Võõrsilt tagasi kodumaale kooli

Klassiruum Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Üha enam leiavad õpetajad uue õppe­aasta algul klassist Eestisse tagasi pöördunud perede lapsi. Naastakse, sest vanemad usaldavad meie haridussüsteemi rohkem, kirjutab Sirje Pärismaa Õpetajate Lehes.

Õpetajad on Eestis paremad!, teatab Tartu erakooli 5. klassi õpilane Erik Hõim vastuseks küsimusele, mille poolest Eesti kool erineb Ameerika omast. Erik on tasapisi harjumas sellega, et ümberringi on vaid rahvuskaaslased. Harjub sellegagi, et iga ainet annab erinev õpetaja ja tunnid toimuvad eri klassiruumides. Algul oli pisut raskegi õiget kohta üles leida.

Erik on Eesti koolis teisel katsel. Tema vanemad on küll Eestis sündinud, kuid töötasid pikki aastaid Ameerikas, kolisid vahepeal Eestisse ning Erik jõudis siin 1. klassis oma piirkonnakoolis käia. Sügisest on Eriku ema Terje Hõim Tartu ülikooli koolimatemaatika keskuse juhataja ning tal tuli leida kool nii Erikule kui ka nooremale tütrele Helinale.

«Juba aprillis võtsime ühe kooliga ühendust, aga ei saanud vastust. Jaanipäevaks selgus, et klassid on täis, aga seda oleks võinud meile kohe öelda, et kooli otsimine ei jääks viimasele minutile,» kirjeldab Terje Hõim otsinguid. Kahjuks ühendati Eriku piirkonnakoolis, kus poisile oli väga meeldinud, kolm klassi kaheks. Kartes suures seltskonnas koolikiusamist aktsendi pärast, valis pere vähemate õpilastega erakooli.

Koolis vestlesid õpetajad ja direktor esmalt laste ja emaga. Matemaatika ja eesti keele testi sooritamise järel said õde-venda samadesse klassidesse, kuhu pidanuks Ameerikaski minema. Teistest on nad aasta jagu nooremad, sest Ameerikas minnakse kooli varem. Terje Hõim võrdles enne Ameerikast tagasi tulekut ainekavasid ja veendus, et vajalikud teadmised on lastel olemas. Kuna kodune keel on eesti keel, ei jää nad ka sellega jänni.

«Erik sai eesti keelele väga hea põhja 1. klassis ja on senini elanud vana rasva peal. Helinaga aga tegime terve suve 2. klassi töövihikust harjutusi,» räägib Terje Hõim, kes on lapsi väiksest peale sihikindlalt arendanud.

Elav sõnaraamat

Ta tunnistab, et kodumaale tagasi tuleku üks kaalukas põhjus oligi haridus. «Väiksemas riigis on uuendusi lihtsam sisse viia. Hariduse võimalused on paindlikumad ja kõrgemal tasemel. Ameerikas on suur ja logisev süsteem, mida on raske muuta ja vedada,» võrdleb ta. «Et Tartu erakool on üks innovatsioonikoolidest, kel projektid ülikooliga, sain alles hiljem teada. Igatahes lapsed on praegu väga rahul ja neil on juba sõbrad tekkinud.»

Inglise keele tunnis tunneb Erik oma sõnutsi end elava sõnaraamatuna, sest oskab öelda kohe õige sõna, kui mõni laps ei tea. Õpetaja on andnud talle ka eriülesande õpetada iga päev kaaslastele selgeks mõni raskem sõna ning korra nädalas on eratunnid koos native speaker’iga. Teiseks võõrkeeleks valis Erik prantsuse keele. Kuna erinevalt klassikaaslastest pole ta seda enne õppinud, osaleb ta järeleaitamistundides, et teistele järele jõuda.

Arvutitest ja programmeerimisest huvitatud poiss leidis endale sobiva ringi huvikoolis. Ema on rahul, et tunniplaanis on ettevõtluse alused ja tütrel tantsuõpetus. Koolist koju tulevad lapsed ise bussiga – Ameerikas olnuks see mõeldamatu.

«Siin on vabadust ja iseseisvust palju rohkem, ka seepärast tahtis Erik tagasi,» ütleb Terje Hõim. «Ameerikas lähevad lapsed isegi sööklasse hanereas ega tohi astuda sammugi kõrvale. Nagu sõjaväes!»

