Eesti õpetajate hinges pulbitsevad vastuolulised tunded: ehkki 86 protsenti pedagoogidest peab oma ametit ühiskonnas väheväärtustatuks, ollakse oma tööga rahul. Nii selgus suve hakul avalikustatud õpetamise ja õppimise uuringust TALIS 2013, mis vaatles 7.–9. klassi õpetajaid, kirjutab Sirje Pärismaa Õpetajate Lehes.
Meie õpetajad on nii oma töö kui ka kooliga rahul, lausub TALIS 2013 Eesti riiklik koordinaator Ülle Übius, SA Innove õppekava ja eksamikeskuse vanemspetsialist. 90 protsenti uuringus osalenud õpetajaist väidab, et nad on oma tööga üldiselt rahul. 80,7 protsenti naudib töötamist oma koolis ja 88,6 protsenti on rahul oma töötulemustega. 79,9 protsenti soovitab oma kooli kui head kohta töötamiseks. 70,3 protsenti valiks taas õpetajaameti, kui peaks uuesti alustama. 69,3 protsenti väidab, et õpetajaameti eelised on selgelt kaalukamad puudustest.
Ka OECD riikide rahulolu keskmine on kõrge, 91 protsenti. Meist veelgi rohkem rahul on õpetajad näiteks Mehhikos, Malaisias, Hispaanias, Bulgaarias, Islandil, Rootsis, Iisraelis, Itaalias. Soomlased on meiega ühe pulga peal, seevastu Inglismaal on rahul vaid 81 protsenti õpetajaist.
Rahulolutunde kõrval tajub aga suur osa Eesti õpetajaist – 86,3 protsenti –, et ühiskonnas ei väärtustata piisavalt nende tööd. Üsna sama meelt on teistegi riikide õpetajad (OECD keskmine on 69,1 protsenti).
«Miks see nii on, sellele uuring otseselt ei vasta,» ütleb Ülle Übius. «Tegemist on kirjeldava uuringuga, kus analüüsitakse õpetajate ja koolijuhtide subjektiivseid hinnanguid, arvamusi, uskumusi ja väärtusarusaamu. EL-i liikmesriikide seas ilmnevad ka erinevused. Soome õpetajad näiteks usuvad, et nende tööd väärtustatakse ja hinnatakse ühiskonnas. Huvitav fakt on seegi, et ehkki märkimisväärne hulk õpetajatest kahetseb oma erialavalikut, ei kavatseta töökohta vahetada, ja seda mitte üksnes Eestis.»
Übiuse sõnul viidatakse uuringu rahvusvahelises raportis, et õpetajaameti väärtustatust ühiskonnas on vaja täiendavalt uurida ja võrrelda ka teiste elualade esindajate hinnangutega, et selgitada välja põhjused ning leida vastus küsimusele, miks õpetaja ei tunne end piisavalt väärtustatuna.
Mõõdaks parem pühendumust
«Vastuolu rahulolu ja vähese väärtustamistunde vahel on dilemma, millest võiks teha paar head uurimistööd,» lausub haridus- ja teadusministeeriumi õpetajaosakonna juhataja Kristi Mikiver ja toob kõrvutuseks CV keskuse uuringu, millest selgus, et Eesti töötajatest on tööga rahul vaid 5 protsenti. 48 protsenti on valmis iga hetk tööd vahetama.
«Oleksin üldse ettevaatlik uuringute suhtes, mis näitavad rahuloluprotsente,» lisab Mikiver. «Rahulolu on väga lihtsasti manipuleeritav. Selle asemel tasub mõõta pühendumust. Oleks huvitav teada, kui palju rahulolijaist on oma tööle pühendunud. Muide, selle väljaselgitamiseks vajalikud komponendid on uurimuses olemas ja seda saab edaspidi teha.»
Õpetajaameti vähese väärtustatuse põhjusi otsides ei tohi Mikiveri arvates ainult palgaküsimusele rõhuda. Õpetajaroll ja õpikäsitus on muutumas ning on hoopis teine, kui oli lapsevanemate kooli ajal. Õpetaja peab visklema eri ootuste vahel ja oskama toime tulla, kuigi ta pole suutnud enda jaokski kõike lõpuni mõtestada ega kurssi valida.
«Väärtustamine ja ametiväärikus ei tähenda ainult raha, seal on ka teisi komponente, kuid palgast hakkab see peale,» on veendunud haridustöötajate liidu esimees Reemo Voltri. Haridustöötajate liit on aastaid öelnud, et õpetaja palk peab algama Eesti keskmisest. Läbirääkimistel küsib liit järgmiseks aastaks prognoositavat keskmist ehk 1071 eurot.
«Alati saab ju vastata, et riigieelarves raha pole, aga see on laiema kokkuleppe küsimus prioriteetidest,» ütleb Voltri. «Raske on loota, et ühe aastaga tehakse 30 protsenti hüpe, et seda saavutada. Vaja on pikemaajalist kokkulepet – et võtame eesmärgiks jõuda konkreetseks aastaks sellisele tasemele ja näeme selleks vajalikke meetmeid. Aga ministrid vahetuvad ja sellist kokkulepet pole. Praegune minister on lubanud, et järgmise aasta rahastamismudel tuleb septembriks ja läheb koos riigieelarvega riigikokku. Sedagi tahaks näha. Kui räägime vaid 5–6-protsendilisest palgatõusust, ei lähene me riigi keskmisele, vaid kaugeneme sellest. See viib olukorrani, kus noored kaugenevad õpetajaametist.»
Ei julge täiel rinnal hõisata
Tartu Miina Härma gümnaasiumi direktor Ene Tannberg tõdeb, et paraku aitavad ka õpetajad ise sellele kaasa, et neid piisavalt ei hinnata. Kui küsitakse, kus töötad, vastatakse enamasti häbelikult, et koolis, mitte ei öelda seda kõlavalt ja uhkelt.
«Töö meeldib, aga ei julgeta täiel rinnal hõisata, et olen õpetaja. See mõjutab ühiskonna arvamust,» arvab Tannberg ja nimetab huvitavaks vastuoluks sedagi, et ajal, mil kõrgkoolid on hädas õpetajakoolituse kohtade komplekteerimisega, on programmi Noored Kooli tahtjaid palju. Kuigi ka nemad ütlevad, et naudivad oma tööd, sunnib majanduslik toimetulek mõtlema, kas pikemalt ikka jätkata.
Jälginud aastaid oma kolleege, on Tannberg veendunud, et kooli pikalt pidama jäänutest naudib enamik oma tööd. Põhjuste seas on kindlasti puhtpragmaatilisi: kui oled pikalt ühes ametis töötanud, pole kerge leida uut kohta. Inimene tahab ju ikka turvalist keskkonda ega hüppa tundmatusse.
«Ja kindlasti on üks põhjus pikk suvepuhkus,» kinnitab Tannberg.
Tokyos TALIS-e uuringu esitluse järel toimunud seminaril arutlesid eri riikide esindajad, mida ette võtta, et õpetajaameti staatust ühiskonnas tõsta. Inglismaal ongi õnnestunud õpetajaamet atraktiivsemaks muuta. Kaasa on aidanud sarnane liikumine nagu meil Noored Kooli.
«Pikk diskussioon oli ka selle üle, kuidas haridussektorisse rohkem raha suunata,» rääkis Mikiver. «Taani arvas, et makse tõstes.»
Meie kool on naise nägu
Uuringu põhjal on keskmine 7.–9. klassi õpetaja 48-aastane pedagoogilise haridusega naine, kel tööstaaži 22 aastat. Noorte õpetajate vähese osakaaluga on kimpus teisedki riigid, OECD õpetaja keskmine vanus on 43. Tõsi küll, meesõpetajaid on keskmiselt 32 protsenti.
Koolijuhtide keskmine vanus on meil 52 (OECD – 51), neist on naisi 60 protsenti (OECD 49) ja staaži 12 aastat (OECD 9).
«Kui vaadata Eesti üldist tööjõukeskkonda, on samad probleemid ka mujal, näiteks inseneride järelkasv on väike,» ütleb Kristi Mikiver. «Peaks vaatama rohkem selle pilguga, kuidas vanused kooliastmete ja ainete kaupa jagunevad. Tööjõuplaneerimise teema peaks olema paljude koolijuhtide laual – kuidas järelkasvu tuua kooli ja mida teha, et uutel tulijatel oleks koht, kuhu tulla, kui vanemad olijad ei lähe eest ära.
Meie koolijuhtide pikk staaž on aga pigem hea näitaja, kuna koolikeskkond on teistsugune kui suvaline ettevõte. Et olla juht ja suunata arenguid, pead valdkonda läbi ja lõhki tundma. Alla viieaastase staažiga minnakse pigem juhtima konkreetse ülesandega – kooli looma või ümber pöörama. Samas ei tohi tekkida olukord, et inimesed tunnevad end mugavustsoonis ega taha kaasata teisi juhtimisse.»
Ülle Übiuse sõnul teeb muret uuringust selgunud tõsiasi, et meie õpetajad kasutavad aktiviseerivaid õpetamispraktikaid suhteliselt vähe. Kasinalt osaletakse ka professionaalsetes koostöövormides. Sagedase enesetäiendamise tulemusena on õpetajad teadlikud ja usuvad uute õppemetoodikate vajalikkusesse, kuid kasutavad neid klassis tagasihoidlikult.
«Kõige suurem osa – ligi neljandik õpetajatest – tunnetab suurt vajadust õpetamiseks vajalike IKT-oskuste, viiendik aga töökohal kasutatavate uute tehnoloogiate järele. Enesetäiendamise vajadused varieeruvad nooremate ja vanemate õpetajate vahel suuresti,» ütleb Übius.
«Õpetajad käivad küll palju kursustel, kuid kogu selle koolitusmahu juures oli ehmatav näha, et ligi veerand ei usu, et saavad arendada õpilaste probleemilahendamise oskusi,» lisab Mikiver. «See on üks olulisemaid tänapäeva kompetentse, eriti pidades silmas, milliste ametialaste valikute ees on lähitulevikus tööturule sisenevad noored ning millist tööjõudu meie ühiskond vajab.»
Õpetaja on tubli õppur
Uuringust kumab hulk rõõmusõnumeid. Eesti õpetajad on küllaltki sagedased enesetäienduses osalejad. Kõige sagedasem professionaalset arengut toetava tegevuse vorm on kursused/töötoad. Umbes pooled on võtnud osa ka õpetajate võrgustikest ja hariduskonverentsidest ning -seminaridest.
«Enamik õpetajaid hindab professionaalset arengut toetavat tegevust, millest nad on osa võtnud, mõjusaks,» lausub Übius.
46 protsenti õpetajatest on olnud välismaal seoses sellega, et nende kool või piirkonna kool on sellist võimalust pakkunud. Sageli on välismaal viibitud ka riiklike või regionaalsete ja EL-i programmide raames. 69 protsenti Eesti õpetajatest ei maksnud ise ühegi professionaalset arengut toetava tegevuse eest. Sage on ka kooli mittemateriaalne toetus.
Eesti õpetajad on ühed tublimad tunniaja tõhusal kasutamisel, kulutades 84 protsenti õpetamisele ja õppimisele, 6 protsenti administratiivsele tegevusele ja 9 protsenti korra hoidmisele klassis. Nädala astronoomiliste töötundide keskmine arv on 36,1. OECD keskmine on 38,3.
Õpetajad hindavad õpetajate ja õpilaste suhteid koolis headeks. 91,8 protsenti väidab, et enamikku selle kooli õpetajaid huvitab, mida õpilased arvavad, 96,4 protsenti leiab, et koolis saavad õpetajad ja õpilased tavaliselt üksteisega hästi läbi, ja 96,9 protsenti arvates usub enamik selle kooli õpetajaid, et õpilaste heaolu on tähtis. 97,4 protsenti väidab, et kui õpilane vajab lisaabi, siis kool talle seda võimaldab.
Mis saab edasi?
Uuringu põhjal avaldas Euroopa Komisjon mitmeid soovitusi.
• Liikmesriigid peaksid kehtestama pikaajalised strateegiad, et meelitada ligi ja hoida parimaid õpetajaid.
• Õpetajad tunnevad end oma tööks paremini ettevalmistatuna, kui nende ametlikus koolitusprogrammis on ühendatud sisu, õpetamis- ja õppemeetodid ning praktika ainetes, mida nad õpetavad. Õpetajaharidus peaks hõlmama kõiki neid valdkondi. Tuleb pöörata rohkem tähelepanu IKT kasutamisele klassiruumis ning eripedagoogika õpetamisele.
Pärast põhikoolituse läbimist peab pakkuma õpetajatele nende karjääri alguses süstemaatilist tuge.
• Liikmesriigid peavad panema rohkem rõhku tõhusale kutsealasele arengule ja ühisõppele, kuna see julgustab õpetajaid kasutama uuenduslikke õpetamise ja õppimise meetodeid.
Ülle Übiuse sõnul osales Eesti uuringus, et analüüsida üldhariduskoolide õpetajaid ja koolijuhte, nende hoiakuid, arvamusi ja väärtushinnanguid ning võrrelda andmeid ja häid kogemusi teiste riikidega üle maailma. Uuringu tulemused ei jää riiulisse, vaid on aluseks õpetajaid ja koolijuhte puudutavatele hariduse valdkonna strateegilistele dokumentidele, nagu näiteks elukestva õppe strateegia 2014–2020.
Uuringu tulemusi kasutatakse haridus- ja teadusministeeriumis, ülikoolides, kohalikes omavalitsustes, maavalitsustes, üldhariduskoolides ja teistes asutustes õpetajaid ja koolijuhte puudutavate otsuste tegemiseks, kuna tegemist on ainukese õpetajaid ja koolijuhte puudutava rahvusvahelise uuringuga Eestis, kus on nii laiaulatuslik valim.
«Elukestva õppe strateegia üks eesmärk on pädevad ja motiveeritud õpetajad ja koolijuhid,» lausub Übius. «Strateegia üks rakendusakt on riiklik programm «Õpetajate ja koolijuhtide täiendusõpe 2015–2023». Uuringu tulemusi kasutataksegi täiendusõppe vajaduste määratlemiseks ning koolitusprogrammide väljatöötamiseks.»
Uuringu põhjal teevad detailse analüüsi käesoleva aasta lõpuks ka teadlased.
—
TALIS 2013
Allikas: SA Innove
