Hardo Aasmäe: fosforiidisõda ja Rail Baltic

Hardo Aasmäe Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Eesti võim toimib Rail Balticut rajades nagu nõukogude võimu kohapealne esindus fosforiidi­sõja päevil, kirjutab geograaf Hardo Aasmäe.

Tuleb tõdeda, et aastatetaguse nn fosforiidisõja ja praeguse Rail Balticu rajamise puhul käituvad osapooled sarnase mustri järgi. Eesti võim ja valitsus toimib nagu kunagise nõukogude võimu kohapealne esindus, eirates Eesti-sisese arengu strateegilisi huve. Rail Balticu (RB) Pärnu suuna vastased toimivad omakorda kunagise rahvaliikumise loogika järgi.

Fosforiidisõja keskmes oli küsimus looduskeskkonna säästmisest. Rahvaliikumise põhiline eesmärk oli nurjata Moskva kavandatud suure kaevanduse rajamine. Ühiskonna teadvusse jõudis ohutunne, et fosforiidi kaevandamisega rikutakse jäädavalt üks osa Eesti loodusest, eriti selle põhjaveevarud. Puhas mage vesi on tulevikuressurss ja sellega ei tohi mängida. Samas peab arvestama, et fosforiidisõjas oli ökoloogia omamoodi relvaks üldisemate huvide kaitsmisel.

Peamiseks probleemiks fosforiidisõjas oli nõukogude võimu kava ehitada kaevanduse tarbeks 40 000 elanikuga võõrtööliste linn, mis oleks oluliselt muutnud Eesti rahvuslikku koosseisu ning tekitanud uusi sotsiaalprobleeme. See viimane ehk nn taustprobleem oli tegelikult peamine fosforiidisõja liikumapanev jõud.

RBga on sama lugu. Kavandatav Pärnu trassivariant on kõigist võimalikest kõige ebasobivam ega vasta Eesti huvidele. Relvaks selle vastu on kujunenud loodushoiu problemaatika, alates Nabala kaitsealast, lõpetades elusloodust pärssiva barjääriefektiga.

Paljuski terendab selle taga üldisem küsimus. RB Pärnu variandiga rahastatakse tegelikult Kesk- ja Lõuna-Eesti sotsiaal-majanduslikku mahajätmist. See on ohtlik eesti rahva tulevikule. Eesti NSV aegse fosforiidi kaevandamiseks kavandatud võõrtööliste linna ehitamine ning RB raames rahastatav Kesk- ja Lõuna-Eesti mahajätmine murendavad eesti rahva tulevikku erineval viisil, kuid sarnaste tagajärgedega.

Praeguste kavade kohaselt tule­b Eesti maksumaksjal tasuda 44 protsenti RB rajamise kuludest. Seepärast peaks raudtee projekt umbes pooles ulatuses arvestama Eesti vajadustega. Paraku on RB üles ehitatud peaaegu ainitiselt välishuvide rahuldamisele.

Trassi mõlemas otsas on ebamäärased n-ö Euroopa huvid, mille vastuvaidlematu rahuldamine on meie kohustus. Innukate RB kavandamise argiaskelduste varjus püütakse läbi viia strateegiline eksitus, mis sisuliselt ei arvesta Eesti huve. Kui nõukogudeaegne fosforiidikaevanduse rajamise kava ähvardas Eestit pöördumatult kahjustada rahvastiku ja tootmiskasvu kaudu, siis RB laostab vastupidise protsessi kaudu.

Kui RB ei paigutata Tallinna-Tapa-Tartu-Valga koridori, mis on Pärnu suunaga võrreldes odavam, siis jätkub Kesk- ja Kagu-Eesti sotsiaal-majanduslik kustumine. Kõikvõimalikud jutud Tartu suuna raudtee edasisest arendamisest on poliitiline hädavale. Me ei suuda praegu tõsta lastetoetusi vähegi mõistlikule tasemele ja majandus kipub minema langusesse, mis omakorda ennustab Eesti majanduse pikemaajalist paigalmarssi.

Rahustada selles olukorras tartlasi reisiliikluse müütiliste tulevikurahastusega on mõeldud lihtsameelsetele. Hõreasustusega aladel elab raudtee kaubaliiklusest ja tõhus reisirongiliiklus saab toimida vaid viimase õlul. Eesti on valdavalt hõreasustusega maa ja siin ei kehti tiheasustusega alade seaduspärasused. Meie valitsuses ei suudeta sellest lihtsast erisusest aru saada, sest sageli puudub inimestel ruumiline mõtlemine.

Paraku on hõre- ja tiheasustuse tingimuste erisused nagu aine erinev tihedus õhus ja vees. Õhu ja vee erineva tiheduse tõttu ei tõuse laevad õhku ja lennukid püsivad halvasti vee peal. Ammu oleks aeg mõista, et Eesti reisirongiliiklusel ei ole sellist võimalikku reisijavaru nagu Addis Ababa ehitataval trammiliiklusel või elupõlisel Londoni allmaaraudteel.

Kõike seda arvestades võib tõsiseltvõetavast siseriiklikust reisiliiklusest kõnelda vaid Tallinna-Tapa-Tartu-Valga trassil, kus meil on kõige rohkem inimesi. Praegu tahetakse luua kaks reisiliikluse trassi. Üks valdavalt siseriiklikuks tarbeks ja teine rahvusvahelisteks vajadusteks. Tegemist on uskumatu võhiklikkusega. Kohalik ja rahvusvaheline reisiliiklus peavad olema ühes koridoris. Samas vajame väga mitmel kaalutlusel Tallinna-Viljandi raudtee uuendamist ja selle pikendamist Volmarisse (Valmiera).

Sama lugu on kaubavedudega, mis tagaksid raudtee tasuvuse. Pole mõeldav, et põhja-lõunasuunalisele kaubale on üks raudtee (üle Pärnu) ning ida-kagu ja loode suuna jaoks on teine raudtee. Need peavad otstarbekuse vaatepunktist olema samuti ühes ehk Tallinna-Tapa-Tartu-Valga koridoris. Tekib küsimus, miks ülaltoodud ilmselgeid asjaolusid ei arvestata otsuste tegemisel. Ilmselt on tegemist korruptiivsete huvidega, mille läte on Euroopa süvikutes. Meil tuuakse korruptsiooni puudumise turbekirjadena Euroopa Liidu sellekohaseid otsuseid.

Meenutame vaid Gerhard Schröderit, Paavo Lipponeni ja Nord Streami. Eriti tähelepanuväärne on kirglik soov rajada RB ainitiselt Briti konusltatsioonifirma AECOM algelisele ja vigasele ettepanekule toetudes. Näib, et siin töötavad käsikäes Venemaa ja ELi teatud ringkonnad.

Venemaa tahab Tartu suuna aini­tiselt endast sõltuvusse jätta. Euroopas igatseb keegi võimalikult kallist ehituslikku suurtellimust. Eesti rahvas jääb aga maksma põhjendamatuid kulusid, mille peame laenama tulevaste põlvede arvelt.