Jelena Skulskaja: imelist talenti ei aja millegagi segi

Kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Peerer Langovits

Nobeli füüsikapreemia laureaat Vitali Ginzburg, kellega mul oli kord õnn vestelda, ütles igasuguse edvistamiseta, see-eest aga äärmise usutavusega: «Ma pidasin end alati keskpäraste võimetega inimeseks, töötasin laborandina, lugesin juhuslikult üht populaarteaduslikku raamatut füüsikast, see oli kirjutatud kaasakiskuvalt ja kuna mul mingeid erilisi lemmikuid ei olnud, otsustasin astuda Moskva ülikooli füüsikateaduskonda.»

Silmapaistvalt andekad inimesed suhtuvad pea­aegu alati üsna ükskõikselt imesse, mis neis pulbitseb. Hiljutisel gala­kontserdil, mis oli pühendatud «Mister X‑ile» ehk Georg Otsale ja üht­aegu Eri Klasi 75. sünni­päevale, pakuti kuulajatele sõna otseses mõttes muinas­jutulist, igati võluvat imet. Mängis orkester, laulis ooperi­diiva, kepikesega vehkis dirigent, saalis istusid kauneis rõivais daamid ja härrad. Suure­pärane muusika­õhtu. Kuid etenduse keskel kutsuti lavale Eri Klas, kes läks sinna väsinult, justkui vastu tahtmist, peaaegu lönt­sides. Astus pulti ja – äkitselt, nagu see on võimalik ainult multifilmis või Wolandi ballil «Meistris ja Margaritas» –, muutus täielikult. Väike nips sõrmedega ja orkester hakkas sootuks teisiti mängi­ma, laul­jan­na sootuks teisiti laulma, pub­lik­ki elavnes, kõik tundsid, et toimub midagi suurt, joovas­tavat ja har­moonilist, kõik kiki­tasid kõrvu. Puldis seisis pilt­ilus nooruk, publikust ja orkestrist oli saanud tema haarem, kellega ta võis käituda just oma ära­nägemist mööda. Nii võtab talent elu enda kontrolli alla!

Sugugi vähem ei hämmastanud, et Eri Klas ei kõnelenud oma osast maailma muusika­kultuuris, vaid sellest, mida ta võlgneb Georg Otsale. Eri Klas juhtis Mister X‑i fondi, mille eesmärk on püstitada lauljale mälestus­märk Tallinnasse, Helsingisse või Peterburi. Need on kolm tähtsa­mat linna Georg Otsa elus. Muide, mälestus­märgi võiks talle püstitada ka Mosk­vasse. Eesti saat­kond asub Moskvas Aserbaid­žaani saat­konna kõrval. Viimase juurde on aga püstitatud mälestus­märk kuulsale lauljale Muslim Mago­majevile. Georg Ots andis Eesti kuulsusse kahtlemata vähemalt sama suure panuse nagu Magomajev Aserbaid­žaani omasse.

Möödunud aastal võttis noor ühis­konna­tegelane Meelis Kubits ette korraldada Eesti ja Odessa päevad Jerevanis. Neid nimetatigi nii: «Kõik sõidavad Jerevani». Ma ei suuda üldse ette kujutada, kuidas on võimalik üürida mitu lennukit, panna neisse orkestrid ja teatri­trupid, kirjanikud ja kunstnikud, et korraldada võimas pidu­üritus, mida seniajani meenutavad kõik osalised. Ja mitte ainult Odessast ja Tallinnast, vaid ka Moskvast ja Peterburist.

Nüüd on ta ette võtnud uue Georg Otsa mälestusmärgi. Meelis Kubits – Saare poiss, nagu ta end mõnikord nimetab – on kogu planeedi Maa ja selle ümbruse patrioot. Tal ei ole vahet, kuhu püstitada oma kumiiri mälestus­märk, peaasi et see saab püstitatud.

Arne Mikk, üks «Mister X‑i» projekti tuli­hingelise­maid poole­hoidjaid, ütleb, et tõelisele kunst­nikule ei ole hirmus mitte surm ise, vaid unus­tusse lange­mine. Sõnaga, selle muusika, selle kunsti surm, millele ta pühendas kogu oma elu. Inim­konna mälu aga ei püsi iseenesest, ei hõlju õhus puutu­matu pilvena, vaid on kõigi nende inimeste hiiglaslike pingutuste tulemus, kes mingil põhjusel peavad oma kohuseks hoolt kanda selle eest, et kultuuri­ajaloos ei oleks lünki.

Kunagi ütles üks kadestaja ühe mu sõbra kohta, kes oli tuntud headuse ja vastu­tulelikkuse poolest: «Ah, tal on lihtsalt kasulik hea olla! Häid ju armastavad kõik!» Kuidas küll minagi tahaks elada maailmas, kus oleks kasulik olla hea, kus inimesed oleksid head kõige madala­ma­test ja oma­kasu­püüdlikumatest tungidest aetuna! See maailm oleks tuhat korda parem maailmast, milles on hoopis kasu­lik olla kuri, nartsissistlik ja äärmiselt rahul oma kaheldavate saavutustega.

