Martin Noorkõiv: kas me oleme väärt päästmist?

Martin Noorkõiv Foto: Meelis Kivinurm

Järjest selgemaks saab, et sõjakoldeid tekib maailma aina juurde, mitte ei jää vähemaks, tõdes Tartu Ülikooli üliõpilaskonna esimees Martin Noorkõiv oma kõnes tänasel ülikooli avaaktusel.

Lugupeetud rektor, linnapea, maavanem, kallid tudengid, kogu akadeemiline pere!

Palun tõstke käed kõik need, kes on lugenud mõnd Harry Potteri raamatut või vaadanud mõnd Harry Potteri filmi? (enamus tõstsid käe) Väga hea, mina olen ka. Olen lugenud läbi kõik raamatud, esimest seitse korda, teist kuus, kolmandat viis korda jne. Iga kord kui uus välja tuli, pidi ju kõik eelmised ka üle lugema...

Minu lemmik tegelane oli Dumbledore. Minu lemmikud kohad raamatus olid sageli need, kus Dumbledore kõnet pidas, eriti kooliaasta alguses. Ma soovisin tol ajal alati, et ka päriselt oleks mõni kooliaasta algus nii põnev nagu raamatus - et direktor tuleks ette ja ütleks, et sel aastal ei maksa kolmandale korrusele minna, sest seal võib surma saada... või et äsja põgenes vanglast eriti ohtlik kurjategija ja nüüd on kooli ümber dementorid valves. Oleks olnud märksa põnevam.

Täna olen ma ette valmistanud just sellise kõne, täpselt sellise, nagu oleksin tahtnud kuulda kõik need aastad. Kuid täna, teades mis on selle kõne sisu, siis ma enam ei taha.

Täna ma soovin, et saaksin teile rääkida hoopis sellest, kuidas võtta oma ülikooliajast maksimum, õppida öösiti eksamiteks, tutvuda maailma kõige ägedamate inimestega, leida poiss- või tüdruksõber, liituda mõne tudengiorganisatsiooniga... täna tahaksin teile rääkida sellest, kuidas ülikool on teie elu parimad aastad.

Kuid kahjuks ma ei saa. Kahjuks elame me teistsuguses maailmas. Kahjuks elame me maailmas, kus Putini Venemaa on asunud vallutama Ukrainat ja ähvardab samaga kõiki teisi endisi nõukogu liidu maid, sealhulgas meid. Üle 100 000 inimese on praeguseks hetkeks pidanud lahkuma oma kodudest Ida-Ukrainas. See on terve Tartu linna jagu inimesi. 2600 inimest on surnud oma kodus, Ukraina pinnal, sõjas mida ei ole välja kuulutatud, relvadega mida ei ole olemas, tulistatuna tuhandete venemaa sõdurite poolt, kes on parasjagu juhuslikult „piirkonnas puhkusel“. Ning kui nad sealt puhkuselt enam kunagi tagasi ei tule, siis ei olnud ka neid kunagi olemas, hoolimata neid taga leinavatest emadest ja naistest ja noortest lastest.

Ja see kõik ei toimu kusagil kauges Aafrika külas. See toimub siinsamas, paaritunnise lennu kaugusel.

Inimestena on meie jaoks loomuomane püüda vältida ebameeldivaid teemasid. Rääkimata sellistest, milles me ka päris kindlad ei saa olla. Kuid me ei saa enam riigi ja rahvana seda teemat vältida, me ei saa lihtsalt jätkata oma igapäevast elu nagu midagi ei oleks juhtunud. Me ei saa lihtsalt tulla ülikooli avaaktusele, panna kenad riideid selga, laulda toredaid laule ja alustada rõõmsalt uut kooliaastat.

Paljud teist tõenäoliselt tahaksid ka praegu, et ma lõpetaksin sel teemal rääkimise. Ma saan sellest aru. Ärgu keegi arvaku hetkeksi, et sellest kerge rääkida on. Kuid sellest rääkimist lõpetada me ei tohi. Ükskõik kui ebameeldiv see ka ei oleks. Eesmärk ei ole paanikat tekitada. Mitte hirmu, vaid jõudu ja tahtmist midagi selle suhtes ette võtta. Midagi ära teha. Seni, kuni veel saab.

Alates uue peaministri ametisse astumise kõnest on paljud asunud otsima Eestile uut narratiivi. Minu meelest on see lihtne, minu meelest on meil vaid üks küsimus – kuidas teha nii, et Eesti oleks väärt kaitsmist? Mitte lihtsalt valmis vastu võtma NATO vägesid, mitte lihtsalt lepingu järgi kaitstud, vaid sisuliselt ja vaieldamatult väärtuslik. Ja mitte ainult meile, vaid kogu maailmale. Inimestele, kes peavad valima meie vabaduse ja enda heaolu vahel. Keskmisele Ameerika elanikule. Sest Ameerika ei saa olla korraga kümnes sõjas. Järjest selgemaks saab, et sõjakoldeid tekib maailma aina juurde, mitte ei jää vähemaks. See on ainult aja küsimus kui USA Iraaki jälle sisse peab minema, samal ajal on kogu maailmas järjest kerkimas uusi, meie jaoks kaugeid ja ebaolulisi, aga maailma jaoks võtmetähtsusega konflikte.

