Abdul Turay: miks me ei kolgi keskerakondlasi?

Abdul Turay Foto: Peeter Langovits

Abdul Turay (SDE) kirjutab, et töö Tallinna linnavolikogus sarnaneb olu­korraga Taiwanil: kõik­võimas linnapea, korrum­peerunud valitsev erakond. Opositsioon oli seal nii masen­dunud ja vihane, et läks valitseva erakonna liik­metele füüsiliselt kallale.

Suurem osa lugudest linnavolikogu kohta on vähemal või suuremal määral pressiteated. See lugu on teistsugune. See kõneleb töötingimustest Tallinna volikogus. Et käes on suvevaheaeg, ongi hea üle vaadata, mis on juhtunud alates uue volikogu valimisest.

Lihtne oleks kirjutada huumorilainel ratsutav lugu totakatest asjadest, mis volikogus toimuvad, aga ma jätan selle hilisemaks. Totakaid asju kahtlemata on. Ma olen osalenud käesurumise võistlusel. Olen pidanud nägema, kuidas kogu Keskerakonna fraktsioon koob, loeb, mängib «Angry Birdsi» või lobiseb omavahel vene keeles, niisiis teeb mida iganes, aga ei osuta tähelepanu toimuvale.

Seda muidugi siis, kui nad kohal on. Kuna valitsev erakond muutis töökorda, nii et eelnõusid arutatakse enne arupärimisi, siis kohtavad arupärimised, mis tulevad mittekeskerakondlaselt, tühja saali.

Ma võtsin kord abilise volikogu istungile kaasa. Ta on 18-aastane. Sellest hoolimata, mida ta oli varem lugenud ja mida mina talle olin kõnelnud, oli ta ometi vapustatud, et kõik need suured mehed ja naised, kelle ajal tema oli üles kasvanud, käituvad veel lapselikumalt kui tema klassikaaslased.

Lapski võiks olla volikogu liige, kui ta kuuluks Keskerakonda. Minu kaheksa-aastane õetütar on selleks igati valmis: ta oskab mängida «Angry Birdsi» ja vajutada nuppe.

Ent oleks liiga lihtne ja pisut ebaõiglane nimetada linnavolikogu laste mänguväljakuks. Seal tehakse ikka rohkelt ka täiskasvanute asju.

Kõigepealt puudustest. Üks olulisemaid, mida ma olen tähele pannud, on see, et saal ei vasta kuigi hästi tänapäeva nõuetele. See ei sobi erivajadustega inimestele. Hoones on keerdtrepp, ja ainult seda mööda ongi võimalik pääseda peasaali.

Üks meie fraktsiooni liikmeid, Külli Urb, võitleb puuetega inimeste huvide eest, mille hulka kuulub ka parem pääs avaliku võimu hoonetesse ratastoolis inimestele. On omamoodi irooniline, et mina kui välismaalane võin istuda volikogu saalis, kuid ratastoolis eestlane ei pääse sinna isegi mitte külalisena.

Igal fraktsioonil on majas oma ruum. Need on tegelikult liiga väikesed, aga ometi käib just neis tõeline poliitika. Volikogu istungitel ei kasutata salajast hääletamist, nii et kõik võivad näha, kuidas iga saadik hääletab. Keskerakonna ja teiste erakondade tegevuses valitseb väga suur erinevus. Kolm opositsioonierakonda ei hääleta ühtse blokina – mõnikord ei hääleta me ise fraktsiooni sees ühtselt. Me anname küll suuniseid, kuidas võiks hääletada, aga need pole kohustuslikud.

Kui mulle tõesti mõni eelnõu või ettepanek ei meeldi, võin vastu hääletada või hääletamast loobuda, isegi kui kõik mu erakonnakaaslased on valmis seda toetama.

Seda juhtub eriti siis, kui arutusele tuleb mõni uus kinnisvaraarendus või linnavara müük. Mõistagi ei meeldi meile valitseva erakonna tegevus üldiselt, aga kui nad käivad välja mõne hea mõtte, on meil vabadus selle poolt hääletada.

Viimasel linnavolikogu istungil toetas minu fraktsioon 22 päevakorrapunktist, millest enamiku algataja oli Keskerakond, tervelt viitteist. Enamik neist puudutas detailplaneeringute lubasid, üks põnevamaid oli aga toetada Tallinna-Helsingi tunneli tasuvusuuringu korraldamist, kuivõrd inseneriteadus on aastatega omajagu arenenud. Loomulikult seisime samal ajal ägedalt vastu päevakorra põhipunktile ehk lisaeelarvele.

Ma ise olen, tõsi küll, peaaegu alati hääletanud nii, nagu fraktsioon. Kuid on esinenud juhte, mil fraktsioonis pole üksmeelt. On olnud juhte, kus hääletamist on dikteerinud erakonna lihtliikmete soovid. Näiteks muutsime arvamust Mihhail Kõlvarti umbusaldusavalduse toetamise osas, sest meie erakonna liikmed ei olnud meie otsusega nõus.

