Võimsa riigi mõjuvõimsama mehe kinnitus, et oleme ühes oma muredes ja lootustes.
Sajandi kõnetegu
6. september 2014, 00:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitte kunagi varem ajaloos pole ükski välismaine riigipea kõnetanud Eesti rahvast ja tema kõrval teisigi Balti rahvaid selliselt, nagu tegi seda Tallinnas 3. septembril 2014 Barack Obama. Ja et seda peeti igas mõttes maailma võimsaima riigi, Ameerika Ühendriikide nimel, siis annab see kõne põhisõnumile – Eesti, Läti, Leedu ei jää täna ega tulevikus enam üksi oma saatusega! – tegevteolise tagatise. Kui piiblit parafraseerida, siis oli see sõna, millel on määratud saama lihaks, kui hetk peaks koitma. Mis ei vabasta muidugi meid sellest, et peame ise lakkamatult väärima oma vabadust ja iseseisvust.
On igasuguseid kõnesid, alates sünnipäeva- ja matusekõnedest, lõpetades süüdistus- või kaitsekõnedega kohtus. Kõigis neis võib olla retoorilist võlu. Seesugust võlu oli ka Obama kõnes, aga see ei olnud ilu pärast, vaid teenis sisu. Kõneloogika, eri osade proportsioonid, argumendid ja kõnekujundid, kuulajate kaasamise ja tähelepanu hoidmise võttestik – kõik see oli kunstis tuntud kuldse lõikena paigas. Kui siia lisada Obama isiklik sarm ning see, et tekstina oli kõne küpsenud ilmselt nõunike ja presidendi kõnede kirjutaja Ben Rhodesi äärmiselt täpses rätsepatöös, olid kõik tingimused selle veenvuseks täidetud.
Žanriliselt oli Obama kõne gradatiivne pöördumine. Seda on muidugi iga kõne, mistõttu ma kasutangi siin täiendit «gradatiivne». See on üksikult üldisele, lähimast ringist kaugemale ja kõrgemale suundumist järgiv ülesehitusprintsiip.
Kõne algas isikliku pöördumisega saalis viibiva tudengi Oskar Poola poole, kes ju sümboliseerib Eesti tulevikku. Sest tulevik ongi noorte päralt. Sealt edasi järgnes Oskari isa ja hallinevate juustega kõnelejat ennast esindav põlvkond. Et seejärel pöörduda kogu Eesti rahva ja teiste Balti rahvaste poole läbi nende katsumusterohke ajaloo, kinnitamaks: teie suurus on selles, et olete truuks jäänud vabaduse ideaalile. Vabadusest kui paroolist saab kestev tegelikkus, kui hoitakse ühte, kuuludes liitu, mis peale ideaalide omab ka jõudu. Ja sellest omakorda kasvas välja pöördumine Venemaa võimueliidi poole, kes «ohjeldamatus natsionalismis» on ette võtmas ajaloo tagasikäivitust, pelgamata ohvriks tuua omaenda rahvast. Ja lõppeks oli see Nobeli rahupreemia laureaadi pöördumine maailma poole, kus ei tohiks kaduda «väärikus, õiglus ja demokraatia».
Nii nagu Oskar on tuleviku-Eesti sümboolne esindaja, on kõne sümboltähistajad ka Heinz Valgu «ükskord me võidame niikuinii» – laulva revolutsiooni moto ja tuleviku-usu kinnitus – ning fraas Marie Underi luulest, rõhutamaks kujundlikult NATO ja USA valmisolekut tulla Eestile appi. Kõne terviktähendusele osutavaks võtmekohaks, mida retoorikas nimetatakse locus communis’eks ja mis tõepoolest pani kuulajail sipelgad üle selja jooksma, oli kinnitus, et «Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on just niisama oluline kui Berliini, Pariisi ja Londoni kaitsmine».
Aga kõne päris lõpus, kus tõdetakse, et «senikaua kui vabad rahvad võtavad kokku oma enesekindluse, julguse ja tahte kaitsta hinnatud väärtusi, on vabadus alati tugevam ning meie ideed jäävad peale – tulgu, mis tuleb», sähvatas mulle äkki pähe Mikk Mikiveri südamesse lõikav tõotus loomeliitude ühispleenumilt 2. aprillil 1988: «Mina ei saa ära minna. Mitte kuhugi. Mitte kunagi. Selle maa ja rahva probleemid on minu probleemid, nende eest kuhugi ära ei jookse. Nii tunnete kindlasti teiegi. Siia me kuulume. Tulgu või surm.»
Nüüd tuleb võimsa riigi mõjuvõimsaim mees ja kinnitab peaaegu sedasama – et oleme ühes oma muredes ja lootustes.