Igaühel oma lugu

«Meil oli esimesel koolipäeval hirm, et laps satub põlu alla, kuna räägib eesti keelt vaevaliselt, aga koolist tulles ütles ta, et äge oli,» räägib Andrus Jallai, kelle poeg õpib erakooli esimeses klassis. Pere on kümme aastat elanud Hispaanias.

«Seal minnakse kolmeselt eelkooli. Poiss oli läbinud juba 1. klassi, kirjutab kirjatähtedega, arvutab tuhande piires ning tunneb planeete. Aga emakeel on tal hispaania keel ja seepärast panime ta siin uuesti esimesse klassi − et õpiks eesti keelt,» lausub Jallai. Võõrsil polnud selleks head võimalust – koolipäevad olid pikad ja koju jõudes ootas mõne tunni pärast juba magamaminek. Vaid 10 protsenti päevast saigi laps eesti keeles rääkida.

1. klass andis Hispaanias väga hea inglise keele pagasi. Nii hea, et praegu on tal tunnis igav, kui teised alles alustavad õpinguid.

«Ütlesin, et tõsta kätt ja vasta, aga ta on vaikse loomuga,» ütleb Jallai.

Et töö võib iga kell Hispaaniasse tagasi viia, tuleb perel vaeva näha, et laps hispaania keelt ära ei unustaks. Koolis pole veel võimalik seda õppida, seega läheb asja ette Skype’is Hispaania sõpradega suhtlus. Ja suveks sõidetakse nagunii Hispaaniasse.

«Igal tulijal on oma lugu, mis tuleb temaga kaasa,» lausub Tartu erakooli õppejuht Marjeta Venno. «Viimasel ajal on jäänud mulle kõrvu: tuleme tagasi, sest lastel on parem siin õppida. Vanemad usaldavad Eesti haridussüsteemi rohkem.»

Teine tagasituleku põhjus on kodune tugivõrgustik. Võõrsil oled üksi oma perega. Siin aitavad vanavanemad-sugulased laste eest hoolitseda.

Tartu erakooli on paaril viimasel aastal naasnud lapsi Ameerikast, Šotimaalt, Rootsist, Saksamaalt. Nii esimestesse kui ka lõpuklassidesse.

Enne kui õpilane vastu võetakse, vestleb juhtkond vanematega nende ootustest ja uurib, mida laps on õppinud. Tehakse proovitöid, saamaks aru, millise järje peal laps on − et talle parimat tuge pakkuda. Koolis saab ka kaks proovipäeva teha, et õpetaja, tulija ise ja teised lapsed tunnetaksid, kuidas uustulnuk kollektiivi sobib.

«Koolisüsteeme ühildada on keerukas, kooli minnakse eri maades eri vanuses ja tuleb otsustada, mitmendasse klassi keegi läheb. Proovime lapse siiski samasse klassi panna, nagu ta välismaal õppis. Riigiti on ka erinevad tunnistused. Ameerikas oli õpetaja kirjutanud näiteks põhjalikud soovituskirjad,» räägib direktor Urmo Uiboleht.

Ka õppekavad erinevad riigiti. Marjeta Venno sõnul pole siiski ühtegi kogemust, et midagi oleks valel ajal õpetatud või õppimata jäänud.

«Et laps siin kohaneks, peame väärtustama ja tunnustama tema eelnevat haridusteed, mitte seda halvustama. Muidu lõikame esimese koostöövõimaluse ära. Siht on ju tulijaid sulandada,» selgitab Venno. «Õpetaja teab, et peab teistmoodi lähenema. Tähtis on anda kohanemisaega, sada päeva nagu valitsusele − pole mõtet esitada kohe tohutuid nõudmisi. Kui peredega kohtume, räägime väga olulise teemana ka hobidest – et laps saaks nendega siin jätkata. See aitab juuri mulda ajada ja sõpru leida.»

Kõige keerukam on korraldada keeleõpet − kuidas sobituvad tulijad rühmadesse, kui inglise keel on olnud neil seni esimene keel. Osa lapsi on sündinud võõrsil ja nende kontakt Eestiga on olnud väike, mistõttu tekivad grammatilised küsimused. Kuid sellest ei tasu probleemi teha. Õpetaja peab arvestama ka sellega, et näiteks matemaatikas kasutatakse osas riikides teisi märke ja ühikuid.

Avardab õpetaja maailma

Õpetaja Karen Kärtmanni teise klassi tuli sügisel õpilane Šotimaalt.