See hetk kui tekib reaalne vajadus NATO abi järele, on väga tõenäoliselt just see hetk, kus on miljon põhjust, miks NATO meile appi tulla ei saa. Ja just sel hetkel ei ole küsimus ainult sõjaväes ega lepingutes, vaid just selles, kas me oleme väärt päästmist. Kas me oleme väärt päästmist... Sel hetkel loeb vaid läänemaailma tunnetus – vastus küsimusele, kust läheb viimne piir, millest alates on lääne tsivilisatsioon sellises ohus, et raha ja heaolu enam ei loe, sest küsimus on selle tsivilisatsiooni säilimises. Kas Eesti on täisväärtuslikult osa sellest tsivilisatsioonist ja kas meie kaotamine on lääne inimestele vastuvõetamatu?

Ma ütlen ausalt. Ma ei usu, et see praegu nii on. Kuid ma olen 100% kindel, et seda on võimalik teha ja et selle tegemisse peaksite teie siin, Tartu Ülikooli tudengid ja teadlased ja õppejõud andma kõige suurema panuse.

Ilmselt on enamus teist kuulnud väidet, et mitte kunagi ei ole olnud sõjas kaks riiki kus mõlemas on McDonald’s. Kuigi see väide on vaid müüt, siis ma usun, et siin peitub päris oluline tõetera. Inimesed hoolivad sellest, millest nad hoolivad. Ärme oota teistelt aateid ja idealismi, mida me endasgi leida ei suudaks. Needsamad inimesed, kes lõpuks otsustavad meie saatuse, on inimesed nagu meiegi – oma kiiksude ja hirmude ja lemmikutega. Ning just neist viimastest tahan ma rääkida – üks asi on kaitsta üht toredat riiki. Hoopis teine, on kaitsta üht toredat riiki, kust on muuseas pärit mu lemmik laulja või kirjanik või kus on koht kus ma oma pulma aastapäeval puhkusel käisin. Mida ma öelda tahan, on et kui näiteks Bill Gates elaks ja töötaks Tartus või Lady Gaga oleks Eesti päritolu, oleks palju suurem tõenäosus, et ameerika avalikkus toetaks USA sõjalist kaitset balti riikidele.

Kuid kellest sõltub see, et maailma jaoks olulised inimesed oleksid Eesti päritolu või elaksid siin? Kellest sõltub see, et siin tehtaks maailmatasemel filme või muusikat või arhitektuuri või ettevõtlust või teadust? Kellest sõltub, et meil oleks rohkem Arvo Pärte või Skype’e või Kerli Kõivusid?

Me kõik teame seda vastust... Meist. Meist sõltub.

Meie teha on, et Eesti oleks väärt kaitsmist. Meie ehitada on selline riik kus tehtaks maailmatasemel asju kõikvõimalikes valdkondades.

Selleks lõime me üliõpilasesindusega eelmisel aastal „ole rohkem“ ideestiku. Ideoloogia, mille järgi õige tudeng ei ole mitte see, kes püüab vähimaga end kuidagi läbi vedada ja Rüütli tänaval õlut lürbib, vaid see kes annab endast kõik, et saada parimaks versiooniks iseendast.

Tänaseks on sel üleskutsel tekkinud muidugi hoopis teine väärtus. See ei ole oluline mitte ainult isiklikust perspektiivist, vaid see võib olla saanud meie vabaduse kõige paremaks garantiiks.

See ongi minu üleskutse teile. See on see, mida igaüks meist saab teha nende ohtude suhtes - olla rohkem! Panna kogu oma aeg, iga viimanegi hingetõmme sellesse. Mitte puhata loorberitel, ei riigi, ühiskonna ega üksiku Tartu Ülikooli üliõpilasena. Leida viise kuidas areneda, kuidas saada iga päev veidi paremaks ja seeläbi teha Eestit iga päev ka veidi paremaks, veidi ilusamaks, veidi targemaks, veidi väärtuslikumaks maailmale.

Me elame hirmuärataval ajal. Me elame hirmuäratavas maailmas. Kuid me oleme julged. Me oleme üles ehitanud oma riigi. Me oleme liitunud NATO ja Euroopa Liiduga. Ja me oleme täna siin, ajaloost läbihõngunud sammaste vahel, valmis vastu seisma neile ohtudele, valmis võitlema selle riigi ja selle vabaduse eest, mis meile nii raskelt kätte on tulnud. Me oleme selleks valmis. Aitäh.