«Rohkem Euroopat!» oli Saksa kantsleri Angela Merkeli lööv ja tabav fraas kaitsmaks euroopalikke väärtusi, kui panganduskriis kippus Euroopa Liitu põhjaks, lõunaks jne lahutama.
Jaanus Murakas: euroopalike väärtushinnangute proovikivi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poliitikud veensid siis rahvast ja iseend toetama solidaarselt mitte ainult raskustesse sattunud panku, vaid ka riikide kokku kukkunud eelarveid. Me rääkisime väärtustest: solidaarsusest, vajadusest mitte protektsionismi kalduda, võimest aidata neid, kes on hädas. Sajad miljardid maksumaksja raha, mida läks vaja olukorra päästmiseks, oli teisejärguline – väärtused eelkõige.
Sanktsioonide pingpongist tulenevalt on juba täna paljude ELi riikide erinevad majandussektorid, eelkõige põllumajandus- ja toidutootmissektor, teatanud töötajate koondamisest, tehaste sulgemisest või tarnelepingute ülesütlemistest viitega vääramatu jõu (force majeure) ilmnemisele. Need, keda tekkinud olukord isiklikult ei puuduta, leiavad aga, et tegu on väga väheste ettevõtete probleemiga ning tervikuna see midagi negatiivset meie majandusele ja inimestele kaasa ei too. Leitakse, et ettevõtetel peaks selleks puhuks olema plaan B. Paraku oleme praegu aga olukorras, kus kaudsed mõjud osutuvad määravamaks kui otseselt mõõdetavad mõjud.
Suhteliselt võimatu on farmeril omada plaani B juhuks, kui su tarneleping kahe-kolmepäevase etteteatamisega üles öeldakse. Või ettevõtetel, kelle aastakümneid toiminud müügikanalid päevapealt kokku kukuvad. Ettevõtetel on kindlasti tagataskus plaan B, C või D, kuid seda turu loomulikust kõikumisest tulenevate riskide suhtes.
Kui Euroopa Liidu ja Venemaa vahel kehtib partnerlusleping ning ajalooliselt ollakse seotud vastastikuse kaubavahetusega, see kõik aga poliitiliste ummikseisude tõttu päevapealt peatub, siis see on vääramatu jõud ja sellele ei saa olla plaani B. Nagu ei ole seda maavärina või üleujutuse puhul – see tuleb lihtsalt ära kannatada.
Kurbusega pean tõdema, et pole kuulnud ühtegi solidaarsusest tulenevat sõnavõttu meie farmerite või teiste kahjukannatajate aadressil. Üldsus ja ka ajakirjanikud on suunanud oma küsimused pigem sellele, kas nüüd hakkame saama poest odavat toitu, mis veelgi raskendaks toidu- ja põllumajandussektori olukorda. Silme ette tekib kujund taevas tiirlevatest raisakotkastest, kes juba haavatud looma saatust ette haistavad. Väga palju on olnud viimastel päevadel asjatundmatuid väljaütlemisi.
Euroopa Liit kaitses Ukraina kriisis oma väärtushinnanguid ja nii oligi õige. Praegu on aga meie ühiste väärtushinnangute kaitsmise tõttu osa meie kodanikest sattunud raskesse olukorda ning seda neist endist sõltumata. Aga millegipärast me solidaarsustunnet nende suhtes ei tunne. Kuigi tundsime seda panganduskriisi ajal pankade vastu – ehkki see kriis oli suures osas (kesk)pankade endi tekitatud.
Arvan, et praegusest olukorrast on võimalik suhteliselt väikeste kadudega välja tulla, aga see nõuab meilt kõigilt teatud väärtuste hoidmist. Peame olema heatahtlikult konstruktiivsed. Kõik osalised – farmerid, tööstused, valitsus, Euroopa Komisjon – peavad jõudma tõeni ja siis meetmeteni, mis võimalikud tagasilöögid ja kaduvad töökohad minimeeriks. Oluline on tõhus suhtlus Baltimaade, Poola, Soome ja Rootsi valitsuste vahel, kutsumaks erinevaid riike mitte kalduma protektsionismi, mis võimendaks tagasilööke veelgi.
Kokkuhoidmiseni.