Ahto Lobjakas: maailm pöördub nihilismi

Angelina Jolie Foto: SCANPIX

Maailm sai globaliseerumisega «täis». Õhtumaalasedki satuvad üha enam konkurentidena silmitsi üksteisega – seejuures ilma jagatud väärtuste pehmendava padjata, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Nietzsche kirjutas 1885. aastal: «Tahan teile rääkida järgmise kahe sajandi ajaloost.» 20. sajandiks ennustas ta ennenägematuid kataklüsme. Tagasivaates pole kahtlust, et seda olid nii Esimene kui Teine maailmasõda.

Aga maailmasõjad olid vaid pinnavirvendus, sümptomid. Nietzsche mõeldule lähemale jõuame 20. sajandi rahulikumate krahhidega. Eri aegadel lagunesid koloniaalimpeeriumid ja globaalsed ideoloogiad ning nüüd on otsaga sealmail rahvusvaheline õigus, ehk üleilmselt autoriteetne arusaam riikidevahelistest suhetest.

Mida Nietzsche ennustas, oli üleilmsete väärtuste ja reeglite kiirenev vähikäik. Rahvusvahelistes suhetes tähistab seda Kanti tähe langus ja Schmitti oma tõus. Hea näide on 1975. Helsingi lõppakti tähendusekaotus. 40 aastat tagasi kinnitasid kaks globaalset hegemooniat taotlevat blokki üleilmset põhimõtet: piirid on pühad. Nüüd on printsiip varjusurmas, jõustamise küsimus, aga pole jõustajaid. Suurvõimudel on mõjusfäärid, kuid viis, kuidas nendes toimetatakse, ei ole suurte ideede väike koopia.

Venemaa naabrid kannatavad postimperiaalse luitumise all. Hiinal on oma naabrite jaoks oma reeglid. USA austab 1975. aasta vaimu, aga tal puudub võim ja tahe seda globaalselt jõustada, isegi oma tehtu eest vastutada (vaadakem Iraaki).

Ajaloolist sügavust lisame, küsides: mida tähendab praegusajal olla süürlane, iraaklane, venelane, eestlanegi? Hiinlane on versioon samast ooperist. Ühtpidi ütleb õhtumaine traditsioon Kanti «Igavese rahu» näitel, et tegemist on kodanikega riikides, mis varem või hiljem piirkondlikult koonduvad miskit sorti üleilmse föderatsiooni suunas, mis oleks retsept igaveseks õigluseks. Teistpidi näeme üha tooremaid, lahknevaid identiteete olelusvõitluses.

«Iraaklane» ja «süürlane» kirjeldavad selle võitluse üha tähtsusetumat aspekti. «Venelane» ja «hiinlane» tähistavad etnilist hegemooniat laias laastus moel, millega Euraasias on maid jagatud Rooma impeeriumi päevist alates.

Mis liigutab uusi identiteedi-ühikuid – ISISt, «Vene maailma», Al-Shabaabi jt – on üha puhtakoelisem tahtmine võimu järele. Eesti keeles peab selle nietzscheliku võtmemõiste tagant kostma ka «võimine», «suutmine». Küsimus on pürgimises ikka suurema võimu ja võimise poole. Pürgivad identiteedid, mis kerkivad erinevustest, mitte ei määratle end üldiselt jagatu alusel.

See on põhjus, miks meil kui läänlastel on raskusi Ukrainas, Iraagis ja mujal toimuva mahutamisega «sõja» mõistesse. Võitlust ei kihuta edasi riigid oma loogikaga, vaid vaistlikud kuuluvustunnused: usk, keel, lipuvärvid. Käib tõeliselt totaalne sõda, kus pole vahet sõjal ja poliitikal. Selline identiteetide vastasseis on kaugelt vanem kui õhtumaine ühiskond. Kirjalikud jäljed lähevad tagasi Trooja sõjani, arheoloogilised 10 000 aastat – ühe Iraagis asuva aolinna asemel on märke kahe kogukonna relvakonfliktist u 8000 aastat eKr (linn põletati maha).

Eestilgi on oma koht selles Nietzsche tagurpidi-ajaloos, mis liigub üldiselt üksikule. Vaadakem näiteks, kuidas sõna «eestlane» tähistab nii rahvuse liiget kui Eesti riigi alamat. Ja võrrelgem seda Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaaga, kus britt, prantslane ja sakslane on passiomanikud. Need kolm Lääne-Euroopa riiki on rünnaku all bastionid nihilismi vastu, mis on Nietzsche ajaloo nimi.

Ründame tahtmatult meiegi, oma toppamajäämisega 19. sajandisse. Maailmaajalugu on meile kui katkenud lint külakinos, seinal vilkumas igavene «... olid tunnid juba lõppenud». Ründame vaimupimedusega: meie praegused juhid on lugenud Fichtet, aga pole jõudnud Nietzscheni. Meil on lühiühendus lunastuse juurde Euroopa Liidu näol, aga ELigi vaeb poliitiline eliit maailmaajalooliselt 19. sajandi turumajandusmõiste prismast. Joon võidaks tõmmata tagasi Kantini, aga ei, sellegipoolest ei nähta Schumani tegelikku tähendust. Ja päriselt ei saadagi aru, miks Lääne-Euroopas võetakse tõsiselt abstraktsevõitu asju nagu fašism ja antisemitism, aga mitte kommunismi – mis juhtus meile, ka eurooplastele.

Meie probleem on õnneks passiivne, valguse vähesuses. Maailma mure, nietzschelik, jääb meie jaoks ajaloolise silmapiiri taha: see on pimedus, mida kallavad välja Venemaa, kalifaat, teatud määral Hiina jt. See pimedus sööb valgust, mis pole veel täielikult meieni jõudnud.