«Natuke kartsin, kui palju ta oskab eesti keelt ja mida üldse teab, samuti seda, kuidas lugemine välja tuleb. Ta räägib aktsendiga, aga on väga tragi tüdruk ja loeb juba päris soravalt,» kirjeldab Kärtmann. «Kirjutamisel lähevad veel c ja k sassi, aga vanemad on lapse eesti keelega kodus tublit tööd teinud.»

Inglise keele tunnis on tüdruk neli korda nädalas klassikaaslastega ja korra nädalas on koolis loodud võimalus native speaker’iga rääkida, et oskused rooste ei läheks.

«Ta on julgem ja avatum, räägib vabalt kõikidest teemadest ega häbene midagi. Teised on võtnud uue kaaslase väga hästi omaks,» on õpetaja Kärtmann rahul.

Põnevad on ka uue õpilase hobid, ta on varem trekirattaga sõitnud ja siin läks trikiratta trenni.

«Meie tüdrukud käivad iluvõimlemises, käsitööd tegemas. Seal on aga maailmapilt teistsugune,» muheleb Kärtmann. «Viieaastaste eelkoolis käib brasiilia juurtega poiss, kel kolm keelt suus. Temperament on hoopis teine ja kultuurilised erinevused suured. Meil peavad lapsed juba varakult oskama kõike, aga seal mitte. Nii me siis harjutame! Peab olema valmis teistsuguste laste tulekuks. See sunnib õpetajat pilti laiemalt nägema, ei saa ainult enda nina alla vaadata. Õpetajad peaksid saama selleks ettevalmistuse, et ei saaks šokki. Siis on mitu korda lihtsam toime tulla.»

Võimalus olla keegi

Perearst Tarmo Loogus tunnistab, et nende pere pöördus pärast viie ja poole aastast Rootsis elamist tagasi koju just seepärast, et vanem laps jõudis kooliikka. Et kooliga kohanemine sujuvam oleks, otsustati, et laps peab jõudma mõne aja ka Eesti lasteaias käia.

«Tahtsime, et laps läheks Eesti kooli, sest ei tahtnud lapsest rootslast kasvatada, ikka eestlast,» rõhutab Loogus. «Lisaks oleme veendunud, et Eesti koolide tase on kõrgem kui Rootsis. Sellest sain tasapisi aru, kui puutusin oma töös kokku õpetajate ja nende probleemidega. Rootsi lapsed, nagu paljude Euroopa riikide lapsed, ei saa endale lubada pikka, ligi kolm kuud kestvat suvepuhkust, aga meie lapsed saavad. See näitab minu arvates ühtlasi seda, et Eesti lapsed suudavad lühema ajaga omandada enam teadmisi.»

Koolivalik läks Looguse perel lihtsalt. Käinud läbi kolm kodulähedast kooli, jõuti lõpuks Tartu erakooli, kus esimesest hetkest saadi aru, et see on õige koht − nüüdisaegne õppekeskkond ja töövahendid, väga heal tasemel õpetajad,  individuaalne lähenemine, hoolivus ja tähelepanelikkus.

«Lapsel on võimalus olla keegi, mitte kaduda musta täpina mammutkooli halli massi,» on Loogus rahul.

Haridusstatistikas ei peeta eraldi arvestust õpilaste päritolu üle, seetõttu ei saa ka öelda, kui palju võiks olla üle Eesti lapsi, kes välismaalt tagasi tulnud. Kuid Urmo Uibolehe sõnul on vestlustest teiste koolijuhtidega kuulda, et tagasi tullakse varasemast rohkem ja tugevaid argumente seejuures on kooliharidus. Seega peaksid koolijuhid saama rohkem teadmisi muu maailma koolisüsteemist. Praegu uurib igaüks vaid enda huvist internetist.

«Haridusministeerium võiks teha väikse kokkuvõtte iga riigi hariduselu kohta, et abistada koole,» pakub Uiboleht. Ta leiab, et tervikuna pole Eesti haridussüsteem valmis selleks, et lapsed tulevad tagasi. Väiksemad koolid on paindlikud ja saavad sellega paremini hakkama. Kontaktide hulk tavakoolis on aga liiga suur. Vanemad tahavad ka tihedat tagasisidet, suurtes koolides seda anda ei jõua.

«Kui riik on seadnud üheks prioriteediks talendid koju tuua, tuleb olla paindlik,» ütleb Uiboleht. «Inimeste töötuturule ootamine tähendab ka perele tingimuste loomist. Teisest keeleruumist tulnud laps on haridusliku erivajadusega ja vajab tuge. On vaja riigi tasemel kokku leppida, mis saab teha, et tulijad paremini kohaneksid.»