Ülo Mattheus: Eesti mõte, Eesti mure

Ülo Mattheus Foto: Erakogu

Eesti mõte on närtsinud, väsinud. Poliitiline mõte. Mõte inimeste peades. Niisugune tunne on mul tekkinud mööda Eestimaad ringi rännates, mööda laatu ja rahvaüritusi, inimestega vesteldes, kirjutab kirjanik Ülo Mattheus.

Kõige vähem tahavad inimesed rääkida poliitikast, ja kui räägivad, siis kurjalt ja sajatades. Kui üks jutukas väikemees Munamäel tuli minuga vestlema, ütlesin ta vanematele, et niisuguse julge suhtlejana saab temast kindlasti poliitik, ja sain vastuseks, et seda õnnetust poleks nüüd küll vaja. Inimesed on mures.

See, mille üle nad kurdavad, on pidev kitsikus. Et nende elu on kui ellujäämiskursus peenraha ja makaronidega. Tõsiasjale, et inimeste põhimure on igapäevane toimetulek, st mitte niivõrd tööpuudus, kuivõrd äraelamise võimalikkus olemasolevate sissetulekutega, sellele osutab ka värske Eesti statistika aastaraamat 2014.

Selle hinnangul tuleb raskusteta toime alla poole 15–74-aastastest Eesti elanikkonnas, mõningate raskustega 38 protsenti ja suurte raskustega 15 protsenti (lk 28). Ei ole päris nii, et inimesed (need, kes minuga kõnelema sattusid) süüdistavad oma hädades ainult hoolimatut valitsust.

Seda ka, kuid pigem kumab nende hinnangutest kibestumus solidaarsuse puudumisest – sellal, kui nemad elavad kehvasti (olgu või mingitel objektiivsetel põhjustel), on poliitikud määranud endale kõrged palgad ja erakonnad priiskavad rahva rahaga.

Kui nende hinnang kokku võtta, siis jah, riigi asjad on näiliselt korras, riigivankrist on saanud vaata et uhke tõld, kuid selle asemel et seda vedada, on hobused tõlda elama kolinud. Erinevus tavalise inimese ja poliitiku sissetuleku vahel ei väljendu enam mitte protsentides, vaid kordades või koguni kümnetes kordades.

On väga kurb tõdeda, et rahvas (vähemasti suur osa sellest) ei hinda oma valitsust ega oma poliitikuid, vaid tajub seda väga kaugena ja temasse mitte puutuvana, peaaegu nagu võõrvõimuna. Kellenagi, kellega rahval pole mingit kontakti, veel vähem küünarnukitunnet.

Inimeste mured ei kohtu valitsusega ega leia viimase mõistmist, kindlasti mitte sellisel kujul, et see oleks neile tajutav. Mõistmine selle sügavamas tähenduses. Mine tea, võib-olla käivadki rahvaüritustel ja laatadel vaesemad inimesed, sest sinna pääseb ilma piletirahata ja vähemasti silm rõõmustab kaubakülluse üle.

«Osta ju oleks,» rääkis mulle inimene Koeru laadal, «aga raha ei ole. Mis sa ilma rahata ikka ostad! » Kui kõik kurdetu kokku võtta, siis kooruvad välja ikka need samad asjad, ükskõik, kus Eestis sa ka inimestega räägid: maal tööd ei ole, pensionid on väikesed, vanus lootusetu, noored läinud välismaale, vanad jäetud virelema, perekonnad läinud lõhki, külad ja alevid tühjenenud... Altpoolt vaadates on täna tunda veel vaid resignatsiooni vaimu.

Pole seda särtsu ja lootust muutustele, mida oli tunda veel Ühtse Eesti suurkogu ajal või ACTA-vastastes protestiaktsioonides. Allaandmise lõhna oli tunda ka europarlamendi loiust valimisest ja on praegu aimata inimeste igapäevases käegalöövast hoiakust. Mäss on vaibunud, sellega ka üks ühiskonna enesetervendamise mehhanisme.

Mäss on küll ohtlik, see võib käest minna, kuid õiges koguses on see ravim, uuenemise alus. Mingil hetkel vajab sumbunud ühiskond tuulutamist. See, et inimesed tulevad tänavale ja avaldavad meelt, on ühiskondlike protsesside loomulik osa.

Nagu vaipadest tolmu välja kloppimine. Kui mingil hetkel enam ei tulda, on põhjust muretsemiseks. Mina muretsen. Sest pole midagi hullemat resignatsioonist ja allaandmisest. Võib väita, et selline vaade tuleneb vaid vaesema Eesti nägemusest, kuid ka OSCE mõni aeg tagasi ilmunud uurimus osutab, et oma toetuselt valitsusele (alla 30 protsendi) kuulub Eesti madalama toetusega riikide hulka («Governance at a Glance» 2013, lk 25).

Samas on Eesti esireas valitsussektori töötajate osakaalu poolest, asetudes OSCE riikide hulgas seitsmendale kohale. Nii võib kokkuvõttes öelda, et meil on mitte «õhuke», vaid «paks» riik, ja see paks riik pole rahva hulgas populaarne.

