Pauli Järvenpää: NATO hakkab Eestile ära tasuma

Pauli Järvenpää Foto: Erakogu

Eestile tähendab NATO sellenädalane Walesi tippkohtumine üht ajaloo pöördelisemat hetke.

Nagu karjusepoiss, kes aina hoiatab hundi eest, hoiatasid Eesti võimud alatasa Moskva eest, mis on muutunud viimasel kümmekonnal aastal radikaalseks ja revisionistlikuks jõuks, aga alles nüüd on hakatud seda hoiatust kuulda võtma. Walesi tippkohtumisel kinnitab NATO jätkuvat püsimist kollektiivkaitse põhimõtte juures, julgustamaks alliansi potentsiaalselt suuremas ohus liikmeid, nagu Eesti, ning tõrjumaks mis tahes sõjalist ohtu alliansile.

Soomlasena pole mul olnud võimalust viibida NATO otsustustubades, mistõttu ma ei saa täpselt teada, millised on tippkohtumise tulemused. Siiski paistab, et Eesti saab suurel määral seda, mida soovib. Üks konkreetsetest meetmetest on Taani hävitajate järel Ämari lennubaasis õhuturbemissiooni üle võtnud Saksa Eurofighter Typhoonide hävitajate saabumine. Samuti on jätkuvalt roteerunud Eestis liitlaste maaväed. Lisaks võidakse siia paigutada rasketehnikat ja varustust ning luua selleks vajalik taristu. See muudab NATO kohalolu Eestis palju tugevamaks ja selgemaks.

Palju on kõneldud sellest, et liitlaste väed Eestis peaksid olema «alalised» või «pidevad» või veel midagi. Tegelikult loeb aga ikkagi ainult see, et Eestis on kas kogu aeg või peaaegu kogu aeg märkimisväärsel hulgal liitlaste jõude, mis tegelevad maastikuluurega, on valmis aitama täiustada vastuvõtva riigi toetust ning kujutavad endast liitlaste sõjalist panust eesliinil, kui selleks peaks tekkima vajadus.

Veelgi olulisem on see, et Eestis ei saa olema maaväed mitte ainult Ühendriikidest, mis on sine qua non, vaid ka tähtsamatest Euroopa liitlasriikidest, eriti Saksamaalt ja Poolast.

Kõik kokku tähendab suuremat valmisolekut toetada NATO eesliiniriike, näiteks Eestit, kui need peaksid ohtu sattuma.

Lisaks on kavas seitsme riigi osavõtul luua uus kiirreageerimisüksus. Seda juhib Suurbritannia ning selles osalevad lisaks Eesti, Läti, Leedu, Taani, Norra ja Holland. Ma järeldan sellest, et NATO on hakanud võtma Venemaa tegutsemist Ukrainas ja selle lähikonnas väga tõsiselt.

Mündi teine pool on Eesti enda pingutused kaitsevõime tugevdamiseks. Tuleb au anda Eesti otsusele eraldada kaitsekulutuste tarbeks kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Sama suudavad veel kõigest kaks NATO liikmesriiki – Ühendriigid ja Kreeka – ning selle lähedal on Suurbritannia.

Mis puudutab Eestit, siis olen veendunud, et sõjalisi reserve saab ja tuleb paremini kasutada kui praegu. Eesti kaitse vajab «rasket metalli», kuid ka paindlikke ja hea väljaõppega mehi, keda saab erakordselt kiiresti siirata kuhu vaja. Niisugused üksused võiksid spetsialiseeruda õhk-maa-tuletoetusele ning tanki- ja õhutõrjele, samuti luure ja kohaluure ülesannetele. Niisugused väga mobiilsed, pisikesed, mitte rohkem kui rühmasuurused üksused suudaksid koos politseijõududega väga edukalt tõrjuda ja isoleerida «pisikesi rohelisi mehikesi», kui need peaksid ühel halval päeval Eesti territooriumile ilmuma.

Nende ülesannete täitmiseks saab ära kasutada Kaitseliitu. Viimane suudaks samuti eraldada hulga väikeseid kohalikke üksuseid, mis kaitseksid ühiskonna toimimiseks hädavajalikke objekte (näiteks lennujaamad, suuremad liiklussõlmed, elektrijaamad ja sõjaväeobjektid).

Krimmi annekteerimine Venemaa poolt ja Venemaa praegune avalik sõda Ukraina vastu tuletavad äärmise selgusega meelde, et NATO kõige olulisema missiooni järele valitseb vajadus tänapäevalgi.