Ma armastan inimesi, kes elavad millegi pärast, mis elab kauem kui nad ise. Meid ei ela üle ju ainult lapsed ja lapselapsed, meid elavad üle mälestusmärgid ja maalid, kujurite ja arhitektide looming, meid elavad üle raamatud, mis võib-olla lebavad praegu riiulil ja ootavad, millal jõuab kätte nende kord ...

Kaasaegsed on meenutanud, kui iseteadlikud tundusid paljudele Ossip Mandelštami luuletused, milles ta ennustas endale surmajärgset kuulsust ja omanimelist tänavat. Eesootavas kuulsuses ta ei eksinud.

Dovlatovi «Kaitsealas» naerdakse maja­muuseumite üle, kus pea­aegu kunagi ei ole ehtsaid mälestata­vate esemeid. Elu ajal kiusatakse kuns­tnikke ju taga, aga kui neid siis järsku tähele pan­nakse, selgub, et nende asjad on ammu­gi hävinud. «Kaitseala» enesei­rooniastki kumab läbi seesama Mandel­štami veendumus tulevases kirjanduslikus tunnustuses. Seda lakkamatus eneses kahtlemises. Need tunded, mõistagi, pole sugugi vastandlikud.

Mis puudutab muuseumit ja ehtsaid asju, siis see on saanud teoks kõige iroo­nilise­mal moel. Puškini mägedes avatud maja­muuseumis, kus Dov­latov töötas seitsme­kümnen­date lõpul, on suudetud kõigile imet­lemiseks välja panna käte­pesu­kauss, mida kasutas «Kaitseala» autor. Muuseumi ülejäänud ekspo­naati­dest kõneldakse trükistes üsna mööda­minnes ja riivamisi. Ikkagi au ja kuulsus neile, kes ostsid selle maja ära, tegid korda ja hoidsid alles, sest see oli juba kokku varisemas. Õigu­poolest ongi majake ise peamine eksponaat, sest see on säilinud just niisugusena nagu Dov­latovi ajal.

Ja veel üks tähtis uudis: on langetatud otsus nimetada üks New Yorgi tänav Sergei Dov­latovi nimega. Kui ma ei eksi, on see esimene tänav New Yorgis, millele antakse Vene kirjaniku nimi. Igatahes on Vene kirjamehed ärevuses, et seal pole Solže­nit­sõni ega Maja­kovs­ki tänavat – niisiis on tekkinud kadedus, tunne, mis Puškini meelest oli hea … Dov­latov on Ameerika pagu­luse süm­bol, ta elas kaugel võõral maal, eemal oma lugejate elust, kelleni ta ometi jõudis kõi­gest hooli­mata. Tal oli kuhjaga taga­kiusajaid ja maha­tegijaid, aga kõik on ikkagi kaldunud tema kirjandus­liku saatuse kasuks.

Ta elas lakkamatult süüd ja kahetsust tundes. Oma tekstide põhjal paistab ta inime­sena, kes on vähemalt võrd­väärne enda tot­rate ja õnnetute tegelastega. Ta armas­tas kolme linna: Leningradi, Tallinna ja New Yorki. See, kuidas ta kirjutas Tallinnast, ajakirjanike ja häda­vareste linnast, lõputute kompro­misside ja soovi­matute hea­tegijate linnast, on kaht­lemata lisaks väiksele mälestus­tahvlile väärt ka tema nime kandvat tänavat ja mälestus­märki.

Kolm aastat järjest oleme Oliver Loode eest­vedamisel korraldanud Tallinnas Dov­latovi päevi. Toonud lavale eten­dusi tema ja ta kaas­aegsete teoste põhjal, kuula­nud tema sõprade mälestusi. Korralda­nud Dovla­tovi välja­sõidu­päeva Jerevanis. Meie juurde on sõitnud kirja­niku lähimad sõbrad: Alek­sandr Ge­nis New Yorgist, Jev­geni Rein Mosk­vast, And­rei Ar­jev Peter­burist.

Mõistagi korraldatakse niisuguseid festivale entusias­mist, enamik osalejaid on valmis töötama hono­rarita. Mingi raha on siiski vajalik. See­kord toetab festivali ainult Eesti Kultuuri­kapital, mis lubab meil korraldada vaid ühe Dov­latovi päeva. See on pühen­datud Peter­buri ja Tal­lin­na kirjandus­likele ja muusika­listele side­metele ning on alust loota, et üritusele sõida­vad kohale Sergei Dov­latovi sõbrad, silma­paistvad kirja­mehed, keda ise­loomustab kordu­matu stiil ja suhtu­mine ellu. Väga tahaks, et Dov­la­tovi nime kandev festi­val koon­daks enda ümber kõike huvita­vat ja uut ning suu­daks ühen­dada linnu, keeli ja maid. Ja et aegade side ei katkeks.

Vene keelest tõlkinud Marek Laane