Tõsi, seda paksu (või ka paksuks söönud) riigi muljet ei loo avalik sektor tervikuna (õpetajate palgad on ju madalad, samuti politseinikel, päästjatel, kultuuritöötajatel), vaid ainult kõrgepalgaline valitsus ja valitsusametnikud ning riigikogu liikmed ja erakondadega seotud poliitiline toiduahel, mis avalikus sektoris mõttetult parasiteerib ja seda paisutab.

Ma ei tea, kas on olemas niisugune «Eesti mõte», millel on selline power sees, et see viib ühiskonda edasi ja kaotab võõrandumise rahva ja valitsuse vahel. Vist ei ole, kui seda ei suutnud kaotada isegi laulupidu, kus võimueliiti eraldasid rahvast VIPi-looži aedik ja turvamehed. Me oleme jõudnud selleni, et turvakaalutlustel ei saa poliitikuid enam rahva hulka lasta.

Neil on seal ohtlik. Või lihtsalt ebamugav, sest tuleb vastata ebamugavatele küsimustele ja kuulata ebamugavat kriitikat. Aeg-ajalt luban endale olla naiivne ja uskuda, et üks ilus Eesti mõte on siiski olemas. Üks vägagi naiivne mõte, mis toetub vägagi lihtsale asjale: omakasupüüdmatusele – kui poliitikategijad tegutsevad omakasupüüdmatult riigi huvides, kasu saamata, seadmata iseennast või oma erakonda esiplaanile, ja suudavad selles ka avalikkust veenda, siis usaldus taastub.

Kui poliitik muutub tõepoolest rahva teenriks. See on sõnades väga lihtne, kuid keeruline teoks teha. Üks minu hea õpetaja tavatses niisuguste mõtete peale märkida, et selle peale naeravad kärbsedki. Jah, kärbsedki naeravad selle peale, et poliitikud võiksid omakasust loobuda.

Et nad oleksid kasvõi kärbsemusta jagugi ausad ega teeks pidevaid kompromisse oma südametunnistusega, kuni see tüütu asi (südametunnistus) ükskord toimimast lakkab. Et võimu ja raha ohjates võiks poliitik tegutseda nii, et ta enda taskusse või parteikassase riigi raha ei pudendaks ega omaenda heaolu sellele üles ei ehitataks – olgu siis luksusauto, tasuta kütuse või kuluhüvitiste näol.

Et seda heaolu ei kaitstaks kõigi vahenditega: leimamise, oponendi materdamise ja nende luukerede ülesriputamisega, võõrastes e-postkastides tuhnimisega... Kui veel kord heita pilk OSCE riikide valitsuste populaarsuse tabelile, siis tundub, et mingi lootus meil on – kõige suurem, ligi 80-protsendiline toetus valitsusele on kahes Euroopa väikeriigis: Šveitsis ja Luksemburgis. Kui võrrelda end Šveitsiga, mis on pindalalt umbes sama suur kui Eesti, siis võiks küsida, miks meie riik ei võiks olla sama edukas?

Rahvast on meil küll kuus korda vähem, kuid see-eest on maad ühe inimese kohta kuus korda rohkem – see on tohutu potentsiaal ja kasutamata ressurss. Šveitsil on hea asend Euroopa südames, ent ka meie asend Euroopa suurtel ristteedel pole halb. Kus siis viga on? Näib, et meie probleem peitub ennekõike inimestes. Meie potentsiaalis, poliitilise kultuurikihi õheduses, ajaloo lühiduses (võrreldes Šveitsiga), meie oskamatuses oma eelised enda kasuks tööle panna.

Me lihtsalt ei oska veel ühte head riiki teha, meil puudub selleks poliitiline kultuur, oskus kokku leppida ja leida kooskõla valitsuse ja rahva vahel. Peitugu vastus kus tahes, on ilmselge, et kui toetus Eesti valitsustele on 2007–2012 olnud keskmiselt 2,5 korda väiksem kui Šveitsis ja väiksem kui enamikus OSCE riikides, siis on Eestis midagi valesti.

On ilmselge, et kui suur osa elanikkonnast tunneb, et see pole tema valitsus, mis võimul on, siis tuleb see lõhe ületada. Tuleb leida see mõte, see mõttelaad, mis sellest üle viib. Võib-olla tuleb ka tänavale tulla ja mässata, Eesti mõte kuuldavale tuua.

Ma ei ütle ega oskagi öelda, missugune see mõte on, aga see peab tulema altpoolt, rahva hulgast. Iga tavaline inimene peab tundma, et see viis, kuidas riiki juhitakse, see mõte, mis seda juhib, see ongi tema oma. Seda riiki juhitakse viisil, nagu tema õigeks peab. Siis on ka Eestil mõte. Kõigi, mitte ainult poliitilise eliidi jaoks. Autor kuulub Vabaerakonna algatusrühma.