Aga oleks vale pidada pimedusest elatujaid pimeduse pärispõhjustajaiks. Progressieeldus – usk,

et elu saab pikas plaanis vaid paraneda, vabamaks ja õiglasemaks muutuda – on üdini läänelik ellusuhtumine.

Mitteläänlased Afganistanist Venemaani võtavad elu mittelineaarselt: kõik kordub, inimene elab oma elu maailmas, mida pole võimalik lõputult parandada. Mis tähendab, et maailma vähikäik on probleem üksnes läänelikust vaatepunktist. Süüdistada sunni fundamentaliste või Novorossija relvakandjaid millegi mittemõistmises (või infopuuduses, nagu meil on kombeks saanud) on mõttetu. See tähendab toimuva mittemõistmist.

Teatud mõttes Saidi orientalismi taaskehastamist, eeldust, et need inimesed seal ei tea veel, kuhu nad on teel, meie aga teame. Aga faktiks jääb: ilma globaalse haardeta on kõik suurus suhteline ja mööduv, ka Venemaa ja Hiina oma.

Nagu öeldud, Nietzsche ajaloo nimi on nihilism. See mõiste oma igapäevases hägususes tähendab uskumist mittemillessegi, mitte millegi pühaks pidamist. Nietzsche jaoks on ta midagi tunduvalt enamat: vältimatu viimane etapp õhtumaises ajaloos. Algab see ajalugu Platoniga, kes lahutas «hea» maailma (ideaalide ja väärtustega lakkamatuks püüdlemiseks) igapäevase elu maailmast. Platonism segunes Kristuse kultusega, viimane hakkas kuhtuma pärast reformatsiooni ja sai uue ilmaliku aluse valgustusajastu filosoofidelt nagu Descrates, Kant ja Hegel.

Jumal võis taanduda, aga visioon paremast elust kõigi jaoks, kelle nimeks inimene, kestis oma pinnapealseimas kehastuses suurte poliitiliste ideoloogiate surmani (usk majanduskasvu on viimaseid vorme). Nietzsche ütles kuulsalt, et jumal on surnud. Mida ta mõtles, oli, et jumala koht maailmas ei kanna enam välja talle pandavaid lootusi. Väärtused langevad praktika ohvriks.

Heidegger täpsustas: nihilism ei tähenda mitte üksnes jumala võimetust (impotentsi), vaid kärbub kõik tavaelu tõstev ja väärtustav, mille tiiva all inimene võiks varju leida. See tähendab omakorda vana maailmakorra lõppu. Nietzsche on selle lõpu filosoofiline kroonik.

Tõsi, on olnud visioone väsinud lääne uuestisünnist, ehk märkimisväärseim neist lootus tehnoloogiale. Kuid siin ütles kõik juba ära Ernst Jünger 1930. aastatel, pakkudes inimkonnale tulevikku ühe eesmärgi nimel liigendatud mehhanismina. Nüüd näib selline mõttekäik anakronismina.

Nii jääb nihilismi järgi üle vaid oodata ajaloo lõppu. Väga erinevat sellest, mille Hegeli ainetel visandas meile Fukuyama. Ja nihilistid võivad parema puudusel nautida võimutahte virmaliste veiklevaid mänge maailmas. Ülejäänud saavad vaid tõdeda, et elame (Nietzsche järgi) tähe valguses, mis on ammu kustunud.

Üleilmastumise, maailma-üheks-sidumise tipphetk on ühtlasi lootuse kustumise hetk. Me kõik – või enamik meist – oleksime nagu korraga saanud maailmakodanikeks. Kuid ligipääs samale globaalsele enesemääratluspinnale on hoopis reljeefselt erinevusi välja toonud. Moslemi äärmuslased sotsiaalmeedias on markantne näide: meedium on sama (Facebook, Twitter jt platvormid), sõnum väga erinev (avalikud hukkamised jne).

Aga olelusvõitlus ei käi tingimata üksnes taanduva õhtumaise ja mitteõhtumaise vahel. Filosoofiliselt võiks öelda, et maailm sai globaliseerumisega «täis». Piiritu kasvu (Nietzsche: ükski võimutahe ei talu seisakut) lootus kadus ja õhtumaalasedki satuvad üha enam konkurentidena silmitsi üksteisega, ilma jagatud väärtuste pehmendava padjata.

Kokkuvõttes tähendab see «maailmalõpp» maailmakadu. Maailma kadumisega muutub mõttetuks ka jagatud ajalugu. Talebani ja ISISe vandalism on seda vaid lääne vaatepunktist. Üha vähem on neid, lääneski, kelle jaoks antiigi ja valgustusajastu klassikud jäävad «kirjasõpradeks», kasutades Sloterdijki väljendit üle aegade ulatuvate ja siduvate üllaste mõtete kohta.

Muidugi, teatud vaatepunktist tähendab see, et ajalugu alles algab. Nietzschet arendades pole võimatu, et Mosul, Donetsk ja Lugansk on kohad, mille nime kusagil meie kõigi jaoks silmapiiri taga asuvas tulevikus jäädvustab mõni tulevane Homeros. Ja meie maailmakorra lagunemine (kui see peaks juhtuma) on lihtsalt üks kataklüsm, nagu seda oli pronksiaja lõpp toonasele tsivilisatsioonile 13. sajandil eKr.

Muidugi läheks selleni kaua aega. Globaalne maailm on paemurd, kust üha väiksemaid tükke murtakse selleks, et ehitada üha väiksemaid aedikuid.