/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
Nagu laisavõitu teismelised, teavad ka Euroopa juhid hästi, kuidas käituda äratuskella kuuldes. Nad vanguvad voodist välja, silmad rähmas, ning kinnitavad, et kõik on korras. Majakondsed kuulevad, kuidas vannitoas algab vilgas tegevus. Aga vaid paar minutit hiljem valitseb taas vaikus. Teki all on lihtsalt liiga mõnus olla.
Samamoodi võib kirjeldada lääne suhtumist Venemaasse alates 1990. aastatest. Suutmatus pärast Nõukogude võimu kokkuvarisemist KGB välja juurida oli vali äratuskell. Sama valjult kõlas kell Boriss Jeltsini ajal, kui Kremlis võtsid võimust gangsterid ja luurajad. Sama valjult kõlasid kaks Tšetšeenia sõda.
Sama valjult kõlas katse müüa õhutõrjerakette Serbia Slobodan Miloševići režiimile ja Kosovo Priština lennuvälja hõivamine 1999. aastal (osa suuremast gambiidist, mis toona päriselt ei õnnestunud). Valju tirinaga tuli võimule endine kagebeelane Vladimir Putin. Sama vali oli poliitilise, majandusliku ja meediavõimu koondumine Kremli kätte, hiiglaslik kulutuste suurendamine relvastusele ja luuramisele välismaal, energiaallikate kasutamine poliitilise relvana, sõda Gruusias ja äge läänevastane propaganda.
Niisugusel taustal oleks ennatlik loota, et reisilennuki allatulistamine Venemaa toetatud mässuliste poolt Ida-Ukrainas tooks kaasa põhimõttelisi muutusi. See võib muuta meeleolu Hollandis, kus varasematel aastatel on suhtumises Venemaasse ainiti demonstreeritud hoiakut, mida ärimehed nimetavad «äri ennekõike». Kui mädanevad surnukehad koju jõuavad, hakkab see üha enam paistma üüratu naiivsusena ohtliku gangsteririigi suhtes.
Kuid ülejäänud Euroopas annab valdavalt tunda tahtmatus maksta tõelist hinda töökohtades, kasumites ja toodangus. Poolakad, eestlased, lätlased ja leedulased on valmis vabaduse ja julgeoleku nimel taluma majanduslikke raskusi. Nad on valmis tasuma kõrgemat hinda energia eest, unustama tulutõotavad äritehingud ja kulutama rohkem riigikaitsele. Võib-olla on sellele teele asumas ka rootslased ja soomlased. Ent ma ei näe sugugi sellist valmisolekut Saksamaal, Prantsusmaal või Itaalias.
See tähendab, et tõsistel sanktsioonidel Putini režiimi vastu on vähe lootust. Samuti pärsib see püüdeid tugevdada Kirde-Euroopa rinderiikide olukorda, mis vajab neisse vägede ja varustuse toomist teistest NATO riikidest ning püsivaid kaitseplaane.
Pole näha ka erilist valmidust abistada Ukrainat. Asi ei ole mitte ainult diplomaatilises toetuses sealsetele võimudele, kes püüavad saavutada kontrolli mässuliste käes olevate idapoolsete alade üle, ega isegi neile relvade müümises (mida me peaksime tegema). Samuti peaksime jõuliselt taotlema Ukrainas demokraatia ja õigusriigi kehtestamist.
Võitlus Venemaaga peaks olema enamat kui puhas geopoliitika. See peaks keskenduma väärtustele. Mida varem Ukraina suudab puhastada oma korrumpeerunud ja vähetoimiva süsteemi (sealjuures kiirete ülemraada valimistega), seda hõlpsam on neil asuda tagasi võitma idapoolsete alade rahulolematute ja vaesunud elanike usaldust ning seda lihtsam on ümber lükata Venemaa väiteid fašistliku riigipöörde kohta Kiievis.
Alustuseks oleks hea seegi, kui uuritaks lääne osa Janukovõtši kukutatud režiimi rahapesus, mida tõstab tarmukalt esile mu sõbra Oliver Bullough’ Londoni Legatumi instituudi egiidi all tehtud uurimus «Looting Ukraine». Haihtus ligikaudu 100 miljardit dollarit – koostöös lääne audiitorite, pankurite ja juristidega. Peaaegu midagi sellest pole tagasi saadud ja kedagi pole selle eest vastutusele võetud. Selline uurimine hirmutaks omajagu ka Kremlit.