Liina Kersna: inimesel on vabadus vihata, riigil mitte

Liina Kersna Foto: Kaupo Kikkas

Homo­seksuaalsus ei ole Eestis niisugune probleem, nagu kooselu­seaduse vastased seda näidata üritavad, kirjutab peaministri büroo juhataja Liina Kersna.

Meil on maal naabrimees, veendunud nudist. Kui ilm vähegi lubab, teeb ta kõiki kodutöid alasti. Niidab muru, kaevab maad, kõpitseb sauna ehitada. Sellest poleks ju midagi, metsaäärne talu, las möllab. Paraku läheb tee meie juurde tema õue alt läbi. Ja kui külalised saabuvad, paneb naabrimees demonstratiivselt käed puusa ning laseb oma uhkusel tulijaid tervitada.

Peab tunnistama, et ega see meile nüüd väga ei meeldi. Kuid kordagi pole tulnud ka mõttesse, et peaks kutsuma politsei, kiirabi või et seda meest peaks hakkama vihkama. Sest kes ütleb, kust läheb normaalse ja hälbe piir? Eesti ühe teenekama seksuoloogi, doktor Imre Rammuli hinnangul on selliseid «seksuaalse kiiksuga toredaid inimesi» meie hulgas vähemalt kümme protsenti.

Ametist tingituna on ka minu postkasti viimase kahe päeva jooksul jõudnud üle 600 kirja, millest valdava osa keelekasutust iseloomustavad läbivad suurtähed, pikad hüüumärkide read ning väljendid nagu «perverssed nõudmised», «p...augu geoloogid» ja «rahvuslik katastroof». Kirjutajad kardavad, et kui kooseluseadus vastu võetakse, siis «see seadus hävitab minu abielu Eesti vabariigi nimel», «meie lapsed ei saa enam kunagi õnnelikuks», «Eestimaa muudetakse väärastunud paigaks, kus enam keegi ei saa aru mis hea või halb, tõde või vale».

Tõstkem korraks pilk kinganinadelt ning tuletagem meelde, millises maailmas me elame.

Tänapäeval kehtib enamikus demokraatlikes riikides seadus, mis tagab kõikidele kodanikele võimaluse olla riigi poolt tagatud õiguste ja kohustustega püsisuhtes inimesega, keda ta armastab. Homod võivad abielluda suurematest riikidest Mehhikos, Argentinas, Brasiilias, Uruguays, Hispaanias, Kanadas, LAVis ja 20 USA osariigis, rääkimata Taanist, Rootsist, Norrast, Hollandist või Prantsusmaast.

Meil plaanitav kooseluseadus, mis lubab ka samasoolistel oma kooselu registreerida, kehtib teiste hulgas juba nii Soomes, Saksamaal, Austraalias ja Šveitsis, aga ka näiteks Venezuelas, Kolumbias, Sloveenias ja Tšehhis. Kui selle aasta märtsis said Suurbritannia homod õiguse abielluda, õnnitles konservatiivist peaminister David Cameron oma Facebooki lehel kõiki selle «ajaloolise päeva puhul».

Kuhu suunas maailm liigub, näitab seegi, et meie vanemad vennad ja suured eeskujud soomlased andsid Ecuadorist pärit Antonio Floresega registreeritud kooselus elavale Pekka Haavistole 2012. aasta presidendivalimistel üle miljoni hääle, s.o 37,4 protsenti häältest.

Samas, sellist seadust ei ole veel ühelgi Nõukogude Liitu kuulunud riigil. Eesti oleks esimene ning annaks sellega selge signaali, et soovime kuuluda võrdõiguslikkust ja tolerantsi hindavasse kultuuriruumi.

Kooseluseaduse debati detsibelle kuulates võib jääda mulje, et oma mõttelaadilt müttame me jätkuvalt siiski pigem minevikus, autoritaarsete riikide seltskonnas. Riigikogu liikmetele saadetud masspostituste läbiva etteheitena manitsetakse rahvasaadikuid mitte tegema otsust, mis läheb vastuollu enamuse arvamusega. Kuid milline on enamuse arvamus?

Turu-uuringute ASi kaks aastat tagasi läbi viidud küsitluse kohaselt oli 46 protsenti Eesti elanikest nõus samasooliste kooselu registreerimisega, 45 protsenti oli vastu, üheksal protsendil polnud seisukohta.

Ligi 60 protsenti 20–29-aastastest noortest suhtub homodesse mõistvalt, homoseksuaalsus on keskmisest vastuvõetavam ka naiste, kõrgharidusega ja kõrgema sotsiaalse staatusega inimeste seas. Negatiivsemalt suhtuvad teemasse mehed ning rohkem kui 50-aastased. Tähelepanuväärne on ka see, et homoseksuaalsust pidas vastuvõetamatuks lausa 70 protsenti venekeelsetest vastajatest.

Negatiivne suhtumine tulenebki eelkõige teadmatusest. Enamik homoseksuaalsusesse põlgusega suhtujatest arvavad näiteks, et homoseksuaalsus on keskkonna ja kasvatuse tulem. Samal ajal mõistvalt suhtujad peavad seda sünnipäraseks. Mõtlemapanev on aga fakt, et lausa 31 protsenti vastajatest muudaks suhtumist oma lapsesse, kui too oleks lesbi või homo. 41 protsenti vastanutest kinnitas, et nende suhtumine ei muutuks ning ülejäänud ei osanud küsimusele vastata.

Uuringu üks põhijäreldustest oli, et Eesti ühiskonna suhtumist homoseksuaalsusesse peetakse vähem sallivamaks kui see tegelikult on.

Igapäevategelikkuses näeme, et homoseksuaalsus Eestis ei ole tõesti probleem. Konkurss tuntud homost direktori kooli on üks kõrgemaid vabariigis, igal õhtul edastavad homod meile rahvusringhäälingu ekraanilt uudiseid maailmast, korraldavad suurimaid kontserte ning saavad silmapaistvalt hästi hakkama tipp-positsioonidel Eesti äris, poliitikas ja kultuuris. Homode panus Eesti ühiskonda väärib tunnustamist.

Millise tüki kellegi isiklikust eneseväärikusest või n-ö traditsioonilise pere väärtustest hammustab küljest see, kui kaks samast soost, teineteist armastavat inimest, et mitte öelda maksumaksjat, registreerivad oma kooselu? Minu tutvusringkonnas on mitu homoseksuaalset inimest, ka sõpru, ja ma soovin, et nad tunneksid end oma kodumaal täie­õiguslike ja hinnatud kodanikena.

Teadusuuringud kinnitavad, et erinevates maades on sõltumata ühiskonnakorrast geisid üsnagi konstantselt viis protsenti ja lesbisid kümne protsendi kandis. Homoseksuaalsus on reaalsus, millega hooliv, demokraatlik ja avatud ühiskond arvestab. Riigi kohus on pakkuda kõigile oma kodanikele kaitset sõltumata nende soost, usust, nahavärvist või sellest, kelle kaisus keegi pärast päevatööd uinub.