Valdava osa Eesti inimeste suhtumine pagulaste sisserändesse on pigem negatiivne, selgus eile esitletud varjupaigateemalise uuringu tulemustest. See ei ole teab mis suur uudis (kolm aastat tagasi tehtud uuring andis samasuguse tulemuse) ja inimeste üldist meelsust kiita või kritiseerida ei ole teab mis hea mõte. Küll aga võib küsida, mis on sellise meelsuse põhjused, ning seejärel vaadata, kas need põhjused seisavad kindlal alusel või mitte.
Juhtkiri: hirmul on kohvikarva silmad
26. juuni 2014, 11:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleb kiita uuringuküsimuste koostajaid, sest põhjused on tulemuste varal tuletatavad. Esimene põhjustest on terminoloogiline: selgub, et ehkki inimesed ise arvavad end teadvat, kuidas seletada mõisteid «varjupaigataotleja», «sisserändaja», «pagulane» ja «põgenik», ei oska nad sageli eristada pagulast muud laadi sisserändajast ja arvavad, et tegu võib olla ka vaesuse või tööpuuduse tõttu kodumaalt lahkunud inimesega. Teisisõnu, arvatakse, et pagulased on siia paremat ja lihtsamat elu otsima tulnud muulased, ehkki tegu on pigem nendega, kes on sunnitud kodumaalt lahkuma, sest neid kiusatakse taga kas nende rassi, usutunnistuse, ühiskondliku positsiooni, rahvuse või poliitiliste seisukohtade tõttu.
Kui vaadata teisi uuringust selguvaid põhjuseid, miks pagulastesse ettevaatusega suhtutakse, siis tasub esile tuua kolm peamist: kõige rohkem ehk pea 80 protsenti inimestest kardavad koormust sotsiaalsüsteemile, 64 protsenti tööpuuduse suurenemist ja 60 protsenti konfliktide ohtu.
Kõik need põhjused toetuvad omakorda tollele eelmisele, pagulaste ja paremat elu otsima tulijate segiajamisele. Pagulastel on enamasti olemas haridus ja kvalifikatsioon, nende seas on arste, IT-spetsialiste, loomaarste, tõlke. Seega ei ole pagulaste eesmärk elada sotsiaaltoetustest, vaid siin võimalikult kiiresti uuesti tööle asuda.
Samal põhjusel ei ole õigustatud ka kartus, et pagulased toovad kaasa tööpuuduse suurenemise või konfliktiohu. Kuna pagulasstaatuse saamine on üsna selgelt piiritletud, on nende arv võrreldes muu elanikkonnaga alati üsna napp. Läinud aastal sai pagulasstaatuse Eestis seitse inimest. Sajandivahetusest alates on neid inimesi kokku 74. See on selgelt liiga väike arv, et kujutada endast ohtu töökohtadele või näha neis rahvuslike või usuliste konfliktide allikat.
Ometi selgub uuringust, et pagulaste puhul kardetakse kõige rohkem teistsugust kultuuri ja kombeid ja seetõttu soovivad Eesti inimesed kõige vähem oma naabriks Lähis-Idast, Kesk-Aasiast ning Aafrikast pärit inimesi. Samas näitavad senised kogemused pagulastega, et nende soov integreeruda võimalikult kiiresti Eesti ühiskonda, ära õppida keel ja kohalikud kombed on sageli suurem kui paljudel teistel siin elavatel muulastel.
Eestil on omad, ajaloolised põhjused, mis mõjutavad suhtumist sisserändajatesse, ja ei ole õige anda neile moraalset hinnangut. Küll aga saab anda teadmisi, ja nagu uuringust selgub, just neist on kõige enam puudus.