Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Marta Velgan: samm kultuuri või kultuurituse suunas?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marta Velgan | FOTO: Erakogu

Meil endil on võimalik tõestada, et avalikus kohas alkoholi joomise lubamine mõjutab eestlaste alkoholitarbimise kultuuri pikaajaliselt hoopis positiivselt, kirjutab Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi liige  Marta Velgan Postimehe arvamusportaalis.

1. juulist hakkasid Eestis kehtima korrakaitseseaduse muudatused, mis lubavad avalikes kohtades alkoholi tarbida juhul, kui teisi inimesi selle käigus ei häirita. Samal ajal jäävad alkoholi tarbimisel avalikus kohas kehtima piirangud, mille kohaselt ei tohi alkoholi juua ühissõidukis või ühissõiduki peatuses, lasteasutuste, noortelaagrite ja haiglate läheduses. Lisaks on kohalikel omavalitsustel õigus kehtestada täiendavaid piiranguid ning seda võimalust on praeguseks hetkeks kasutanud juba mitmed Eesti linnad.

Paljud tervishoiuorganisatsioonid, poliitikud, koolijuhid ning lastekaitseorganisatsioonid on avalikult väljendanud oma nördimust selle seadusemuudatuse üle. Arvestades seda, et praegune valitsus on võtnud oma eesmärgiks vähendada Eestis alkoholist tingitud kahjusid ning astunud selle täitmiseks juba esimese sammu alkoholi aktsiisi tõstmise näol, tundub käesolev seadusemuudatus paljudele valitsuse kavatsustega vastuolus olevat. Justiitsministeeriumi teatel on muudatuste eesmärk vähendada keelde ja käske ning anda rohkem vastutust kodanikele endile. Siseministeeriumi korrakaitse ja kriminaalpoliitka osakonna juhataja Priit Heinsoo sõnul peab aga  inimest karistama siis, kui alkoholi tarbimisega avalikus kohas kaasneb avaliku korra rikkumine. Pargis õlle joomist ei pea ta vajalikuks keelata. Või nagu uudist kommenteerinud kodanik selle seisukoha lühidalt kokku võttis: joove on seisund, mitte kuritegu. Seega võiks seda seadusemuudatust võtta kui valitsuse usaldusavaldust Eesti kodanikele. Eestlaste endi usk kaasmaalaste eneseregulatsiooni võimesse tundub valitsuse omast aga mõnevõrra väiksem olevat.

Eesti inimesed on selles küsimuses jagunemas aga üldises plaanis kahte leeri. Üks osa inimestest arvab, et riigivalitsejad on teinud rumala otsuse, mis toob kaasa purjutajate hordid linnatänavatel ning põhjustab avaliku korra rikkumiste hüppelise tõusu. Teiste arvates on seadusemuudatus samm lapsehoidjariigist täiskasvanulikuma riigi suunas ning et avalikus kohas rahumeelselt alkoholi tarbivaid kodanikke ei tohiks karistada vaid seepärast, et mõned meist ei oska juua. Rõõmustatakse selle üle, et kaob üks mõttetu seadus, mis pole siiamaani takistanud inimestel avalikus kohas purjutada.

Kuigi linnatänavatel ja parkides võib juunikuuga võrreldes märgata rohkem alkohoolseid jooke nautivaid inimesi,  pole jõustunud seadusemuudatused esialgsete andmete kohaselt politseile tööd juurde tekitanud. Küll aga on mitmete Eesti veekogude rannavalvurid avaldanud muret randades alkoholi tarbivate inimeste hulga suurenemise pärast, kes võivad niimoodi osutuda ohuks nii endale kui teistele rannasviibijatele. Mis võiksid olla aga selle seadusemuudatuse pikaajalised tagajärjed?

Uus korrakaitseseadus võiks olla samm kultuursema alkoholitarbimise poole. Uurides, kuidas mujal Euroopas avalikus kohas alkoholi tarbimise küsimus on lahendatud, võib avastada huvitava seaduspärasuse. Lääne-Euroopa riikides nagu Prantsusmaa, Saksamaa ning Hispaania, kus alkoholitarbimist peetakse kultuurseks, on alkoholi tarbimine avalikus kohas, teatud piirangutega küll, üldjuhul lubatud. Ida-Euroopa riikides aga vastupidiselt rakendatakse keelustamise poliitikat.

Paradoksaalselt näeb tänavapildis rohkem purjus inimesi ning esineb enam avaliku korra rikkumisi riikides, kus seadused on karmimad. Miks see nii on? Üks hüpotees on see, et kui inimesed hakkavad kodude asemel enam parkides ja linnatänavatel alkoholi tarbima, siis tarbitakse pigem vähem, kuna teised näevad, mida ja kui palju nad tarbivad. Teiseks on nendes riikides avalikus kohas purjusolek üldjuhul taunitud ning alkoholiga liialdanud inimeste korralekutsumine iga kodaniku kohus. Samas kumb oli enne, avalikus kohas alkoholi tarbimise lubamine või kultuurne alkoholitarbimine?

Mitmed tervishoiuorganisatsioonid, Eesti Lastekaitse Liit ja koolijuhid muretsevad aga sellepärast, millist eeskuju antakse avalikes kohtades alkoholi tarbimisega lastele. Lapsed õpivad täiskasvanuid jälgides ning teevad sellest järeldusi, mis on ühiskonnas normiks, mida tohib teha ja mida mitte. Viimasel kümnendil on aktiivselt uuritud laste alkoholitarbimise ja alkoholi ekspositsiooni vahelist seost  ning on leitud, et mida rohkem laps alkoholireklaami ja -toodetega igapäevaselt kokku puutub, seda suurema tõenäosusega alustab ta alkoholi tarbimisega varem. Kui vaadata asjale teise nurga alt, toob selline muudatus paljud alkoholitarvitajad koduseinte vahelt avalikkuse ette, mistõttu nihkub lapse esmane kokkupuude alkoholi ja purjus inimestega varasemasse ikka ning nõuab vanematelt veelgi suuremat panust laste tervisliku eluviisi kujundamisel.

Erinevate ajalehte arvamusveergudelt ja kommentaariumidest võib leida hulganisti spekulatsioone selle kohta, mis Eesti ühiskonnas seadusemuudatuse jõustumise järgselt muutub. Fakt on, et me tegelikult ei tea, kuidas see eestlaste alkoholitarbimise kultuuri pikaajaliselt mõjutab. Laias laastus on kolm stsenaariumit: alkoholitarbimine muutub sarnaselt Lääne-Euroopa riikidega kultuursemaks, toimub vastupidine areng kultuurituse suunas või ei muutu midagi. Siiski arvan, et meil kõigil on võimalus tõestada, et valitsuse usk eestimaalaste võimesse käituda mõistlikult on põhjendatud ning anda panus uut sorti kultuuri tekkesse, kus ühe-kahe lahja alkohoolse joogi tarbimine avalikus kohas on aksepteeritav, kuid purju joomine ja laaberdamine taunimisväärt.

Tagasi üles