Tiina Tambaum: uued kogemused lükkavad isegi surma edasi

Tiina Tambaum Foto: Erakogu

Rõõmsad kogemused on tähtsad nii vaimsele kui kehalisele tervisele. Uuringute järgi tegelevad Eesti vanemaealised kohusetundlikult oma kehalise tervisega, aga kipuvad unustama suhtlemise ja unistuste täitmise, kirjutab vanemaealiste uurija Tiina Tambaum (Tallinna Ülikool).

umb on teie jaoks olulisem käik, kas sõbrale külla või regulaarne visiit arsti juurde? «Ikka külla, eks pärast käin arsti juures ka ära,» vastab kahekümnene. Kumma valib ja kumma lükkab kerge südamega edasi pensionär? Tõenäoliselt lastakse sõpradel oodata ja käiakse asjalikult arsti juures.

Aasta tagasi läbi viidud uuringus maapiirkonna vanemate meeste seas ilmnes kõneluste lauseanalüüsis selge muster. Kui mees rääkis oma elu segavatest tervisest tingitud takistustest, oli tihti samas lauses kohe ka lahendus välja pakutud. («Rohud teevad uimaseks, siis viskan peale sööki natukeseks pikali»). Kui aga räägiti sotsiaalsetest takistustest, seisnes lause vaid probleemikirjelduses. Lahendust või puuduse kompenseerimise võimalust polnud kõnelejad kunagi otsinudki. Nii jäid aegamisi ära pidusse minekud ja sõprade poole sisseastumised. Põhjendused olid kiired, kuid väheveenvad: «oleme nii aeglaseks jäänud», «mis sa teist häirima lähed, kui ise endal midagi kaasa võtta ei ole, vanasti oli särtsakustki võtta».

Tõsi ta on – kui füüsilise tervise muutustega ei kohandu, on füüsiline elu lihtsalt otsas. Sotsiaalse elu muutustega kohandumine on aga asendatud sellest loobumisega. Täpsemalt, võetud on Muhamedi roll, kes ootab, et mägi uksele koputab.

Takistuste nimekiri, miks justkui ei saa minna, ette võtta, teha või kaasa teha, tuli vanemate meeste intervjuudes pikk ja mitmekesine. Sõbrad on lahkunud, jäänud on inimesed, keda ei tunne või kellega pole terve elu jooksul klappinud. Ligipääs ja ruumid ei vasta nendele tingimustele, mida nõuab vananev keha. Elukogemus muudab paljud väljapakutud valikud juba eos ebahuvitavaks. Peas vasardab võrdlus noorematega ning mälestused endast noore mehena. Ettekäändeks toodi isegi rahvust.

Kas tõesti suunab rahvus meid nautima pigem polikliinikut kui kaasteeliste seltskonda? Vaevalt küll. See on ikka rohkem hirm pingutuse ja teadmatuse ees. Suhtlemine pole lihtne asi. Peab ju mõtlema, millest rääkida, ja teise öeldut oma maailmapilti sobitama. Sellepärast on palju mugavam tulla kindla asja pärast, ja kui asjalikku eesmärki ei ole, kui on lihtsalt pidu ja olemine, siis tulemata jätta. Mida vanem on inimene, seda vähem on tema kõrval vanu kamraade ja seda vähem on võimalust «mugavaks» suhtluseks, kus teemad tekivad ühise kogemuse pinnalt.

Harjumuspärasest keskkonnast väljaminek on pingutus ... mis ennast aga alati ära tasub, pakkudes uusi ideid ja emotsioone ning materjali võrdluseks oma maailmapildiga. Võib öelda, et suhtlemine on vanemas eas peaaegu ainus õppimise vorm. Õppimine tekitab muutuse ning areng on see, mis pakub elumõnu.

Augusti lõpus korraldas minister Helmen Kütt traditsioonilise tänuvastuvõtu nendele vanematele inimestele, kes on oma kogukonnas eestvedajad, eeskujud ja sütitajad. Jäin jutustama Heljuga, kes on Kolga-Jaanis pannud tantsima igas vanuses «karusid». Helju rääkis hasardiga oma elust ja Kolga-Jaani inimestest. Reipa ja sorava jutu sees põikas aga naise mõte mitmel korral iseenda peale. Helju väljendades taas ja taas rõõmu selle üle, et ta oli ikkagi otsustanud vastuvõtule tulla. «Teate, mulle üldse sellised pidulikud asjad ei meeldi. Ma olin väga kahevahel, kas ma ikka hakkan siia Tallinna sõitma. Ma ju teadsin ette, et ma siin kedagi ei tunne,» selgitab Helju ja tunnistab silmade särades: «Mul on nii hea meel, et ma tulin!» Helju asendas apteegi ministri vastuvõtuga. Rõõm on ravim.

Rindapaisutav positiivne emotsioon ei astu uksest sisse passiivsele ootajale ega teki televiisori vaatamisega. Rõõmu järel peab ise käima. Räägin ühe loo suvisest laulupeost. Tean mitmeid vanemaid inimesi, kes keeldusid juba eos mõttest minna Tallinna peole, sest «seal on ju nii palju rahvast ja trügimist». Milleks minna kodust välja, kui pidu teleka kaudu koju tuuakse, kõlasid argumendid. See lugu jutustab abielupaarist, kes elab Londonis. Ratastoolis Margaret (68) ja tema abikaasa Keith (66), inglased, kellel pole mingit seost Eestiga, käisid juuli alguses meie laulupeol.

