Vaidlustes sünnib tõde, öeldi Vana-Kreekas. Seda väidet tuleks teise Paides aset leidva Arvamusfestivali kontekstis mõnevõrra ümber sõnastada, õieti selle teine sisu anda. Ei pea sündima tõde. Festivali eestvedajad rõhutavad nimelt avalikes esinemistes alati sõna «kultuur». Arvamuskultuur, oskus argumenteeritult kõnelda, aga vahest veel enam kaasvestlejat ära kuulata. Dialoogi pidamise oskus.
«Tahame, et arutelukultuur Eestis paraneks. Et eriarvamusi ei kardetaks ega vaenataks, vaid võetaks kui normaalsust, võimalust kuulda midagi uut ja endagi mõtted selgemaks mõelda. Et on täiesti normaalne ka mitte ühisele arvamusele jõuda,» kirjutas Arvamusfestivali algataja Kristi Liiva Postimehe arvamusküljel (PM, 13.08).
Oleme vabas Eestis elades aasta-aastalt järjest enam mõistnud, mis on demokraatia ja pärisosana selle juurde kuuluv vaba ühiskondlik mõttevahetus. Arvamusfestival asetab sellesse protsessi veel ühe kultuurikihi. «Vaba», see tähendab korraldajate filosoofias faktipõhist, ühiskonnaülest, isetekkelist ja kõigile avatut. See on olnud ka teise festivali kindel sõnum. Ainuüksi asjaolu, et festival on teine. Et Rootsist Visbyst eeskuju ja innustust saanud ning mullu Paide Vallimäele paar tuhat inimest kokku toonud üritus sai jätku.
Postimees on alati näinud oma rolli arutelukultuuri arendajana, pakkudes ühest küljest võimalusi eri seisukohtade avaldamiseks oma veergudel ning teisalt soovides olla ka ise oluliste ühiskondlike teemade tõstataja ja debattide vedaja. Seepärast olime Paides kohal nii aasta tagasi esimesel Arvamusfestivalil kui ka tänavu. Ja mitte lihtsalt kohal, et ajakirjanikena sündmust kajastada, vaid oma lava ja kavaga, kaasates ka koostööpartnereid (Avatud Eesti Fond, Liikumisaasta jt).
Kaks ei jää kolmandata. Kolmas Arvamuskultuuri festival tuleb päris kindlasti. Korraldajatele saab see olema kahtlemata veel suurem proovikivi, kuid kogemused aitavad teha õigeid valikuid. Esimesel festivalil valitses väikese ürituse kammerlik vaim. Teisel festivalil on korraldajatel olnud kasutada rohkem raha, paarikümnest arutelupaigast on saanud mõnikümmend. Kui esimese festivali suhtes valitses uudse asja puhul alati esinev skepsis, siis seekord küsitakse kindlasti, kas seda kõike pole hoomamiseks mitte liiga palju.
Samas on ühiskond järjest enam mõistnud selle festivali ideed ja olemust. Tullakse perega, väike vihm osalisi ei häiri. Võime üha kindlamalt rääkida traditsioonist.
Üks oluline aspekt mõttevahetuse juures on ka see, et sõnast sünniks tegu ehk midagi käega katsutavat. Arvamusfestivalil ei asutata ega deklareerita, kuid juba mulluse festivali järel oli leheveergudel ja raadioeetris siin-seal kuulda fraasi «idee, mis öeldi välja ka Arvamusfestivalil». Iga sellise lause sees kõlab kinnitus, et seesugust üritust on vaja. Uus kultuurikiht on jälle sündinud.