Edward Lucas: Venemaa hübriidarsenal

Edward Lucas Foto: SCANPIX

Lääs suudab üsna hästi hinnata Venemaa võimekust tava- ja tuumarelvastuse osas. Aga muude relvade puhul?

Ukraina – ning nüüd ka Balti riikide ja muude alade – sündmused on selgeks teinud, et tavapärasel sõjalisel jõul on Kremli arsenalis suhteliselt väike osa. Venemaa relvajõudude tegelik ülesanne pole mitte niivõrd sõdida, kuivõrd provotseerida, hirmutada ja alandada. See hõlmab põikeid teiste riikide õhuruumi (taas Rootsis möödunud nädalal) või ärritavalt õhupiiri lähedal lendamist (Ameerikas). See tähendab õppusi, millel harjutatakse ründamist ja demonstreeritakse uusi relvi (muu hulgas ka valmisolekut tuumarelva kasutamiseks).

Samuti kuulub närvide sõja arsenali majanduslik surve. See võib avalduda ligipääsu äralõikamises Venemaa turule. Selline taktika tekitab majanduslikke raskusi – töötust ja alanevat elatustaset – ning seeläbi poliitilist survet riigijuhtidele, kes tunnevad end juba niigi närvilise ja ahistatuna. Eriti hea relv on energia. Suured energeetikaettevõtted hakkavad kaeblema, kui valitsus ohustab nende kasumit näiteks otsustava toetusega sanktsioonidele.

Teoorias peaksid ärimehed tundma muret õigusriigi pärast (ja pärima venelastelt, kuidas on ajada äri riigis, kus seadused ei kehti). Praktikas on aga liigagi ahvatlev teha sehvti inimestega, kes pikema aja peale oma riigi ruineerivad, aga pakuvad ometi lühiajaliselt suurt kasu. Nii saab Venemaa peibutada porgandiga ehk odavate ja usaldusväärsete gaasitarnetega Sout­h Streami torujuhtme kaudu. Eeslid Austrias, Bulgaarias, Horvaatias, Itaalias, Serbias, Sloveenias ja Ungaris küünitavad mokad meelsasti maitsva porgandi suunas, taipamata, et hinnaks on rakendamine Venemaa kaariku ette.

Tasub aga vaid ärritada Kremlit ja sinu seninegi torujuhe võib hakata tühjusest kõmisema (nagu kogesid äsja Poola ja Slovakkia). Tõsi, on olemas teisi gaasitarnijaid ja alternatiivseid energiaallikaid. Kuid neil on oma hind: töökohtade kadu, suurem kulu ja (algul) väiksem usaldusväärsus. Eesti valijad on ehk sellega kui riikliku julgeoleku eest tasutava hinnaga nõus. Kuid paljud Euroopas ei ole.

Korruptsioon on tulus viis soodustada õigete otsuste langetamist, olgu tegu energeetika või millega tahes. Miks tungida kellelegi kallale, kui võib rahastada erakondi, kes avalikult või varjatult teevad sinu tahtmist, või pakkuda tulutoovaid töökohti ametist lahkunud poliitikutele? Raha saab pakkuda ajakirjanikele, mõttekodadele ja vabaühendustele, kes toetavad (selle peale või niisamagi) sinu sihte. Lõpptulemusena muutub aga avalik elu. Need, kes astuvad Venemaa vastu, tunnevad end üksiku ja vaesena. Kes aga lõõritavad kenasti Kremli laulu, õitsevad nii erialaselt kui isiklikus elus.

Luureteenistuste kaudu tegutseb Kreml käsikäes organiseeritud kuritegevusega (nagu oleme näinud Bulgaarias). Kui hankida endale mõjuvõimsa kohaliku maffia toetus, on vastased veel enam hirmul. Julgeolekuasutuste ründamine, kes üritavad võidelda organiseeritud kuritegevusega, saadab välja väga võimsa sõnumi – nagu näitab ilmekalt Eston Kohvri röövimine.

Nende kõrval on kübersõjas kasulikeks abilisteks kuritegelikud häkkerid, võtku nad siis ette lihtsakoelisi, aga laiaulatuslikke rünnakuid, nagu nägime Eestis 2007. aastal, või keerukamaid, valitsusside halvamisele suunatud rünnakuid, millega oleme kokku puutunud Ukrainas. Rohkeid võimalusi pakub psühholoogiline sõda, näiteks kunstliku finantspaanika tekitamine (taas näiteks Bulgaaria).

Hästi toimivad muidugi ka vanamoelised jaga-ja-valitse-diplomaatilised etteasted. Kreml annab läänele mõista, et on abiks Lähis-Idas, kui saab vabad käed Ukrainas. Isegi kui midagi ei toimu, lööb see alla Ida-Euroopa liitlaste moraali.

Kõike eelkirjeldatut seob ühte Venemaa propagandamasin oma vapustava eitamise, mitmetimõistetavuse, silmakirjalikkuse ja «agatamisega». Peamine sõnum on selge: lähedased suhted Venemaaga on palju paremad kui sõltumine nõrgast ja dekadentlikust läänest.

Üksikuna pole ükski neist relvadest võidukas. Kuid ühtekokku on need ometi väga mõjusad. Venemaa peab hübriidsõda. Lääs ei ole aga veel valmis hübriidkaitseks. Selles osas on Eestilt veel palju õppida.

Tõlkinud Marek Laane