Margaret ja Keith planeerisid seda sõitu pool aastat. Läbisid bürokraatiamüüri ja said isegi kindlustuse. Sõit, mille jooksul vahetati ronge ja praame, kestis peaaegu nädala, sest Margareti süda ei kannatanud lennusõitu. Esimesel peopäeval Margaret hotellist välja ei tulnud. Tema keha kogus vett ja seisund pani muretsema. Laulupeopäevad aga õnnestusid. Me liikusime piduliste rongkäiguga kaasa, sest muud moodi ratastoolis sellel päeval laululava suunas edasi ei saanud. Hõiskasime hurraa ja lehvitasime tänavat ääristavatele tuhandetele inimestele. Kuningriigi kodanikud ei suutnud oma silmi uskuda, kui nägid peaministrit ja presidenti lihtsalt rahva seas seistes pidulisi tervitamas.

Üks koorilaulja, kellega oli meie väike grupp parasjagu kohakuti sattunud, kinkis ratastoolis naeratavale Margaretile kimbu rukkililli. Jäime rahva ja piduliste vahel rongkäigus marssides Postimehe fotograafi kaamera ette ning õhtul oli elevust palju, kui leidsime endast ülesvõtte Postimehe albumist «Eredaid hetki laulupeost». Keith ja Margaret ajasid kontserdil kavaraamatust järge ja püüdsid isegi kaasa laulda. Olime osalised lainetes ja tule süttimise-kustumise rituaalis. Emotsioon oli nii tugev, et Margareti keha unustas, et on suremas.

Esmaspäeva hommikul saatsime paari Stockholmi praamile. Meeleolu oli lustlik ja hing oli kerge. Jäi kindel jutt, et viie aasta pärast on nad siin tagasi, seljas oma rahvariided ja liikumisvahendiks auto, sest «nii mahub peale rohkem suveniire».

Kaks nädalat hiljem sain Keithilt e-kirja, et nüüd on aeg saabunud. Margaret on haiglas ja sealt tagasiteed enam pole. Nad olid palatis kahekesi otsustanud, et viimane foto Margaretist, mida nad matusetseremoonial kasutada tahaks, on seesama võte laulupeo rongkäigust. Margaret on sellel pildid õnnelik, nad olid tundnud Tallinnas õnne. Nende viimane seiklus õnnestus, elu reaalsus ei seganud vahele. Laulmine koos 100 000 eestlasega ühendas nad veelgi tugevamalt kokku ja see kergendab Keithi meelt. Margaret lahkus rahulikuna.

Margaret vahetas arstilkäigu uute kogemuste vastu. Ta teadis, mis võib tulla. Valik tunda avastamisrõõmu kõlas mõistlikumana kui valik tegeleda oma sureva kehaga. Jah, väga tähtis on lisada, et Margaretil oli kõrval abikaasa ja neil oli inimene, kellele toetuda Eestis kohapeal. Aga midagi poleks toimunud, kui naine poleks ise väga tahtnud.

Statistikaameti ajakasutuse uuringu kohaselt on Eesti vanemaealiste peamine ajatäide televiisor. Kultuuriliselt on veidigi aktiivne vaid iga teine pensioniealine. Spordiga on seotud vähem kui kümme protsenti vanemast elanikkonnast, vabatahtlikku töösse on haaratud väga üksikud. Üleeuroopaline 50+ vanuses elanikkonna uuring SHARE (The Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe) näitab, et enam kui pooled Eesti pensionieas inimestest elavad üksi.

Televiisoriga juttu ei aja. Televiisor ei paku ajule arendavat impulssi ega pane rahuldust tundma iseenda väikestest saavutustest. Eesti linnades ja külades on järjest enam võimalusi, ruume ja vahendeid, mis saavad anda põhjust kodust välja tulla, ettevõtmisi, millest leida mõõdukaid väljakutseid ning uusi eneseteostusvõimalusi. Kõige selle juures on loomulikult oluline seltskond – kes on need inimesed, kellega koos teha ja kellelt oodata innustust. Vanemate meeste uuring kinnitas teadaolevat tõsiasja, et järjest vähem ja vähem on oma külas inimesi, keda tuntakse. Uudishimu uute vastu on olemas, aga uudishimuks see jääbki. Üksindust peetakse vanuse pärisosaks.

Kui pereliikmed, head sõbrad ja tuttavad on kaugel või jäädavalt kaugel, tuleb leida uued. Inimeste eluiga pikeneb, inimesed liigutavad oma elukohta sageli. Tutvuse otsimine ja hoidmine peab olema pidev ja sihipärane tegevus, see pole ainult noorte asi, see on keeruline töö läbi elu.

Tutvust algatab tavaliselt julgem pool. Kes on julgem, ei sõltu vanusest. Margaretil oli abikaasa ja sõbrad, kelleta ta poleks saanud ellu viia oma unistusi. Vaatame ringi, ja kui vaja, pöördume esimesena inimese poole oma lähikonnas, kes tundub olema jäänud üksi oma mõtete ja televiisoriga ega arva juba ammu, et ta võiks minna laulupeole ega isegi mitte sünnipäevapeole. Looduses on sügis ettevalmistus talveks, inimeste seas aga uute ettevõtmiste algus.