Erkki Bahovski: I maailmasõja kogemus mõjutab meid praegugi

Erkki Bahovski Foto: Erakogu

Ajaloolane Erkki Bahovski leiab hulganisti paralleele 1914. ja 2014. aasta vahel. Kuid ajalugu ei kordu kunagi sajaprotsendiliselt.

H eitsin pilgu virtuaalsesse arhiivi ja vaatasin, mida olin kirjutanud Facebookis eelmise aasta algul. Sellised read: «100 aastat tagasi ehk 1913. aasta oli viimane rahuaasta enne maailmasõda. Loodame, et 2013. aasta tuleb ses mõttes parem.»

Aga ei tulnud – 2013. aasta oli samuti viimane rahuaasta Euroopas. Sel aastal on Venemaa okupeerinud ja annekteerinud Krimmi ning toetanud sõjategevust Ida‑Uk­rainas.

Niisiis on 2014. aastal Euroopas sõda. Nagu 100 aastat tagasi, mil puhkes Esimene maailmasõda. Euroopa ja ka Eesti teeb õigesti, et sõja puhkemist meeles peab. Just Esimese maailmasõja puhkemise põhjused ja iseloom – nende üle on palju piike ristatud, kuid põhijooned on selged – annavad võimaluse tõmmata paralleele tänavu Krimmis ja Ida‑Uk­rainas toimunu ja toimuvaga.

Igasuguste ajalooliste paralleelide tõmbamine on alati meelevaldne ja subjektiivne ning ajalugu ei kordu kunagi sajaprotsendiliselt. Ent ajaloo võlu ja valu peitubki selles, et osa toimunust on tulnud meile tänapäeva ning mõjutab me igapäevast käitumist ja keskkonda. Mõnikord õnnestub ka välja joonistada mustreid, mis ikka ja jälle korduvad.

Ajalooliste sündmuste hindamisel ja kõrvutamisel tänapäevaga tehakse üldiselt see viga, et lähtutakse tagant­järele tarkusest, st meie teame, mis juhtus hiljem ja paneme enda pildi ka vastavalt kokku. Kuid ajaloosündmustes – ka Esimese maailmasõja vallapäästmises – osalejad tulevikku ei teadnud.

Nii ei uskunud suurem osa, et puhkenud Esimene maailmasõda üldse kaua kestab. Rünnakudoktriini järgi pidi sõda olema läbi mõne kuuga. Ometi hukkusid sõja tapa­masinas nelja aasta jooksul kümned miljonid inimesed. Ses valguses paistavad ennus­tused, et Uk­raina konf­likt saab kohe läbi, pehmelt öeldes ime­likud. Lootma muidugi peab ja on ka näi­teid, kus sõda saabki läbi mõne kuuga.

Iseäranis levinud oli aga enne Esi­mest maailma­sõda idee, et sõda lihtsalt ei ole võimalik pidada, sest tihe­dad kaubandus­sidemed muudavad selle mõttetuks. Siin on tavaks viidata Nor­man An­gelli 1909. aastal il­munud raama­tule «The Great Il­lu­sion», mille järgi ei tasu sõja­pida­mine enam ära. Kuid juba varem, 1898. aastal oli Ivan Bloch Peter­buris aval­danud kuue­köi­telise teose majan­dus­likest argu­mentidest sõja vastu.

«Sõda tulevikus ei tule, sest see on muutunud võimatuks – nüüd on selge, et sõda tähen­dab enese­tappu,» tsi­tee­rib briti aja­loolane Mar­ga­ret Mac­Mil­lan Blochi. Ka Blochi järgi ei suut­vat Eu­roopa riigid pidada säärast laia­ulatuslikku sõda mitte rohkem kui mõne kuu. Mida ta aga ei ar­ves­tanud, oli

Euroopa ühis­kondade var­jatud võime end sõjaks mobi­li­seeri­da. Prae­gugi räägi­takse sellest, et tihe­dad kaubandus­sidemed välis­tavad suure sõja.

Ennusta­ma­tu­sega liitub veel Preisi militaar­mõtleja Carl von Clause­witzi esile toodud print­siip, mida ta nimetas hõõr­dumiseks ehk siis asja­oluks, et sõda ei saa täie­likult plaa­nida, sest juhus män­gib oma rolli. Kord juba alus­tatud sõja­tegevus võib viia ootama­tute ja traa­gi­liste taga­järgedeni – mõel­gem 1915. aas­tal sakslaste upu­tatud reisilaevale Lusitania või praegu Malai­sia reisi­lennuki alla­tulistamisele. Ning ka vande­nõu­teooriatele – nii on väidetud, et Lusi­tania lasid põhja hoopis britid, et ameerik­lasi sõtta tõmmata, ja et reisi­lennuki võisid tulis­tada alla uk­rain­lased, et lääs midagi Vene­maa suhtes ette võtaks.

Ida-Uk­rai­nas ja Krimmis toi­muv on teki­tanud mõt­teid, nagu oleks sõja ole­mus kuidagi muu­tunud – on räägitud nn neo­sõjast, asüm­meet­rilisest sõjast jne. USA sõjaajaloolane Max Boot on oma raamatus «Invisible Armies. An Epic History of Guerrilla Warfare from Ancient Times to the Present» veenvalt näidanud, et säärane, rindeta või mitte riikidevaheline sõda on eksisteerinud aegade hallist hämarusest peale.

Oli seda ka mingil määral Esimene maailmasõda. Ehkki rindejooned olid vägagi paigas, leidus ka seal «muresolevaid kohalikke» nagu praegu Krimmis ja Ida-Ukrainas. Üks neist oli 1870. aastal Sim­birs­kis sün­dinud Vla­di­mir Ul­ja­nov, kes Saksa kindral­staabi «mõõduka tasu» eest organiseeris 1917. aastal Venemaal mässu ja riigipöörde, mille tulemusena Vene­maa sõjast välja astus ning Saksamaa sai lääne­rindel vabad käed. Brittide Araa­bia Law­rence aga tegutses Osmani im­pee­riumi nõrges­tamise nimel araabia ­maades.

Bootil on varuks andme­baas sissi­sõja kohta alates 1775. aas­tast. Selle järgi on sissid olnud ala­tes 1945. aas­tast edu­kamad. Alates 1945. aas­tast on sisside võidu­protsent läinud üles 40,3 protsenti, ent tõsi­asi on samas, et valitsus­väed on jäänud ikkagi peale 50,8 prot­sendil konf­likti­dest. Ka siit raama­tust selgub, miks sissi­sõda võib Ida-Ukrainas veel kaua kesta – alates 1775. aas­tast on sissi­sõda kesk­miselt kest­nud küm­me aastat, pä­rast 1945. aas­tat veelgi rohkem – 14 aastat. Sis­se on saat­nud edu põhi­mõt­te­liselt vaid siis, kui nen­dele on tulnud väljast­poolt abi (mõelgem bolše­vikele ja rohe­listele mehi­kestele).

Esimese maailma­sõja puhke­mise üheks põhjuseks loetakse ka Saksa­maa käitumist. Tava­liselt on toodud esile kaks versiooni. Esiteks, et Saksamaa oli tugevaks saanud ja taotles «oma kohta päikese all». Teiseks aga, vastupidi, et Saksamaa oli liiga nõrk ning sõda tuli alustada selle­pärast, et teised suur­jõud eest rohkem ära ei läheks. Mida ütles USA presi­dent Ba­rack Oba­ma Vene­maa kohta märtsis? Seda, et Vene­maa suhtumine naaber­riikidesse näitab Moskva nõrkust …

Esimese maailma­sõja koge­musest üri­tati muidugi ka õppida. Loo­deti sõda väl­tida rahvus­vahe­liste orga­nisat­siooni­de (Rahvas­teliit) loo­mise abil. 1914. aas­ta suve traa­gika, kus sõda puhkes just­kui ei­mil­lest­ki ja väga kiiresti, seisis kind­lasti

Euroopa riigi­juhtide ees 1938. aas­tal, kui Tšehho­slo­vak­kia Hitle­ri­le maha müüdi. Nüüd­seks on maailmal kaks kogemust – kiirelt alanud Esi­mene maailma­sõda ja Teine maailma­sõda, kus ei teh­tud

õigel ajal katset ag­res­sorit pea­tada. 1962. aas­tal Kuuba raketi­krii­si ajal valis too­nane USA pre-si­dent John Kennedy Esimese maailma­sõja kogemuse, sest oli lugenud Bar­ba­ra W. Tuch­mani «Au­gus­ti­kahureid» ning veen­dunud, kui lihtne oli sõda valla päästa. Sõja­lis­te meetmete ase­mel valis USA mere­blo­kaadi.

Missugusest koge­musest peak­sime õp­pima praegu? Kind­lasti mitte 100 prot­senti ei ühest ega teisest maailma­sõjast. Ent 100 aastat tagasi puh­kenud Esi­mene maailma­sõda on sündmus, mis sunnib praegu­gi selle sõja põh­justega tege­lema ja mõt­lema sõja ole­muse üle.

Erkki Bahovski on Euroo­pa Komis­joni Eesti esin­du­se teabe­nõunik. See artikkel väljen­dab tema isik­likke seisu­kohti. 4. augus­til korraldab Euroopa Komisjoni Eesti esindus Tallinnas ajaloo­konverentsi, mis on pühen­datud Esimese maailma­sõja mõjule ja tähen­dusele.