Keskerakond kohtleb oma valitud saadikuid kui lapsi. Erimeelsus pole lubatud, lahkmeelt ei sallita, nad peavad töötama nagu masin. Samuti paistab Keskerakonnal olevat oma süsteem, millised liikmed ja millal tohivad ettepanekuid esitada. Mõni ime siis, et keskerakondlased mängivad mobiilimänge. Kui sul pole lubatud rääkida, oma arvamust avaldada, teist arvamust pakkuda ning pead istuma tundide kaupa, et lihtsalt nuppu vajutada, tuleb peale tappev igavus.

Isegi Eesti poliitikaelu juhuslikumad jälgijad on küllap tähele pannud, et pärast viimaseid valimisi on Tallinna volikogust hakatud palju rohkem kõnelema. Vähem kui aastaga on juba viis korda üritatud või ka suudetud korraldada umbusaldushääletus Savisaarele ja Kõlvartile. Ma ei tea, kas see on rekord, aga seda on päris palju.

Linnapea lõpmatu suutlikkus pakkuda kõige kirkamaid korruptsiooninäiteid on viinud selleni, et minu fraktsioon, mis algul ei kuulunud opositsiooniliitu, on nüüd selle selge liige. Kõik need tuhanded sõnad, mida on kirjutatud ja veel kirjutatakse linnavõimu tegevuse kohta, võib kokku võtta paari lausega: «Lõpetage ära!» ja «Meil on absoluutne enamus, nii et olge vait ja võtke kõik heaga vastu!». Ma ütlen sellega välja selle, mida kõik teavad, aga keegi ei taha öelda: opositsioon võitleb tuuleveskitega.

Võtame kasvõi lisaeelarve viimase lugemise. Tuletame meelde, et lisaeelarve eesmärk oli anda Tallinna TV-le raha, millega see saaks tegutseda valitseva erakonna propagandamasinana. Linnapea on pähe võtnud, et ajakirjandus peab tema peale klaperjahti, seepärast kasutab ta nüüd linna raha omaenda meediaimpeeriumi loomiseks.

Minu kolleeg Lauri Laats, meie fraktsiooni esimees, nägi hiliste õhtuteni tunde vaeva, et valmistada ette rida lisaeelarve parandusi, mis oleksid suunanud raha Tallinna TV asemel lasteaedade ja spordikeskuste uuendamiseks. Kuid tema ettepanekud hääletati üksteise järel maha. Seda oli valus vaadata.

Võiks ju küsida, miks siis üldse vaeva näha. Minu vastus kõlab nagu mõnel tuntud filmikangelasel: «Me peame midagi ette võtma.»

Asi ei ole ainult selles, et panna ajakirjandus enda vastu huvi tundma. Seda juhtub nagunii. Asi on rohkem valmistumises valitsema. Kui me suudame tegutseda tõhusa opositsioonina, suudame tõhusalt valitseda ka linna ja/või riiki.

Suurim üllatus on mulle olnud volikogus valitsev õhustik. See on südamlik ja sõbralik, kuigi ei pruugiks üldse selline olla. Ma olen elanud Taiwanil. Seal oli samalaadne olukord: kõikvõimas linnapea, korrumpeerunud valitsev erakond, kellele kuulub absoluutne enamus. Opositsioon oli nii masendunud ja vihane, et läks valitseva erakonna liikmetele lausa füüsiliselt kallale. Lemmikrelv oli mobiiltelefon.

Reporterina kajastasin mõnigi kord Inglise kohalike võimuorganite tegevust. Sealgi oli õhkkond pigem mürgine. Käsitsi kokkupõrgeteni ei mindud, küll aga põrnitseti üksteist, silmis peegeldumas varjamatu vihkamine. Keskerakonnal on volikogus olnud absoluutne enamus 2008. aastast. Ma oleksin ooda­nud siin midagi samasugust.

Aga on teisiti. Kui ma kohtan teise erakonna liiget, tervitame teineteist soojalt. Me veedame isegi koos aega. Ma olen käinud lõunal opositsioonierakondade liikmete kodus. Üks keskerakondlane pakkus mulle tööd. Ei valitse mingit kibedust ega vimma. Me oleme ideoloogilised vastased, mitte vaenlased.

Ma olen selle peale juba tükk aega mõelnud. Miks ei käitu minu või mõni teine fraktsioon kohalikus volikogus nagu taiwanlased? Miks ei käi seal kähmlusi ega loobita üksteist mobiiltelefonidega? Ma usun, et tean vastust: me usume siiralt, kogu südamest, et järgmine kord … me võidame!