jaanika Juhanson on pimedate ja vaegnägijate teatri – Terateatri – kunstiline juht.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadarvamusjaanika juhansontöövõimereform
Samal teemal
Sisuturundus
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE