/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Mul on seoses lähenevate riigikogu valimistega järgmisel kevadel tõsine kartus. Õigupoolest on see jõuetus force majeure’i ees, mis ähvardab nurjata riigile ja ühiskonnale väga tähtsa hetke ehk valimiskampaania. Pean vääramatu jõu all praegusel juhul silmas muutunud poliitilist olukorda, suure idanaabri Venemaa agressiivsust, aga eriti just suunda suletud ühiskonna poole, mis paneb meid tegema sundkäike ja hävitab eos ideed paremast Eestist. Sellisest, mida tahaksime.
Mina ei ole seda meelt, et see, mis alates viimastest valimistest Eesti ühiskonnas on aset leidnud, on olnud pelgalt tühi tuuletallamine. ACTA-protest ja Silvergate, uued nimed vanades erakondades, valimisliitude esiletõus kohalikel valimistel (tubli tulemus Tallinnas, Tartus kaks nimekirja sees), kaasavad eelarved Kuressaares ja Tartus, Rahvakogu, vähemalt ühe uue erakonna orbiidile tõusmine (Vabaerakond)… Selle kõige taustal on kostnud kodanike hääl. Kodanikuühiskonna hääl.
Mis siis on muutunud, küsivad skeptikud. Jah, näiliselt on kõik vanaviisi ja võimalik, et tuleval kevadel jätkab tõepoolest riigikogus neli erakonda. Kuid jäljed, mida vahepealsetel aastatel toimunu on jätnud, ei kao kuhugi ning võib arvata, et need muutuvad veelgi sügavamaks.
Suvel Euroopas ringi sõites ning eri rahvustest inimestega kõneldes hämmastas mind nende seesmine vabadus, mida ei kammitse mõttekrambid riigist. Mida kauem demokraatiat, mida kauem õigusriiki, seda enam mõistetakse, et pole mingit vajadust korraldada kõike seadustega.
Igapäevaelu märksõnad on kogukonnad ja kultuur, kirjutamata seadused. Meil Eestiski on lahtisi päid ja ärksaid mõtlejaid, kelle kujutlus riigist ja ühiskonnast käib ajast ees. Kuulsin päris mitmeid neist rääkimas Paides Arvamusfestivali lavadel. Just neile ja eespool loetletud protsessidele tuginedes on püsinud lootus, et riigikogu valimiste kampaania võiks tulla sisukas, aga…
Paraku on nii, et nagu väliskeskkond mõjutab tugevasti meie väikest avatud majandust, mõjutab see ka poliitiliselt meie väikest riiki, mis võiks olla ja isegi peaks olema rohkem avatud. Ukraina kriis toob meie sisepoliitilisele mängulauale aga taas vältimatult Vene kaardi, mida on sajatatud ja unustada soovitatud. Teisisõnu hakkame jälle välja selgitama, kes meist on õige eestlane.
Jah, muidugi on see praeguses kontekstis ka õigustatud. Jah, muidugi on julgeolek teema number üks. Kuid kas me selle kõrval suudame ka keskenduda riigi ja kodanike seisukohalt olulistele reformidele? Et meie riik oleks lihtne, efektiivne, läbipaistev ja inimestel olgu Harjus, Narvas või Võrus oleks hea elada? Et rohkem oleks kodanike ja vähem kroonu paisuvate ametkondade kätes?